Vastukaja – Katastroofi eelõhtul ühiskondlikust mõjust

RAIVO KALLE

Hiljuti sai suure meediakajastuse teadlaste hoiatus inimkonnale, et kui me kohe midagi ette ei võta, siis on sellel ulatuslikud tagajärjed („World Scientists’ Warning to Humanity: A Second Notice“ BioScience, 2017). Sellele oli oma allakirja andnud enam kui 15 000 teadlast, sealhulgas ka 20 Eesti loodusteadlast. Tosin eestlast kirjeldas hiljem ajakirjanikule põhjusi, miks nad olid allkirja andnud, ning tõi välja ka 21 lihtsat nippi, kuidas igaüks saab oma käitumisega loodust hoida ja seega ka tulevikku kujundada.1 Olen igati nende soovitustega päri. Omajagu soovitusi oli maa- ja metsaomanikele, aga kahjuks haldavad Eestis väga suuri alasid võõrast päritolu omanikud, kes lähtuvad eeskätt majanduslikest otsustest ja paindlikkusest ehk talupojatarkusest midagi kuulda ei taha. Teadlased on aga juba mõned aastad tagasi tõdenud, et looduskaitse kõige paremaks toimimiseks tuleks kasutada mudelit, kus talupojatarkus ja teadussaavutused on koos, üksteist välistamata.2

1996. aastal sai ühel väiksel seminaril kokku rühm Ameerika humanitaar- ja loodusteadlasi.3 Selgus, et kuigi maailmavaatelt oldi näiliselt erinevad, rääkisid kõik nad ühest asjast – kuidas me inimestena tulevikus ellu jääme. Kui loodusteadlaste seisukohta teati juba ammu, et inimese heaolu püsimiseks on vaja säilitada ja hoida bioloogilist mitmekesisust, siis humanitaarteadlased ütlesid, et sama tähtis on ka keeleline ja kultuuriline mitmekesisus. Nende kahe maailmavaate kokkupuutel sündis uus interdistsiplinaarne termin „biokultuuriline mitmekesisus“, millega tähistatakse elu mitmekesisust kõigis oma ilmingutes – bioloogilises, kultuurilises ja keelelises. See termin on väljaspool Eestit väga laialt käibel. Eraldi räägitakse ka kultuurilisest mitmekesisusest, mis on bioloogilise mitmekesisuse analoog ning millega muuhulgas tähistatakse monokultuuri (globaliseerumise) vastandit – selle kohta võeti UNESCO deklaratsioon vastu 2001. aastal.4 Keeleinimestele on ammu teada tõde, et keel määrab selle, kuidas me mõtleme ja maailma üldse mõtestame. Nüüd on ka teiste erialade teadlased hakanud keele mõju uurima, näiteks on leitud seos tuleviku vormi olemasolu keeles ja majanduslike otsuste vahel.5 Ökoloogide hulgas tavateadmiseks saanud tarkus, et mõne liigi kadumine muudab kogu kooslust või hävitab selle ahelreaktsioonina, on üle kantav ka keelele: iga meie kõrvalt kaduv keel ahendab inimkonna maailmapilti.

Teadlaste hoiatuse allkirjastajad olid ülekaalukalt loodusteadlased, kes tõid selles välja konkreetsed, teadustöödel põhinevad arvutused, mis näitasid, kui mitmed liigid on meie kõrvalt kadunud, et liikide väljasuremine on järjest kiirenenud ning peale liikide kaovad ka elupaigad. Kui vaadelda mõnda kooslust, näiteks niitu, selgub, et see on hoopis eelmiste aegade peegeldus ja see kooslus on juba hukule määratud, sest puuduvad sisemised ja välised tugivõrgustikud. Ökoloogid on selle kirjeldamiseks loonud termini „väljasuremise võlg“.6

Ka kultuuris on tunda selliseid mehhanisme: mõned teadmised ja oskused kaovad meie silme all ja kuigi me võime veel näha ja koguda olnud aegade pärimust, siis tegelikkuses on see juba „käibelt kadunud“. Lõime kolleeg Renata Sõukandiga selle kirjeldamiseks termini „unustamise võlg“,7 mis tähendabki seda, et kuigi inimene võib veel paljutki mäletada ja teada, siis elus pole seda teadmist enam ammu kasutanud, oskused on kadunud ja järeltulevad põlved ei teagi, mida vahetud esivanemad oskasid. Siingi, nagu ka liikide võlgu elamise puhul, on üheks peamiseks põhjuseks teadmist toetava konteksti puudumine.

Siin ongi humanitaaridel vaja oma sõnum sekka öelda, mida kunstnikud ja kirjanikud tänuväärselt ka teinud on, nt Kalle Lasn raamatuga „Kultuuritõkestus“ (2005) ja ajakiri Adbusters. Aga kas eesti teadlased, kes kultuuri uurivad, on ise esitanud nii mõjujõulisi seisukohti ja tekitanud sama suurt ühiskondlikku vastukaja või jäänud pigem poliitiliselt korrektseks? Sirbis kajastati hiljuti humanitaarteadlaste arutelu („Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?“ Sirp, 24. XI), kuid otsest vastust küsimusele ei olnud võimalik välja lugeda. Vaid riivamisi mainiti sügavamat filosoofilist probleemi – surma teemat, mis oma igavikuliste küsimustega on alati aktuaalne. Arutelu peateemaks kujunes pigem teaduse populariseerimine, mis aga ei ole siiski see ühiskondlik mõjukus, mida välishindajad ja ühiskond ootavad. Ka Siret Rutiku juhtis sellele tähelepanu oma kommentaaris. Kas tutvustada oma uurimisteemat või suunata uurimisteteravik ühiskonna probleemidele on kaks eri teemat ehk nagu ütles Jüri Allik: „Karta on, et Eesti humanitaaria mõjukuse audit võiks näidata, et humanitaaride töös on liiga vähe originaalsust, kasinalt olulisi mõtteid ja ainult natuke leidlikke tähelepanekuid, mis sunniks neid töid viitama teiste uurijate poolt.“8

Maailmas on juba jõutud arusaamisele, et humanitaarteadlastel on sama suur või isegi suurem vastutus inimühiskonna tuleviku eest kui loodusteadlastel. Siit siis üleskutse humanitaarteadlastele: koostage sama ambitsioonikas pöördumine, nagu seda tegid loodusteadlased. Eluvõrgustik on liiga keeruline, selle kirjeldamiseks on vaja tuhandeid eri taustaga teadlasi, leidkem nad. Sellise suure toetuspinnaga sõnumi algatamine ja avaldamine tõstaks Eesti humanitaaria rahvusvahelist positsiooni ja tooks kaasa märkimisväärse ühiskondliku mõju.

1 Priit Pullerits, „Katastroof koidab! Kas tõesti?“ – Postimees, 24. XI.

2 Maria Tengö, Eduardo S. Brondizio, Thomas Elmqvist, Pernilla Malmer, Marja Spierenburg, „Connecting Diverse Knowledge Systems for Enhanced Ecosystem Governance: The Multiple Evidence Base Approach“. Ambio, september 2014, vol 43, issue 5, pp 579–591.

3 vt pikemalt Luisa Maffi ja Ellen Woodley „Biocultural Diversity Conservation: A Global Sourcebook“. Earthscan, London, 2010.

4 UNESCO Universal Declaration on Cultural Diversityhttp: //unesdoc.unesco.org/images/0012/001271/127160m.pdf

5 Seán G. Roberts, James Winters, Keith Chen, „Future tense and economic decisions: controlling for cultural evolution“. PlosOne, July 17, 2015. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0132145

6 David Tilman, Robert M. May, Clarence L. Lehman & Martin A. Nowak, „Habitat destruction and the extinction debt“. Nature, 1 September 1994, 371, 65–66. doi:10.1038/371065a0

7 Raivo Kalle, Renata Sõukand, „Current and remembered past uses of wild food plants in Saaremaa, Estonia: changes in the context of unlearning debt“.

Economic Botany, October 2016, Volume 70, Issue 3, pp 235–253.

8 „Jüri Allik, „Humanitaaride hälin ja raev“ – Postimees, 17. IX 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming