Võimalus esitada julgeid küsimusi

Mart Saarma: „Euroopa Teadusnõukogu on edukas, sest granditaotluste puhul lähtutakse ühest väga selgest alusprintsiibist – selleks on teaduse väga kõrge tase.“

MARGUS MAIDLA

Mart Saarma

Akadeemik Mart Saarma on neurobioloog ja molekulaarbioloog, kelle uurimistöö peasuunad on närvisüsteemi arengu ja närvi­rakkude surma mehhanismide uurimine ning närvikasvufaktorite kasutamise võimaluste uurimine neurodegeneratiivsete haiguste raviks. Pärast ERC asepresidendi ametiaja lõppemist on ta Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi professor (olnud varem selle instituudi direktor aastail 1990–2008), Soome molekulaarse ja integratiivse neuroteaduse tippkeskuse direktor (alates 2008), samuti Soome Akadeemia professor alates 2009.

Mart Saarma: „ERCs seob meid põhimõtteline arusaam, et kõik läbimurdeline maailmas, näiteks world wide web või geenitehnoloogia, kõik need läbimurded on tulnud tipptasemel fundamentaaluuringutest.“

Rauno Volmar / Ekspress Meedia /Scanpix

Selle intervjuu tegemiseks oli päris mitu põhjust. Esiteks väärib tähelepanu Eesti Teaduste Akadeemia liige akadeemik Mart Saarma ainuüksi seepärast, et tema puhul on tegu tõenäoliselt kõrgeimale otsustustasandile tõusnud eesti päritolu teadlasega maailma teadusadministreerimise hierarhias – nimelt oli Mart Saarma pikka aega, kuus aastat (kuni 31. detsembrini 2016) Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, lühendatult ja edaspidi kogu artikli vältel ERC)1 teadusnõukogu liige, sellest kaks aastat kolmest ERC asepresidendist üks, kelle vastutusalasse kuulusid bioteadused.

Teiseks väärib teema käsitlemist institutsionaalsest aspektist. Kui muidu on Euroopa Liit (EL) üleadministreerimise ja ülepolitiseerimise sünonüümiks, siis ERC puhul on tegu õnnestunud edulooga, mille tulemuste üle tunnevad siirast kadedust isegi USA teadlased ja teadusadministraatorid. Nii praegune Eesti president, endine Euroopa Kontrollikoja liige ja Tartu ülikooli nõukogu esimees Kersti Kaljulaid kui ka endine peaminister, praegune Euroopa Komisjoni ühtse digitaalturu ase­president Andrus Ansip on varem lausunud tunnustussõnu ERC seni saavutatu ja tõhusa toimimise kohta. Need kaks inimest põhjendamatuid kiidusõnu ei jaga.

Kolmandaks väärib see teema käsitlust koos Eesti teadussüsteemi kriitilise analüüsiga. Viimase teadusreformi tulemina kuhjub järjest rohkem probleeme: teadusagentuuri rahastamisgrantide tsüklilisus, teadusprojektide konkursside vähene tulemuslikkus (success rate), mis teeb teadlastele uutes granditaotlustes osalemise loteriiks, ja fundamentaaluuringute vähene kasutatavus rahvamajanduses, riigi osa teadusrahastuses (seni ekspluateeritakse R&D süsteemis peamiselt ELi vahendeid). Kõik need probleemid süvenevad ega leia lahendust. Üha rohkem kostab nõudlikke hääli: tehkem meie süsteem uuesti korda! On ju iseseisvuse ajal olnud meie teadussüsteemis perioode, mil kriitikanooli on lennutatud märkimisväärselt vähem. Seega tasub tutvuda näidetega teiste kordaminekutest ja analüüsida, kui palju oleks meie teadussüsteemi tõhustamiseks maailmast üle võtta.

Hiljuti on Eesti Teadusagentuurilt (ETAg) ilmunud kogumik „Eesti teadus 2016“, kus peatükis „Teaduse rahastamise süsteem vajab ümberkorraldamist“2 võtavad sõna ETAgi juhatuse esimees Andres Koppel, tegevjuht Karin Jaanson ja uurimistoetuste osakonna juhataja Siret Rutiku. Hoolimata artikli esinduslikust autorkonnast ja ambitsioonikast pealkirjast jäävad nad mittemidagiütlevalt pealiskaudseks: loetlevad kõigile teada probleeme ega paku selgeid eesmärke ja lahendusi, mis sellisesse kogumikku oleksid just sobinud.

ERC alusraamistik loodi 2006. aastal ja tegutsemist alustati 2007, seega on nüüdseks tegutsetud kümmekond aastat. Võrreldes teiste ELi institutsioonidega on tegu suhteliselt uue formeeringuga. Palun teil kui ERC (eks)asepresidendil kirjeldada, mis institutsiooniga on tegu ja miks ta ellu kutsuti.

Mart Saarma: Alustaksin üldisemast taustast. Selleks et teha teaduslikku uurimistööd, on vaja raha – peab maksma teadlastele palka, ostma teadusaparatuuri. Kui tegutsetakse bioteadustes, nagu mina, siis on pidevalt vaja osta mitmesuguseid preparaate, ka katseloomi jne. Maailmas tehakse uurimistööd põhiliselt kolmes kohas: ülikoolides, uurimisinstituutides ja firmades. Keskeltläbi kasutatakse Euroopa SKTst teadus- ja arendustööks kaks protsenti. Riigiti see erineb, aga keskeltläbi on selliste kulutuste määr umbes 2% ja kui edasi üldistada, siis pool rahast tuleb valitsustelt ja pool erasektorist. Väga paljude liikmesriikide, sh Eesti, teadus- ja arenduskulutuste rahast tuleb lõviosa oma riigilt ja vaid väike osa Euroopa Liidult. Tabelitest võib saada erinevaid andmeid ja riigiti on see ka erinev, aga umbes 5–8 protsenti teadus- ja arendustegevuse (R&D) rahast tuleb Euroopa Liidu programmidest. (Eestis on see protsent märkimisväärselt suurem. – M. M.). Kuni viimase ajani oli Euroopa poliitikutel arvamus, et teadus on väga kõrgel tasemel, aga probleemid tulevad siis, kui teadustulemusi tahetakse hakata rakendama. Tegelikkus siiski selline ei ole. Euroopas publitseeritakse absoluutarvudes kõige rohkem teadusartikleid, aga kui vaadata artiklite mõjukust ehk 1% enimtsiteeritud artikleid, siis on USA pea jagu Euroopast üle. Eelnevast saab teha ainult ühe järelduse: Euroopa teadus ei olegi nii hea ja Ameerika oma on ikka palju-palju parem. Kui vaadata liikmesriike eraldi, siis paljudes riikides on R&D rahastamine enam kui kehval järjel. Samuti viis, kuidas mõnes riigis toimub otsustamine, kellele antakse uurimisraha ja kellele mitte, on, leebelt öeldes, kentsakas. Võrreldes Ameerikaga liiguvad Euroopa teadlased väga raskelt ühest riigist teise või ühest tugevast ülikoolist teise. Euroopas on väga tõsine probleem: kui teadlane on kaitsnud väitekirja, läheb ta väga vaevaliselt teise tippülikooli või välismaale järeldoktorantuuri, ja see on väga tõsine probleem Eestiski. Ja lõpetuseks, Euroopas on klassikaliselt olnud alati väga hierarhiline teaduse juhtimine – selline Herr Professor Doktor … kuskil kõrgel püramiidi tipus on professor, kes tihti otsustab isegi sadade inimese tegemiste ja otsustuste üle. Muide, paljud arvavad, et USA ja Suurbritannia teaduste suhteline eelis baseerubki sellel, et esimesena mindi teaduses üle võimalikult horisontaalsele otsustusmudelile.

ERC loodi eelkõige selleks, et parandada Euroopa tippteaduse olukorda. Tooksin kohe välja ka ERC tegevusprintsiibi: kuna paljudel noorteadlastel on Euroopas väga raske alustada, siis ERC on keskendunud just nimelt nendele ehk meie tulevikule. ERC tahab suurendada Euroopa teaduse ambitsioonikust, anda teadlastele võimalus esitada julgeid küsimusi. Mingil määral tahame olla ka eeskujuks liikmesriikidele, luues hästi toimiva teaduse finantseerimise süsteemi ja see on ka õnnestunud. Muidugi vaid osaliselt – ERC saab pakkuda vaid eeskuju, mitte administratiivselt kohustuslikke, jumal tänatud, „eurodirektiive“. Siiski on maid, kus on nähtud, kui efektiivseks on osutunud ERC, ja on sama mall võetud kasutusele. Kuid loomulikult peab aru saama, et kui ERC koondeelarve moodustab ELi riikide R&D kulutustest 1,5%, siis meie ei saa ära teha seda, mis 98,5% eest on tegemata jäetud, s.t me moodustame 1,5% sellest üleüldisest keskmisest ehk 2%-st. Küll aga me kindlasti täiendame riikide uurimisvõimalusi.

ERC eelarveperioodi 2014–2020 rahastus on kokku 13 miljardit eurot, moodustades sellega 17% kogu „Horisont 2020“ eelarvest?

ERC eelarve on praegu umbes 1,7 miljardit eurot aastas, kuid see suureneb vaikselt. 2017. aastal on eelarve juba 1,8 miljardit, edasi tõuseb 2 miljardi peale ja 2020. aastaks on umbes 2,2 miljardit aastas.

Kuidas hindate ERC viimaste aastate tegevust? Rääkige palun ka ERC toimimisprintsiipidest.

Olles ise olnud ERC teadusnõukogu liige ja asepresident, on mul mõneti raske oma tööle hinnangut anda, kuid minule endale on ehk kõige suuremaks tunnustuseks see, kui kolm juhtivat ameerika teadlast kirjutasid hiljuti artikli ERCst ja seal nad tunnistavad, et ERC on noorte teadlaste kaasamisel teinud midagi sellist, mida neil Ameerika Ühendriikides teha õnnestunud ei ole.3 Nad võrdlesid ERC ja USA Rahvusliku Terviseinstituudi (National Institute of Health, NIH) grandisaajate vanuselist koosseisu ning leidsid, et kui ERCs on grandisaaja keskmine vanus alla 40 eluaasta, umbes 37, siis NIH grandisaaja keskmine vanus läheneb 50-le. Nad viitavad Albert Einsteini maksiimile, et kui inimene ei ole andnud oma suurt panust teadusse enne 30. eluaastat, siis ta seda enam kunagi ei annagi. Ma olen selle maksiimi põhimõttega ka ise päri.

Miks ERC on siis ikkagi olnud edukas? Ma arvan sellepärast, et me lähtume granditaotluste puhul ühest väga selgest alusprintsiibist – selleks on teaduse väga kõrge tase. Kui räägitakse EList, tema institutsioonidest ja otsustusmehhanismidest, siis kostab sealt läbivalt sõna „lobi“ (lobby). Ma väidan kindlalt, et ERCs on igasugune lobi otsustusprotsessides võimatu. Kui keegi otsustab lobi teha, siis on sellel tõenäoliselt vastupidine efekt. Ma seletan, miks. Igal aastal esitakse ERC-le umbes 10 000 taotlust, millest finantseeritakse umbes 1000 ERC granti. See, kes saab grandi ja kes ei saa, seda ei otsusta ei ERC president, ei ükski ERC asepresidentidest ega ka mitte keegi 22 ERC teadusnõukogu liikmest. Selle üle otsustavad vastava teadusvaldkonna eksperdikogu liikmed. ERC organisatsiooniline struktuur on selline, et allume otse teaduse ja innovatsiooni volinikule Carlos Moedasele,4 me oleme väga iseseisvad – otsustame ise, kuidas seda raha kasutame. Me otsustame, kui suuri grante anname, me otsustame, millised on meie prioriteedid grantide jagamisel, meil pole mitte ühtegi mujalt või meie enda ettemääratud temaatikat, sest me oleme sügavalt veendunud, et kõige paremini teavad teadlased ise, millist teadust on vaja teha. Ja selleks on meil mandaat, mis on heaks kiidetud nii Euroopa Komisjonis, Euroopa Nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis. Meil pole mingeid kohustuslikke ja pealesunnitud võrgustikke, pole ühtegi majanduslikku või sotsiaalset kohustust. Meil ja meile on ainult üks nõue – teha tipptasemel teadust, midagi sellist, mida kuskil mujal varem ei ole tehtud. ERCs seob meid kõiki põhimõtteline arusaam, et kõik läbimurdeline maailmas, näiteks world wide web või geenitehnoloogia, et kõik need läbimurded on tulnud tipptasemel fundamentaaluuringutest, kus selle uuringu esmategutsejad ei võinud aimatagi, et nad loovad miljarditesse ulatuva tegutsemisharu. Suured avastused ei ole kunagi sündinud teaduslikest programmidest või strateegiadokumentidest. Andke andeks mu otsekohesus, aga hea teadus ei sünni kunagi mingi programmi alusel. Hiljuti küsis volinik Moedas ERC käest, mida me oleme teinud kliimasoojenemise küsimuses, et näete, ELil on selline suur ja uhke kliimasoojenemise programm, kus „Horisont 2020“ alt on rahastatud pea 200 uurimisrühma – kuidas ERCs sellega on lood? Vaatasime järele, et ka meie oleme rahastanud kliimasoojenemise teemadel, täitsa ilma mingi programmita, samuti umbes 100 uurimisrühma. Kuid siis hakkasime võrdlema, milline on ELi programmi alusel jaotatud vahendite ja teisalt ERC vahendite alusel saadud teaduslik mõjukus. Tulemused oleksid nagu kahelt eri planeedilt – ERC uurijad avaldasid oma tulemusi maailma juhtivates ajakirjades, mida laialdaselt tsiteeriti. Programmi omad olid aga kaunis hallid. Tulemustest kõige rabavam oli see, et kui ERC grantide kliimauuringute tulemusena oli artiklite kõrval jäetud ka 20 patenditaotlust, siis programmi omad olid taotlenud patenti ainult kahele avastusele. Ilma kõrgkvaliteedilise teaduseta ei tule ka mingeid läbimurdelisi rakendusi.

Kokku on ERC siiani välja andnud umbes 6000 granti ja nendega seoses töötab umbes 40 000 inimest, peaaegu Pärnu-suurune teadlaskond. Tänu ERC toetusele on saadud omajagu Nobeli auhindu ja Fieldsi medaleid. Kokkuvõttes ongi edukuse peamine kriteerium printsiip, et me vaatleme mitte niivõrd avaldamist, artiklite arvu, vaid erialast viidatavust, ja seal, kus see on asjakohane, patente ja kasulikke mudeleid.

Alles hiljuti sai Tallinna tehnikaülikoolis professoriks teadlane, kellel erialane viidatavus on minimaalne. Millise tasemega doktoriõpet suudab ta korraldada? Mis aga kaugelt kõige halvem – ta produtseerib omasuguseid juurde ja võib aastateks ette uurimistööd pidurdada. Bibliomeetriast nii palju, et ERCs on selge soovitus: ärge pange taotlustesse kirja kõiki publikatsioone, kirjeldage meile ainult oma tähtsamaid töid. Vanemates kategooriates taotlejate puhul vaatame ka taotleja h-indeksit, kuid me ei tähtsusta kindlasti üle ei artiklite arvu ega h-indeksit. Nobeli auhindu on välja antud ka teadlastele, kelle eelnev h-indeks oli vägagi kasin.

Selge on ka see, et kui meile tuleb näiteks 45aastase teadlase taotlus, kellel on atraktiivne idee, aga tema taust on kasin, s.t tal ei ole varasemast ette näidata midagi originaalset, siis paraku ei sisenda see hindajatesse usaldust. Näiteks ERC president, matemaatik Jean-Pierre Bourguignon tegi oma põhilise avastuse 21aastaselt ja seepärast naljatleb ta tihti, et pärast 25. eluaastat ei ole ükski teadlane enam millekski võimeline. See on loomulikult utreeritud arvamus, aga siiski on selles ka terake tõtt, seda just matemaatika ja teoreetilise füüsika puhul. Seega oma finantseerimisotsustega ERC riskib, kuid see risk põhineb siiski kogemusel ja on läbi kaalutud.

Veel rõhutan, et me ju sisuliselt ei rahasta institutsioone, vaid üksikteadlasi, kes, tõsi, töötavad ülikoolides, teadusasutustes, firmades jne. Ideed ei sünni kollektiivides ja konsortsiumides, ideed sünnivad üksikute inimeste peades – mida geniaalsem inimene, seda geniaalsem idee. Seda ei tohi segamini ajada ideede teostamise ja rakendamisega, mida loomulikult tehakse kollektiivselt. ERC grandid on ka ülekantavad, s.t kui ühes ülikoolis-teadusasutuses pakutavad tingimused ei meeldi, siis võidakse koos oma grandiga kolida teise teadusasutusse või suisa teise riiki. Me maksame grantidest 25% overhead’i, seega iga ülikool peab mõtlema, mida ta selle grandi teenindamiseks ette võtab, 25% 3,5 miljonist eurost (selline on advanced grant’i maksimaalne suurus) on ikka päris kena raha, igale ülikoolile.

Kui ma teiega intervjuuks möödunud oktoobrikuus ühendust võtsin, viibisite parajasti Dublinis ERC juhtkonna koosolekul. Mida te nendel nõupidamistel arutate-otsustate?

Viimased kolm aastat on olnud ERC presidendiks, kelle valimiseks on eraldi protseduur, Jean-Pierre Bourguignon, aga kolm asepresidenti valib seesama 22liikmeline teadusnõukogu, kellest 40% on naised. Asepresidentide valimised toimuvad vabade valimistena, näiteks minul oli ka vastaskandidaat. Teadusnõukogu liikmeks saab olla neli aastat ja siis saab seda veel pikendada kas aasta-kahe-kolme või nelja võrra. Kaheksa-aastase tähtajaga teadusnõukogu liikmeid on olnud väga vähe. Kõige tavalisem tähtaeg on neli-viis, harvem kuus aastat. Mul sai 31. detsembril 2016 kuus aastat täis ja siis see minu tegevus seal ka lõppes.

Nendel nõupidamistel on meie peamine aruteluobjekt eelarve. Me võitleme pidevalt selle nimel, et meie eelarve ei hanguks mingile tasemele, vaid et see pidevalt kasvaks. Miks ta peaks kasvama? Eelkõige seepärast, et meie praegune taotluste edukuse määr on umbes 10% ehk kümnest taotlusest üks saab raha. Oleme teinud analüüsi ja selle tulemused näitavad, et igal aastal jääb 200–800 väga-väga head taotlust rahastamata, sest raha ei ole. Praeguse edukuse juures hakkab juba juhuslikkus mängima suurt rolli. Meile meeldiks tõsta rahastamine 20%-ni, sest ERC senise tulemuslikkuse järgi keegi ei kahtle, et Euroopa Liidu teaduse, sh rakendusuuringute, tase sellest vaid tõuseb.

Teiseks suureks aruteluobjektiks olid kohad, kus meil on selgesti arenguruumi. Näiteks oli meil paar aastat katse korras kasutusel selline uurimistoetus nagu sünergiagrant (synergy grant). Meil oli selle käivitamise juures tuliseid vaidlusi ja ka mina olin üks, kes algatamisse pigem skeptiliselt suhtus. Grandi olemus on selline, et mingi täiesti uue suure eesmärgi nimel peaksid koostööks ühinema kaks kuni neli rühma eri aladelt. Mitte administratiivselt, vaid keskse eesmärgi nimel. Esimene aasta ei jõudnud meie toetusraha olemuse sõnum päris hästi kohale, laekus hulgaliselt tavapäraseid konsortsiumi taotlusi ja nende keskmine tase oli kehvapoolne. Teisel aastal täpsustasime nõudmisi, saime vähem taotlusi ja mõne tase oli ka erakordselt hea. Praegu me finantseerime kokku 24 synergy grant’i. Tegime senise info põhjal analüüsi ja otsustasime, et jätkame selle grandiga ka edaspidi. Seni oli selle grandi edukuse määr väga madal, umbes 2% ja me peame 2018. aastani ootama, mil meie eelarve suureneb, et see granditüüp pääseks mõjule kogu oma headuses.

Kuhu te siis selle sünergia tahate suunata?

Sünergia liigub interdistsiplinaarsuse suunas, et kokku saaksid arstid ja füüsikud, arvutiteadlased ja bioloogid jne. Loodame, et eri teaduste kokkusulamise pinnalt tekib midagi uut ehk siis väga hea teadus ei ole piisav, peab olema superhea originaalne teadus, siis tasub tulla taotlema. Ka selle uurimistoetuse puhul määrab taotluse sisu taotleja ning ERC mingeid temaatilisi ettekirjutusi ei tee.

Eestisse on tulnud kokku viis ERC granti, millest üks on advanced grant – akadeemik Ülo Niinemetsale. Kui suur on Eesti teadlaste taotluste edukus ja kuidas nad üldpildis välja paistavad?

Statistika näitab, et meil pole keskmisega võrreldes midagi häbeneda. Eestist esitatakse piisavalt taotlusi, oma elanikkonna arvu kohta igati korralikult, aga milles on probleem: edukus on kehv. Kui keskmine edukuse määr on 10%, siis Eesti oma on 6%, peaaegu kaks korda madalam kui teistel riikidel, seega kasvuruumi on.

Peab ka mõistma, kuidas edukust mõõta. Riikidel on väga erinev granditaotluste esitamise kultuur. Šveitslased näiteks esitavad grandi tihti ainult siis, kui nad ise on peaaegu kindlad, et see taotlus saab rahastuse. Itaallastel näiteks on täiesti teistsugune kultuur. Hea näitaja on edukate granditaotluste määr per capita ehk suhe elanikkonna kohta. Selle järgi tuleb, et kõige edukam riik on Šveits (40 granti miljoni elaniku kohta), 34 granti on Iisraelil, 27 granti Hollandil, siis tulevad Rootsi, Taani, Soome ja seejärel Inglismaa 17 granti miljoni kohta. Kui vaadata EL-13 ehk siis uuemaid liitunud riike, siis seal on esikohal Küpros 11 grandiga miljoni elaniku kohta, Ungaril 4,4 ja Eestil 3,5. Sama palju kui Eestil on grante näiteks ka Hispaanial. Põhimõtteliselt ma leian, et Eesti on olnud vägagi edukas, mis ei tähenda, et kasvuruumi ei ole. Kui aga hakata vaatama, kes on saanud grante, et milline on nende teadlaste profiil, siis kui Ülo Niinemets välja jätta, on need peamiselt välismaalt Eestisse naasnud noored teadlased, kes on osutunud taotlusvoorudes edukaks. Keskpärase edukuse peamise põhjusena tooksin välja, et ju siis ei osata ERC tasemega taotlust veel konkurentsivõimeliselt kirjutada.

Kui palju ERC kontrollib teaduse infrastruktuuri investeeringuid? Kas ERC või teie arusaama järgi on mingi optimaalne teaduse infrastruktuuri mudel?

Ma tõmban nüüd vastates endale eluteaduse teadlase mütsi pähe. Kui 30–40 aastat tagasi võis bioloogias lahendada probleeme suhteliselt väikeste uurimisrühmadega ning kasutatavate meetodite, vahendite, preparaatide ja aparaatide nimekiri ei olnud eriti pikk, siis tänapäeva bioloogia ja biomeditsiin on palju arenenud. Struktuuribioloogia on endaga kaasa toonud väga keerulise aparatuuri, kaasa arvatud kiirendite ja väga kõrgete magnetväljade kasutamise. Tänu sekveneerimisele on andmepangad äärmiselt ulatuslikud, kogu mikroskoopia on digiteeritud, kogu kuvandamine ja selle analüüs on nõudlikum. Seega on nõuded tipptasemel uurimistöö tegemiseks viimase 20 aastaga muutunud. Bioloogia muutub järjest füüsikataolisemaks teaduseks, kus infrastruktuuril on kasvav tähtsus. Loomulikult jälgib ERC selliseid arenguid, kuid kui võtta, et ERC eelarve moodustab liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse summeeritud eelarvest vaid 1,5%, siis meil puudub võimekus neid probleeme piisava efektiivsusega lahendada. Samal ajal on ELil oma teaduse infrastruktuuri meetmeprogramm. Peame ka mõistma, et väikeriigil Eestil ei ole rahalist ega ka intellektuaalset võimekust, et paljusid suuri infrastruktuure ise ülal pidada, me lihtsalt peame rahvusvaheliselt integreeruma ja otsima koostööd, see on paratamatus. Molekulaarbioloogia valdkond on siin olnud üks suunanäitajaid. Oleme Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsiooni (European Molecular Biology Organisation, EMBO) initsiatiivil loonud Grenoble’isse ja Hamburgi võimsad struktuuribioloogia üksused, kuhu võivad kõik Euroopa teadlased minna ja kasutada kohalikke kiirendeid. ELis selline koostöö toimib ja kindlasti peab samamoodi integreeruma ka riigisisene teadus.

Siit on kohe hea küsida teie arvamust Oki aruande kohta.

Kordan üle: teaduse areng on paratamatult selline, et osa infrastruktuuride puhul peame kas lokaalselt, rahvuslikult või Euroopa-üleselt integreeruma, selles osas on Oki raport tänuväärne, et viitab nendele tendentsidele. Suur osa sellest on sisukas ja väga tõsiselt arvestatav. Samal ajal on mulle arusaamatu, kuidas puhas bürokraatlik institutsioonide liitmine hakkab tõstma Eesti teaduse taset.

Oki raporti esimeses punktis on sõnastatud täiesti õige lähteülesanne: struktuursete reformide eesmärk on tõsta Eestis tehtava teaduse kvaliteeti ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Seades eeltingimuseks, samuti igati õigustatult, et sellekohased otsused tehakse pärast sõltumatut rahvusvahelist hindamist.5 Mitte midagi niisugust polnud ilmselt aga plaaniski. Oki raporti sisu degradeeriti bürokraatlikuks loosungiks teadusreformist, millega ei kaasnenud mingit sõltumatut analüüsi. Ju siis selle võimalikke tulemusi kardeti. Seetõttu, kui vastav teema oli arutusel teadus- ja arendusnõukogus, mille liige ma olen, siis palusin vormistada selles küsimuses oma eriarvamuse. Minu selge seisukoht oli: ma ei ole lugenud ühtegi tõsiseltvõetavat analüüsi ega kuulnud ühtegi vettpidavat argumenti, kuidas ja kas üldse kavandatav „reform“ aitab kaasa Oki raportis sõnastatu saavutamisele.

Kui suure rahvusvahelise teadusorganisatsiooni ERC (eks)asepresident võtaks vaevaks anda nõu ühe väikeriigi haridus- ja teadusministrile, kuidas riigi teadussüsteemi konkurentsivõimelisemaks muuta, mis nõu ta annaks?

Asetage põhiline rõhk teadustöö kvaliteedile, siis saate boonusena, kuid mitte ilma sihipärase pingutuseta, kraadiõppe taseme tõusu ning suure tõenäosusega ka täiesti uusi tehnoloogiaid. Nii nagu ERC, peab ka Eesti tasakaalustatult arendama mitte ainult füüsikat ja inseneeriat või siis life science’it, vaid ka sotsiaalteadusi ja humanitaariat. Rahvusriigil on kohustusi, mida ei saa võõrandada.

Eesti teadlastele, mis puudutab ERCd: tehke taotluste kallal rohkem tööd, kasutage oma laialdasi tutvusi meist edukamate riikide teadlaskonnas, ärge peljake küsimast head nõu. Püüdke endale selgeks teha nõue beyond state-of-the-art, s.t mitte lihtsalt tasemel ja kompetentselt, vaid leidke üles see, mis on uudne ka teid hindavate kolleegide silmis.

Peame mõistma, et talente on meil väga vähe ja sellistele teadlastele on vaja luua tingimused, kus nad saavad ise otsustada, kuidas nad oma aega kasutavad selle nimel, et loominguline potentsiaal realiseeruks parimal võimalikul moel. Selles mõttes ei eristu teadus kaunitest kunstidest ja kultuurist üldiselt ning sõnal „elitaarsus“ ei ole siin halvustavat varjundit.

Loe täispikkuses artiklit Sirbi veebi­lehelt www.sirp.ee

1 https://erc.europa.eu/about-erc/organisation-and-working-groups/scientific-council

2 http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2014/01/TA_teaduskogumik_veeb.pdf, lk 45–46. 2. I 2017.

3 http://www.ascb.org/2016/10/03/october-2016-newsletter-on-research-funding-and-the-power-of-youth/

4 http://ec.europa.eu/commission/2014-2019/moedas_en

5 Haridus- ja teadusministeeriumi koostatud lähteülesande esimeseks punktiks oli hinnata ülikoolide ja teiste teadusasutuste, sealhulgas rakenduskõrgkoolide, rahvusvahelist konkurentsivõimet ja arenguperspektiive, võimalikke valdkondi, kus Eestil võiks olla mingi spetsiifiline konkurentsieelis; raporti soovituste peatüki punkti 2.3. järgi tuleb viia läbi sõltumatu rahvusvaheline valdkondlik hindamine teadustöö kvaliteedi vastavusest tänapäevastele rahvusvahelistele standarditele. Hindamistulemused avalikustada. Loobuda selliste valdkondade ja uurimisteemadega tegelemisest, mis ei vasta Euroopa teadusstandardile. (https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf) 2. I 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming