Genius loci

Võib kahelda, kas „Tolmu“ teema „Võõras“ mõtted jõuavad inimesteni, kellele see oleks hädavajalik.

MARIS KERGE

Linnafestival „Tolm ‘17“ 21. ja 22. VII EKKMis.

Peaaegu kümnendipikkuse ajalooga „Kultuuritolmu“ on pühitud eri paikades. Alustati Patarei merekindluse rannaribalt, siis nihkuti paariks korraks sisemaale, Telliskivi loomelinnakusse. Selle aasta festivali majutas Kultuurikatla ja linnahalli naaber, EKKMi kompleks. Ruum on selle kunsti- ja muusika­peo identiteeti voolinud intensiivsel moel ning andnud publikule äratundmist või distantsi tekitades hea vihje. Auditoorium omakorda – nii oma hulga kui ka olemusega – on loonud sündmuse atmosfääri.

Ehkki kunagise Tallinna soojus­elektri­jaama kontorihoones tegutseva EKKMi tegevus on järjest laiem ja ilmselt „tõlgib“ keegi seda tähekombinatsiooni veel haruharva Eesti kaasaegse kunsti muuseumiks, siis teatud kaitsereaktsiooni see koht potentsiaalsetes osalistes ilmselt tekitas. Publikut oli silma järgi hinnates varasemast vähem ning meeleolu püsis vaoshoitum.

Peateema avamisest

„Võõras ei pea olema ainult kuskilt kaugelt saabunud eksootiline pagulane. Võõras võib ka olla omainimene, kes kannab teistmoodi riideid, sööb teistmoodi toitu, kuulab teistsugust muusikat või käitub voodis teistmoodi,“ selgitati käesoleva aasta katusteemaks võetud „Võõrast“ festivali tutvustuses. Olnuks ütlemata peen, kui see raam, mida on kulumiseni ekspluateeritud alates poliitikast kuni dokumentalistikani, oleks saanud ootamatu sisu. Paraku lahati küsimust ikkagi traditsiooniliste teemade kaudu: Eesti vene kogukonna­liikme enesemääratlus, seksuaalsed nihkumised, eelkõige transvestiitlus, ning terrorism ja sellest tõukuv pagulus.

Evi Pärna kolmanda korruse saali keskel eksponeeritud portree „Vita cultura“ on napp ja mõjus. Autor on oma kurva ja keskendunud pilgu vaatajasse puurinud, endal sõlg rinnal, veri tilkumas. Märkan alles järgmisel päeval, et foto tagaküljel on ka saatesõna. Teadlikult kirjavigadest puhastamata ja hüpliku mõttega tekstis noomib autor netikommentaare referentsiks võttes eestlaste viha venelaste vastu – kriitikat vene keele rääkimise suhtes. Ta taunib hirmu isegi diskuteerida selle üle, kas laulupeo kavva peab kuuluma venekeelne teos.

Neeme Külma installatsioon „Maja“, metallvarbadest metafüüsiline viilualune oli festivali „Tolm ‘17“ kestel vägagi populaarne olemispaik.

Evert Palmets

Eitamata russofoobia aktuaalsust, tundub mulle ometi, et Pärn ekspluateerib ainest mitte siiras eneseotsingus, vaid sellepärast, et on kunstnik. Mingit vastuolu, pinget on vaja. Teistpidi, identi­teediküsimusega tegeleb oma elu kestel iga inimene, seega võib sellest teema­spektrist alati empaatilist publikut leida, olgu fookuses rahvuslik, erialane, seksuaalne või muu kuuluvus.

Sõlega portree naaber on sellega meetodit- ja teematpidi haakuv video „Julius“, mille autorid on Tõnis Hiiesalu, Eerik Nõlvaku, Indrek Spungin ja Elina Kasesalu. Näeme rutakalt filmitu ja monteerituna ühe noormehe argitoimetusi: arvuti taga istumist, söömist, trammisõitu. Konflikti loob see, et Julius on mustanahaline ning visuaali all vaheldub jutumullides netikommentaaride lõputust maardlast väljakaevatud rassistlik sõim. Pildi sünkroonne helitaust on asendatud Ülo Vinteri Enn Vetemaa tekstile loodud „Lauluga põhjamaast“.

Ma ei saa aru, kas see pealiskaudne pilk, millega Juliust on vaadeldud, on teadlik, just neidsamu tsiteeritud veebivestlejaid ironiseeriv valik. Teema käsitlusviisist tulenevalt oleksin oodanud peategelasega läheduse loomist, antropoloogilikku isiklikkust. Festivali­kontekst, mis paneb teosed alati vastastikku suhestuma – vahel täiendama, vahel „sisse sõitma“ –, töötab Juliuse kahjuks. Marko Mäetamme video „Little Suicide Bombers“ ehk „Väikesed enesetaputerroristid“ on sotsioloogilikult üleüldine ja hoiab distantsi ning see on selle töö juures ka kohane ja täpne. Mustal taustal välguvad kaootiliselt multifilmiesteetikast laenatud plahvatuseplärtsakad. Kõik.

Parimad palad

Kui peaksin kahe päeva kestel kogetud assortii installatsioone, videoid, performance’eid, filme ja kontserte edetabelisse sättima, annaksin liidrikoha Shortparisele. Avaõhtul muuseumi esimese korruse kompaktses saalis aset leidnud Peterburi bändi live’i juhatas sisse slaavi sakraalteos. Meeskoori melanhoolsus jäi kandma terve etteaste meeleolu, ehkki Shortparise enda sound’il religioosse muusikaga hõimlust ei ole. Ka laval toimuv oli kõike muud kui kasin. Rahumeelsel moel tegutsesid vaid lavanurka taandatud löökpillimängija Danila Holodkov ja publikutreppidele viidud pianist Aleksandr Galjanov. Soolo­trummar Pavel Lesnikov, vokaalsolist Nikolai Komjagin ja lugude vahetudes ühelt instrumendilt teisele üle koliv Aleksandr Jonin olid pöörases hoos. Energia ja sugestiivsus, millega nad ruumi täitsid, ei jätnud ühtegi hetke kõhklustele. Kuulajad olid lihtsalt selle mölluga kaasas, kuni solist publikusse kõndis, tema järel ükshaaval ka teised muusikud, ning selgus, et see pidu on ootamatult läbi saanud.

Tabeli teise koha saab juba mainitud Mäetamme „Little Suicide Bombers“. Teos hoiab mind veel pikalt mõtlemas ajugümnastikale, mis loob inimeses valmiduse taandada enda elu tähtsusetuks plekiks ning annab õigustuse teha sama ka kümnete või sadade ümbritsevate inimeste eluga. EKKMi ebamugavalt viltune estakaadiruum, mille tagaseinas videot eksponeeritakse, võimendab selle mõju vaatajale ka sõna otseses mõttes kehaliseks.

Pronksmedali annaksingi vahelduseks hoopis ruumile. Esialgsest skvotitud pinnast legaalselt kasutatavaks ning räämas paigast tundlikult läbi töötatud keskkonnaks kasvanud muuseumikompleksi kõrgeim külastatav punkt asub Kultuurikatla-poolsel katuse­pinnal. Värske õhu ja vaadete nautimise on Neeme Külm vormistanud metallvarbadest tunneli ja sellest hargneva majana. Metafüüsiline viilualune on festivali kestel vägagi populaarne olemispaik.

Elämä on laiffi!

Võõra kõrval „Tolmu“ selle aasta teiseks teemaks nimetatud „Elämä on laiffi!“ ei seostu küllap kellelegi mitte (niivõrd) selle sisulise tähendusega – elu on elamiseks – kui samanimelise laulu esitaja Matti Nykäse ja tema heitliku saatusega. Endisele suusahüppajale juhatab mõtted ka festivali plakatigraafika. Selle fookusega kujunes ootamatul kombel haakuvaks Malcolm Lincolni kontsert. Duona tuntust kogunud, 2010. aasta Eurovisioni lauluvõistluse aegu viieliikmelisena üles astunud bänd oli „Kultuuritolmul“ kohal sooloprojektina. Robin Juhkental mõjub mälupulgalt jooksvatele taustadele lauldes ning vahele kommentaare jagades pigem stand-up-koomiku kui muusikuna. Verbaalne huumor, mida täiendab pähetõmmatud sukaga (et keegi ära ei tunneks, kui esinemine peaks ebaõnnestuma) mässamine on naljakas, aga samas ka ütlemata nukker – seesama n-ö Nykäse sündroom, kus minevikukihid kipuvad praegust hetke üle võtma. Õigupoolest on Malcolmi/Juhkentali etteaste puhul küsimus üksnes kommunikatsioonis – otsuses, kas astuda lavale varasema bändina, kellega publikul on omad assotsiatsioonid, või haakida nimest ja selle seostest lahti ning musitseerida taagata, muretult.

Teema versus publik

Festivaliteema, üleüldse tegevuste fookuse sõnastamine on vabastav: raamistus distantseerib kõrvalisest ja laseb keskenduda olulisele. „Tolmu“ puhul võib kahelda teema „Võõras“ aspektivalikus ja käsitlemisviisides, aga veelgi enam selles, kas aega ja kohta arvestades on tõenäoline, et öeldud mõtted jõuavad inimesteni, kelle puhul see oleks hädavajalik. Ma kahtlustan, et EKKMis olid koos ainult need, kelle pilk juba on avar.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht