Aivar Mäe: „Unistama peab suurelt”

Tiina Mattisen

Eelmisel neljapäeval avas Eesti Kontsert oma uue hooaja, samal hommikul võttis EK direktor juriidiliselt vastu Rahvusooperi Estonia, mille peadirektor ta on 1. septembrist ja mis alustab täna „Kolme musketäriga” oma 104. hooaega. Samal hommikupoolikul leidis Mäe võimaluse vastata ka Sirbi küsimustele.        Ühe oma viimatise algatuse, Paide kontserdimaja rajamise ideed tutvustades oled öelnud, et unistama peab suurelt. Samas oled oma kohavahetusi kommenteerides kasutanud sõnu: „... teatud  jõud soovisid, et kandideeriksin”. Kas Estonia on unistus või soovitus? Aivar Mäe: Seesmiselt olin valmis ooperisse minema aastal 2005: siis mul olid mõtted ja ideed, aeg oli selleks väga küps ja kõik nupud õiges kohas. Tänases situatsioonis, kus väga palju projekte on pooleli, majandus kiratseb, kultuurisfääris on ühtteist pilla-palla – tegelikult see õige aeg ei ole. Mitte et ma kardan, et mu järglane millegagi  hakkama ei saa. Lihtsalt süda ütleb, et aeg ei ole õige. Aga, jah, see on õige, mingid kokkulepped ja läbirääkimised olid, et seda tuleb teha just praegu ja mitte tulevikus. Ja kuna praegu lõppes ka Paul Himma leping, siis nii ta kokku jooksis. Aga ma lähen siit Eesti Kontserdist ära väga valusa südamega: risk on siin tunduvalt suurem kui rahvusooperis. Meie tegevusampluaa on tunduvalt  laiem kui ooper ja ballett, millega me samuti ju tegeleme, aga veel väga paljude muude asjadega.     

Siiski alustad uut kuud sama maja teises tiivas. Mida tagasivaates siin saavutatust ise kõige olulisemaks pead?

Ma ei arva, et mina olen midagi tohutult ära teinud – aeg on lihtsalt tiksunud meie kasuks, kogu Eesti ühiskond on arenenud ja meie koos sellega. Eesti Kontserdist on saanud pisut suurem asutus, kindlasti pole  see enam sama kui 1993. aastal.     

Kas suur on tingimata parem?

Praeguses situatsioonis on jah hea suurem olla küll. Muidu oleks Eesti Kontserti väga  lihtne liigutada ükskõik kuhu ja ükskõik kelle alla … Kui sa mäletad, siis 1995, 1996, 1997, veel 1999 oli igapäevaselt kõne all, kas seda Eesti Kontserti on üldse vaja või peaks kogu kontserdielu minema erastruktuuride kätte? See oligi aeg, mil pidime saama suuremaks. Kuna meil on nüüd muusika mõttes kogu Eesti Vabariik „käes”, siis kui ühel pool tekib raskusi, siis teine regioon toetab – õlg õla kõrval on päris hea  tunne. Ja kui me räägime betoonist, mis ei ole primaarne, aga vajalik, et kvaliteetset kunsti teha, siis arvan, et ka need investeeringud said õigel ajal tehtud. Sest hinnad, millega oma kontserdimajad ehitasime, on isegi tänastega võrreldes mitmeid kordi väiksemad. Tänases situatsioonis ei olekski enam võimalik neid maju ehitada. Nii et õigel ajal said õiged otsused langetatud.  Aga seda oleme me teinud kõik koos …   

Ise kinnitad ju, et pole siin mingit koostegemist ega demokraatiat …

Demokraatiat ei ole jah, see on õige! Meie struktuur on paraku suhteliselt autoritaarselt üles ehitatud. Teatud hetkel, kui tuleb risk  võtta, siis kellega sa seda ikka jagad. Ja Eesti Kontsert on kogu aeg – nii enne mind kui ka arvatavasti pärast – olnud suhteliselt isepäine, mitte eriti kergelt alluv. Pigem isemõtlev.     

Mis jäi lõpuni viimata ja muret teeb? Kas oma saal Peterburis?

Jah, aga ka muusikalised asjad. Viimasel ajal on mitu põnevat muusikafestivali algatatud, mis on väga suuremahulised – nii Saaremaa  ooperipäevad kui Jõhvi balletifestival –, aga ei ole veel nii kindlalt kahel jalal. Väga palju asju on kokku lepitud kuni aastani 2011: kas need asjad ikka jõuavad lavale ja kas see töö, mida siin on paar aastat tehtud, kannab ka vilja? Need on murelapsed. Aga mis puutub uue struktuuri avamisse Peterburis, siis tegelen sellega kuuendat aastat. Tegemist on n-ö hobitööga ja tänaseks on sellest välja arenenud sportlik huvi, kas tõesti  on võimalik läbi murda kogu sellest bürokraatiaketist. Oleme juba ühe jalaga sees: see, et kirik saab 31. detsembriks väljastpoolt valmis, on fakt.   

Sa oled, nui neljaks, (enese) määratud tähtaegadest kinni pidanud. Lootus saada  Peterburi Jaani kirik kontserdivalmis tänavu novembriks siiski ei täitu …

Jah, aga vahepeal viidi siin mõned kujud ära ja kogu projekt seiskus, kuigi räägiti, et poliitika, religioon ja kunst ei käi käsikäes. Aga kui ma läksin allkirja saama, siis mulle seda ei antud …     

Kui mõttekas sinna investeerimine üldse on: kirik kuulub ju teisele riigile ja mõeldavaks on peetud ka stsenaariumi, et rendileping lihtsalt lõpetatakse, kui oleme hoone korda teinud.

Me ei saa päris Vene juriidikamaastikku tõsta Eestisse, meie seadused on täiesti erinevad. Teatavasti, kui toimus natsionaliseerimine, puudutas see ka kirikuid ja sellest kirikust sai hoopis büroohoone, mis kuulub, kui täpne  olla, linnale. Aga religioon on Venemaal väga oluline ja kirikutesse poliitilises mõttes oma näppe väga ei pressita. Kirik on antud Eesti kogudusele kasutada tähtajatult, kui seda kasutatakse sihipäraselt. Ja septembri lõpus tuleb välja uus seadus, millega kõik kogudused saavad oma kiriku päriseks tagasi: nii maa kui ka hoone antakse koguduse omandisse tasuta. Seadus on praegu kolmandal lugemisel ja peaks 1. oktoobril avalikustuma. Kuna  meie kirik ei kuulu föderaal-, vaid munitsipaalomandi hulka, siis on sellevõrra lihtsam. Kui seadus on väljas, alustab Eesti Kontsert (sest kogudus on suhteliselt väike ja mitte väga võimekas) võõrandamisprotsessi, mis võtab kuus kuud, mille järel kirik tagastatakse kogudusele, kes omakorda on juba sõlminud 99 aastaks lepingu EKga. Kui vaadata selle ajalugu, siis ehitati see 1860 meie mõistes niisuguseks ameerikalikuks kirikuks: see oli kokkusaamiskoht,  kus lisaks kiriklikele toimingutele korraldati muudki eesti seltsi üritused. Ja umbes samasugusena me selle ka taastame, nii et näitus, teater, kontsert on kõik väga teretulnud kirikusse. 

Kuidas sa jääd nende pooleli asjade  juurde?

Juriidiliselt vastaks ma niimoodi, et 1. septembrist tegelen ainult rahvusooperiga. Muidugi tahaksin südamest järeltulijat aidata, sest väga raske on ennast Venemaa bürokraatlikesse struktuuridesse sisse süüa … Nii et ma jään selle vastuse võlgu. Mis seisus sa oma majapidamise üle andsid? Leidsin ühest su intervjuust, et ka EK pole viimastel aastatel rahaliselt nulli jõudnud,  sest „libastunud projekte on olnud niivõrd palju”. Noh, rahamured on alati: tahaks ikkagi kõige paremat ja see kõige parem kipub olema ka kõige kallim. Eks me oleme siin ennast ületanud. Küsimus ei ole alati Berliini või New Yorgi Filharmoonikutes, kes on küll kallid, aga nende jaoks on finantseerimist lihtsam leida. Aga kui võtame kas või tuleva „NYYDi”, siis festivali eelarve küünib kahe miljoni kroonini, kuigi tegemist  on näiteks mono-ooperite ettekandega – peaaegu ei olegi nagu rahvast laval … On niivõrd palju häid asju, mida tahaks teha, aga me sõltume väga omatulust, mis moodustab 40% EK eelarvest. Ja kui tekivad tagasilöögid kas või majanduses – inimestel ei ole enam nii palju raha, et kultuuri peale kulutada –, siis selge see, et otsene tagasilöök tabab ka Eesti Kontserti. Selle 16 aasta jooksul, mis ma olen siin majas olnud – algul Enno Mattiseni käe all ja  1999. aastast üksi –, arvan et aasta 2008 oli parim. Aga mis puudutab raamatupidamislikku miinust, mida seal silmas pidasin, siis on üsna tavaline, et EK läheb üle kuskil viie miljoni krooniga. Meil ei ole sellist asja, et üks aasta lõpeb ja siis on kollektiivpuhkus, mil midagi ei toimu. 365 päeva aastas, 1200 kontserti – käive on suur ja arved ei küsi, kas aasta lõpeb või algab. Aga riske on palju ja väga palju sõltub direktori ninast. Produtsendid on ikkagi kunstiinimesed,  kes kõik tahaksid head ja paremat tuua, aga kõike seda tuleb finantseerida ja aimata, palju publikut selle taha tuleb. Nii et seesama vanasõna, et käsi kullas või … mullas, kehtib ikka väga täpselt.     

Siiski, kas pikaajalisi kohustusi, mis uue juhi tegevust kammitsevad, on palju?

Ei, absoluutselt mitte! Kokkulepped, mis maailmas toimivad, on kõik suusõnalised. Näiteks, kuigi hakkasin Berliini Filharmoonikute projektiga tegelema kolm aastat enne kontserti, siis lepingu kirjutasin alla kaks kuud enne  kontserti. Muidugi, ka suusõnaline kokkulepe on kokkulepe, aga tegelikult on uuel tulijal võimalik hooaeg 60 protsendi osas ringi teha …

Bukletid on ju valmis?     

Buklet on valmis, aga EK-l (nagu teatritelgi) on  alati õigus vajadusel kava muuta; kui raha ei ole, siis tuleb ka midagi üles öelda. Ega ma ei ütle, et järeltulijal saab kerge olema. See ei ole niivõrd tingitud EKst, kui eelkõige majanduses valitsevast situatsioonist. On vaja tarkust ja rahu – ega siin luuaga vehkida saa. Ei ole ka mul plaanis minna rahvusooperisse luuaga vehkima. Kultuur vajabki rahu, mitte suurt juhtimist: ta leiab oma väljapääsud ka siis, kui suurt raha ei ole. Ka 1930. aastatel, kui raha  lihtsalt ei olnud, toimis kõik edasi ja midagi ei surnud välja.     

Nimetasid, et kultuur ei vaja suurt juhtimist, samas oled öelnud, et „mida ma kõige rohkem armastan, selleks on juhtimine”. Kas oled juht või isetegija, administraator või kunstiinimene?

Kes ma olen? Ühest küljest ma peaks olema eesti muusikutele üks vihatum persoon, sest minust sõltub honoraride suurus, kaudselt ka see, kes ikka lavale saab. Viimati oli EKs kunstiline juht vist 1992. aastal – Lauri Väinmaa.  Käskkirjaga olen volitused üle andnud kunstinõukogule, kuhu ma ka ise kuulun, ja selge see, et direktorile jääb alati vetoõigus. Ja, mis seal salata, ega produtsendid ole ka kitsid ja kui on vaja mõnele muusikule ära öelda, siis: „… aga Mäe ütles …”. Iseenda jaoks olen täiesti tavaline inimene oma vigade ja nõrkustega. Nii endalt kui teistel ootan ainult ühte – ausust. Isegi siis, kui tõde on väga valus.     

Rohkem muusik kui teatriinimene?

Jah, kuigi ma olen teatrieluga väga hästi kursis. Vähem võib-olla draamaga, kuna olen olnud naabriks ooperiteatrile. Kuigi Vanemuise ajal külastasin draamaetendusi eriti aktiivselt, et vaadata, mis pilt jääb. Aga pigem ikka muusikainimene.  Eile lõpetasime Estonias uue plaadi salvestuse ja olin täiesti hämmingus selle protsessi professionaalsusest! Kuidas 140 muusikut on ette valmistunud plaadistamiseks. Ka muidugi tulemustest. Kui orkester istub augus, on ta nagu rutiinis, aga kui tõstad ta lavale, ta on nähtav ja teab, et teda jäädvustatakse: kokku võtmine on ikka tohutu ja kõlab maailmaorkester!   

Kui palju sind alates 1. septembrist aitab see kogemus, mille oled saanud Vanemuisest ja ka Vene teatrist?

Vene teatrist muidugi vähem, seal ma ju tegevjuht ei olnud. Aga Vanemuine küll! Vanemuise situatsioon oli parem: Vanemuine ei läinud  ajaga kaasa, kuigi keskkond seda nõudis, ja oli kokku jooksnud – seal pidigi alustama nullist. Situatsioon oli ühele juhile (vahet pole, kas professionaalile või mitte) väga lihtne: ükskõik, mis otsuse sa teed, igal juhul teed õigesti. Selline koolitus nelja aasta jooksul, mille eest veel maksti raha peale – see oli müstiline kogemus, jah. See võttis aega, närvi ja tervist, aga sealt tagantotsast: kas elad 69 või 66, seal pole enam vahet …  Rahvusooperiga on teisiti: tegemist on tugeva organisatsiooniga. Ma ei näe seal olulisi probleeme, et hakata lihtsalt otsuseid langetama selleks, et teha teisiti kui eelmine juht. Arvan, et kõik hea, mis seal on, tuleb ära kasutada, ja kui suudan omalt poolt veel midagi juurde anda, siis on see väga positiivne. 

Oled Estoniaga seoses ajakirjanduses öelnud, et sul tuleb teha karme otsuseid, aga toonitad nüüd järjepidevust.

Kui ma võtan ette selle visiooni, mis ma 2005. aastal hingega tegin, siis seekord, tunnistan ausalt, saatsin selle copy-paste’iga … EK töö on hüplev ja laiali paigutatud – veedan palju tunde autos, sõites majade vahel, pluss veel Peterburi, Ernesaksa maja ja Paide –, ega ma  ei ole praegu aega maha võtnud. Las ollagi nii, et 1. septembril astun sisse carte blanche. Päris ma seda siiski ei ole suutnud: planeerimisega alustasin jaanuaris. Teatri tööplaanid olid liiga lühiajalised – häid lavastajaid nii lühikese ajaga kätte ei saa. Tõstsin selle verstaposti kahe aasta peale: praegu paneme 2011. aastat kiiresti-kiiresti paika. Siis on natukene aega rahulikult mõelda. Nii et planeerimine on põhiline, millega olen tegelenud. Veel ka plaadi väljatoomine  ja ballett.     

Jutt on neil päevil salvestatud Estonia solistide, koori ja orkestri plaadist, kus Jüri Alperteni juhatusel esitatakse aariaid  ja ansambleid. CDga on kaasas DVD, mis pakub vaatamiseks intervjuusid lauljatega ning annab lühiülevaate teatri, koori ja orkestri ajaloost.

Plaadimõte oli vist olemas, aga renoveerisin seda pisut. Estonias on praegu päris hea solistide ansambel, aga selgus kurb tõsiasi, et neid pole veel jäädvustatud. Ma ei tea, kas nad homme veel laulavad siin või äkki Metropolitan Operas või kuskil mujal. Hakkame tavaliselt siis otsima materjali, kui inimest enam ei ole, aga kasutaks siis täna ära need inimesed, kes on tippvormis. Nii tekkiski idee neid jäädvustada nii pildiliselt kui helis. Loodan, et see tuleb välja vahetult enne „Così fan tutte” esietendust 17. oktoobril. Vokaalselt päris hea ansambel. Üht-teist on veel puudu, aga noortele me hoiame uksed ikkagi väga valla.       

See, kus need noored homme laulavad, sõltub nüüd ju sinust ja sellest, millised võimalused neile lood.

Absoluutselt! Tingimused ma loon nendele niipalju, kui rahakott kannatab. Palju sõltub sellest, milline on repertuaar, kui kiiresti me nad ära kulutame, kui hästi me jälgime nende vokaalset arengut, kuidas balansseerida: kas oleme enesekesksed, mõtleme ainult rahale ja publikule, või mõtleme sellele lauljale? Tegelikult on kõik ooperi administratiiv- ja muusikajuhid halvas mõttes kapitalistid: sõidavad häältest üle, võtavad selle aktiivse aja ära ja visakavad siis põllule. Tuleb hoolikalt balansis olla ja hoida seda inimressurssi, kes oma üliõrnukeste häälepaeltega seda kunsti teeb. Ballett on ka üks prioriteete. Ma ei ütle, et  nad hetkel halvasti tantsiksid, aga loodan, et umbes kahe aasta pärast ei tunne me Estonia truppi ära. Seesama rahvusballeti idee, sellega ma tegelen praegu iga päev: tagada korralik arstiabi, uus struktuur on tulekul, väga palju treeningväljaõpet … Ka uued tantsijad on tulnud. Sedapuhku ei vaata me vene tantsukooli poole, vaid Inglismaalt on saabunud viis tantsijat.       

Mis vahe on Estonia balletitrupil ja Eesti Rahvusballetil?

Juba see nimetus „rahvusooper” jätab tantsijale tunde, et temast üldse ei räägita. Praegu on ballett alati see teine, ja mitte ainult Estonias – see on igal pool maailmas nii, kui ei ole eraldi üksust. Arvan, et Estonias oli ka nii, et kõigepealt pandi ooperi plaanid paika ja siis  vaadati balletile ka paar augukest ja seda, kas raha jääb natuke või ei jää … Noh, päris nii hull ei olnud, aga kogu aeg käis võitlus. Aga see väike identiteedikriis on tantsijatel ikka tunda. Ja kui ma trupiga rääkisin, siis kõigile rahvusballeti idee meeldib. Nii sisulises töös, otsustuses kui ka hierarhias muutub väga palju. Küllap see peegeldub laval.       

Juuli lõpus käis meedias läbi Paul Himma mure, et kunstilise personali hulgast tuleb koondada ligi 60 inimest.

On töötajaid, keda koondada on lihtne – vajadusel ikka leiab. Aga teatritöötajaid ei valmistata õieti ette: nad õpivadki teatritöötajaks  teatris. Ja kui hetkelises majanduskitsikuses loobuda 60 inimesest, siis pärast kulub kümme korda rohkem raha, et neid uuesti välja koolitada. Ma just täna võtsin RO juriidilises mõttes üle: seal on 462 koosseisulist töötajat. Eks kõiges tuleb selgusele jõuda, aga ma arvan, et see on üsna optimaalne kogus. Stanislavski on öelnud, et kui kontoripindu on rohkem kui näitlejatele mõeldud pindu, siis on teater hukas. Nii et pigem tuleb vaadata administratiivse poole  pealt: kus on võimalik toimetada vähema inimressursiga või ka teenust sisse osta. Aga kunstilist poolt tuleb suurendada. Muidu saeme oksa, millel me ise istume. Oleme teinud rea otsuseid: meil on uus koormeister, koguni kaks – Risto Joost ja Heli Jürgenson, me suurendame koori viie laulja võrra ja balletitruppi samuti.     

Oled lubanud tõsta ka uuslavastuste arvu kolme ooperi ja balletini aastas.

Nii palju lubadusi! Aga see ei ole midagi uut: Estonia töötaski nii veel mõni aasta tagasi. Ja ma olen selle 2010 juba sisse planeerinud, sest vähema arvu lavastustega me lihtsalt ei suuda oma kunstilist personali koos hoida, nad lähevad  mujale. Inimestele, eriti noortele on vaja väljakutseid. Täna on Eestis häid lauljaid ja väga häid hääli – oleks kahju nad kaotada. Olen läbirääkimisi pidanud ka n-ö vanade äraläinute Ain Angeri, Lauri Vasara ja mõne teisega – arvan, et hakkame neid Estonia laval õige tihedalt nägema. Me oleme avatumad, kõik on teretulnud! Ja see on eesmärk omaette, et need 462 inimest oleks väga rahul ja uhked selles majas töötades.      

Kas seda eesmärki teenib ka sinu suurim lubadus – Estonia juurdeehitus?

Ma arvan, et ooperiteatrit oleks vaja: see annaks mingi uue tõuke. Mina tunnen Estonias ennast  ängistatult: see helimassiiv on pressitud ja sina ise seal toolis samuti… Kõik on väga-väga koos: ühest küljest intiimne, aga … Olgem ausad, see on draamateatriks ehitatud ja me ei saa kunagi ega kuidagi seda akustikat parandada. Selleks oleks vaja juba seinu ja lagesid liigutada, mida meil ei lubata teha. Idee on selline: esimene asi on detailplaneering, mis kestaks kuni kaks aastat, siis konkurss ja projekteerimine kuni kaks aastat  ja lõpuks ehitamine kuni kaks aastat. Kui see nüüd kokku liita, siis võiks panna termini, et nurgakivi paigaldatakse 2013, kui Estonia maja saab saja-aastaseks.   

Lõpetuseks ei saa küsimata jätta, mis on  saanud su plaanist ühendada RO ja EK. Tsiteerin: „Arvestades meie riigi eelarvet, rahva vananemist ja tulude vähenemist, võib rahvusooperi ja Eesti Kontserdi liitmine olla paratamatu”.

Aeg annab arutust …

Üles kirjutanud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming