Viimane kolmest suurest

Ants Viires hindas laia maailmavaadet, keelteoskust, kultuurilise mitmekesisuse mõistmist.

PIRET ÕUNAPUU

Eesti rahvakultuur ja osalt ka kultuurilugu seisavad suuresti kolme mehe õlgadel. Need on Gustav Ränk (1902–1998), Ilmar Talve (1919–2007) ja Ants Viires (1918–2015). Nüüd ei ole meie hulgas neist enam kedagi. Lahkunud on viimane kolmest suurest.

Ajaloo keerdkäigud jagasid need kolm meest kolme riigi vahel. Sõjakeerises jäi Ränk Rootsi, Talve läks sealt edasi Soome ja Viires oli kogu aeg kodumaal Eestis. Kõik kolm eesti meest olid Põhjamaade kontekstis tipptasemel teadlased. Omavahel ühendab neid väga palju. Alates sellest, et Viiresest sai tema enda kinnitusel etnograaf tänu Ränga loengutele Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel Raadil. Ja nagu arvata võib, kujuneski neid mehi siduvaks üksuseks Eesti Rahva Muuseum, kus nad kõik omal ajal olid töötanud.

Teiseks ühendavaks jooneks nende kolme mehe vahel on laiem kultuurihuvi. Kõik nad kirjutasid peale erialaste teadustööde ka hulgaliselt üldkultuurilisi ülevaateid. Talve näiteks lausa 686 lehekülge Eesti kultuurilugu keskaja algusest kuni iseseisvuseni. Kirjastus Ilmamaa on koondanud oma „Eesti mõtteloo“ sarjas Gustav Ränga tekstid raamatusse „Müüt ja ajalugu“ (2000) ning Ants Viirese kultuuripõhised tekstid raamatusse „Kultuur ja traditsioon“ (2001).

Ants Viirese elust kuni tööle asumiseni Eesti Rahva Muuseumis on muuseumi arhiivis tema omakäeline elulookirjeldus: „Sündisin Tartus 23. dets. 1918. Isa oli tol ajal „Vanemuise“ teatri asjaajaja, hiljem õppis Tartu hambaarstide koolis ja teotses Tartus hambaarstina kuni surmani 1931. Alghariduse sain Tartu Õpetajate Seminari algkoolis, mille lõpetasin 1932. Pärast isa surma sattus perekond mõneks ajaks majanduslikku kitsikusse. Ema, kes seni oli elukutseta, õppis hambatehnikuks. Siiski sain õpinguid jätkata H. Treffneri Gümnaasiumis 1932–1937. 1937 astusin Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, valides erialaks etnograafia, eesti keele ja kirjanduse. 1938–1939 teenisin sundaega sõjaväes ( 7. Jalaväerügemendis Petseris ja Kup. Pataljonis Tartus) ning 1940. a. alates jätkasin ülikoolitööd. Selle kõrval töötasin 1941. a. stipendiaadina Eesti Rahva Muuseumi juures ja 1942. a. veebruarist 1943. a. aprillini olin seal pidevalt ametis ajutise tööjõuna, apr. 1943 assistendi kt-na. Muuseumi teenistusest lahkusin omal soovil saksa okupatsioonivõimude poolt algatatud mobilisatsioonisammude tõttu. Sain õigeaegselt teada meeste arvelevõtu-nimekirjade koostamisest ja et hoiduda nimekirja sattumast, kirjutasin aadressbüroos enese Tartust lahkunuks. Jälgede segamiseks sõitsin Saaremaale ja säält hiljem emakoju Valgjärve valda Võrumaal. Juulis pöördusin Tartusse tagasi ja elasin sääl sissekirjutamata kuni mobilisatsioonini 1944. a. veebruaris. [—] Olin küll ülikooli lõpetanud 1943. a. aprillis, kuid nüüd jätkasin ülikooli juures õpinguid etnograafia alal, mille olin valinud oma spetsiaalalaks. Emalt [—] saadud abi kõrval elatise hankimiseks avaldasin „Postimehes“ sarja jutustusi (päämiselt noorsoole), luuletusi ja tõlkeid. Pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist Tartusse jääda ei julgenud, elasin päämiselt emakodus Valgjärve vallas. [—] Sattunud nii Punaarmee poolt esimesena vabastatud Eesti ossa, registreerusin sept. algul 1944 Valgjärve MTK õpetajaks. Kui rinne Tartust kaugenes, ruttasin sept. lõpul Tartusse ja registreerusin ülikooli juures Eesti Rahva Muuseumi päästetöödele. Alates okt. 1944 töötan muuseumis vanema teadusliku tööjõuna ning jätkan ühtlasi ülikooliõpinguid [—] 13. jaan.1945. Ants Viires“

Selleks ajaks oli Eesti Rahva Muuseum Raadil varemetes ja muuseumi esmane ülesanne oli leida reevakueeritavatele kogudele ruumid. Pärast pikki läbirääkimisi saadi jupphaaval muuseumile kohtuhoone Veski tn 32. Juba 1945. aasta tööplaan nägi ette uutes ruumides oktoobripühadeks näituse avamise. Nii avatigi 8. novembril 1945 näitus „Eesti talurahva käsitöid“. See oli kompromiss, kuna nõutud oli eestlaste raske elu demonstreerimist. Kuigi näituse põhitegija oli Hilja Sild, pani sisulise osa kokku Ants Viires, kellest oli 1946. aastal saanud muuseumi teadussekretär. Näitus jäi avatuks kuni 1947. aasta alguseni.

1946. aasta kevadel lahkus Ants Viires ERMist, et jätkata Harri Moora kutsel õpinguid TRÜs etnograafiaaspirandina. Mitmest Ants Viirese elulookirjutisest kumab läbi soov õppida. See püüd võimalikult rohkem teada saada nii mitmelt alalt kui ka mitmes keeles saatis teda kogu elu. Aspirantuuris õppimise kõrval luges ta ka loenguid etnograafiast. Keeleteaduslik koolitus ja etümoloogiahuvi vormisid temast suurepärase keeletunnetusega teadlase ja hea sulega kirjamehe, et kirjutada mitte ainult tõsiteaduslikke tekste.

1949. aastal juhtus Ants Viiresega nii nagu paljude teistegagi: tema varasem tegevus tundus võimudele liiga kodanlik ja äkitselt isegi kahjulik. Ta sattus põlu alla ja jäi töötuks. Aastatel 1951–52 sai ta tööd Elva tööstuskombinaadis ja tegi ka juhutöid. Kuni 1956. aastani sai ta siiski veidi erialalähedasemat tööd Saku tehnikumis keeleõpetajana. Paralleelselt tegeles ta kogu aeg ka oma erialaga ning kogus materjali puitarhitektuuri kohta. Sellest tööst vormus tema kandidaadiväitekiri, mille ta kaitses 1955. aastal.

1956. aastast sai Viires tööle Ajaloo Instituuti, alguses küll arheoloogiasektorisse, hiljem aga juhtis ta juba etnograafide tööd. Etnograafiasektori juhatajaks ei saanud ta poliitilistel põhjustel ja NLKP liikmeks astumisest keeldumise tõttu. Kui etnograafiast sai etnoloogia, sai Viiresest ka sektorijuhataja.

Ants Viirest iseloomustavad kompromissitus ja sihikindlus. Ta hindas laia maailmavaadet, keelteoskust, kultuurilise mitmekesisuse mõistmist. Sügav kultuurihuvi avaldus ka selle aktiivses tarbimises. Ta oli aastaid koos oma kunstnikust abikaasa Evi Tihemetsaga agar teatri- ja kunstinäituste külastaja.

Ants Viires oskas ja armastas kirjutada, ühtviisi huvitavad on nii tema erialased artiklid kui ka filosoofilised mõtisklused. Ainevaldkond on olnud laiaulatuslik. Tema koostatud „Eesti rahvakultuur“ (1998, 2008) jääb piibliks veel mitmele järeltulevale etnoloogide põlvkonnale. Kiireks abiks rahvakultuurihuvilisele aga Viirese koostatud „Rahvakultuuri leksikon“ (1995).

Ants Viires oli teadlasena tuntud mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool, eelkõige Soomes. Seda tunnistab ka tema kuulumine paljudesse erialaorganisatsioonidesse: Emakeele Selts (al 1946), Soome-Ugri Selts (Suomalais-Ugrilainen Seura) välisliige (1963) ja auliige (1988), Kalevala Selts (1964), Soome Muinasmälestiste Ühing (1970), Soome Kirjanduse Selts (1981), Soome Teaduste Akadeemia (1984), Kuninglik Gustav Adolfi Akadeemia (Uppsalas) liige (1984) ja auliige (1988), Helsingi Ülikooli audoktor (1982), ajakirja Ethnologia Europaea toimetuskolleegiumi liige (1984), Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi asutajaliige ja auliige aastast 1997.