Uste avaja Gert Preegel

Gert Preegel: „Keemia on keel ja keemik peab olema väga suur optimist, sest õppimiseks on väga palju võimalusi, aga väga vähe tulemuse saamiseks.“

PIRET SUURVÄLI

Peagi aastaseks saava Eesti Noorte Teaduste Akadeemia peasekretär Gert Preegel on Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudis tööstuskeemia labori juhataja. Vabal ajal lööb Gert kaasa Fine 5 tantsuteatris, laulab Vox Populis bassi ja on üksteist aastat olnud PÖFFi vabatahtlik autojuht.

Gert, te olete ühe väga värskelt loodud labori juhataja.

Meeskonna ja labori ülesehitamine on olnud väga õpetlik ja edasiviiv. Meid rahastatakse nutika spetsialiseerumise programmist, seega teeme koostööd ettevõtetega. Programmi eripäraks on, et peame jõudma kindla ajaga selge tulemini, milles me ettevõttega oleme kokku leppinud. See tähendab ka täiesti uudset teadmist. See on asja huvitav pool. Ega reaalsus, maailm, loodus meie ümber ole nii puust ja punane, ei ole nõnda, et paneme molekulid A ja B kokku ja tuleb C. Ühes looduslikus materjalis võib olla kogu perioodilisustabeli jagu elemente ning sellest keemiatööstusele vajaliku struktuuri või ehituskivi loomine on väga keeruline.

Keemia pidavat olema mateeriale omane suhtlusvahend, keel. Kas teie räägite põlevkiviga?

Räägime temaga iga päev ja püüame õiget keelt leida. See ei ole lihtne. Inimkond oma eri rasside ja kultuuridega sarnaneb põlevkiviga. Eesti põlevkivi on midagi muud kui Hiina või Ameerika põlevkivi. Samuti on eri eluetapid läbinud inimesed üpris erinevad. Põlevkivid räägivad eri keeli. Mõnega saab jutule, mõnega mitte. Jutule saamine sõltub ka sellest, mis on eesmärk. Osaga ei saa jutule lihtsalt sellepärast, et nad on teistsugustes ühiskondades kasvanud.

Keemia on keel ja keemik peab olema suur optimist, sest õppimiseks on väga palju võimalusi ja väga vähe tulemuste saamiseks. Kui sajast reaktsioonist tuleb kolm välja, siis on juba hästi. Eksimisjulgusel on keemiku professiooni juures suur ja tähtis osa. Sellest ei piisa, et meil on suured arvutid ja saame reaktsioone modelleerida. Arvutus võib küll öelda, mis on konkreetseks reaktsiooniks kõige parem katalüsaator, elus on sageli teisiti. Tihti ei suuda mudelid kõike kohe läbi näha. Me võtame seda kui paratamatust.

Hiljuti kirjutati ühes rohelise keemia teadusajakirjas, et kõige jätkusuutlikum keemia on modelleerimis- või arvutuskeemia. Kõik protsessid, mida hakkame laboris tegema, võiks enne läbi arvutada, kas neid on üldse mõistlik uurida. Aga maailma arvutusvõimsus ei ole veel selline, mis suudaks inimese fantaasiat iga päev toetada. Teiseks, kui arvutus täppi ei lähe, siis on raske, inimlikult raske seda lõpuni uskuda. Praegu on keemia ikka katsetamine, eksperimenteerimine. Proovitakse ja vaadatakse, mis saab. Võib-olla saab hoopis midagi kolmandat. Nii see keemia kui keele õppimine käib. Juba on mingid sõnatüved olemas, peaaegu saab lauseid moodustada, aga igapäevane uute sõnade leidmine on ikka veel päevakorral.

Gert Preegel: „Keemial kui keelel on juba mingid sõnatüved olemas, peaaegu saab lauseid moodustada, aga igapäevane uute sõnade leidmine on ikka veel päevakorral.“

Erakogu

Koguni nii?

Meil on teada mingid detailid, mis käituvad teatavat moodi. Eri molekulide puhul võime ju eeldada, kuidas need võiksid käituda, aga tegelikkus on teistsugune. Siis peab leidma uusi uksi ja aknaid, et saada kätte oluline molekul. Peale baasuuringute on orgaaniline keemia tänapäeval lähedalt seotud materjaliteaduse ja ravimiarendusega, farmaatsia aga liigub aina rohkem bioloogia poole. Bioloogia, füüsika ja keemia hakkavad omavahel aina enam põimuma. Uurida on ikka meeletult, see muster ei lõpe niipea.

Kas see hoiabki teadlasi töö juures – hoolimata sellest, et vaid 3% katseist õnnestub?

Eks ikka tahetakse maailma enda ümber lahti muukida, aru saada, kuidas miski töötab. Doktoriõppes oli üks osa mu uuringutest katalüüs, täpsemalt, reaktsioone kiirendavate molekulide uurimine. On kolme tüüpi katalüsaatoreid: metallkatalüsaatorid, bioloogilised katalüsaatorid ehk ensüümid, valgud ja vahepealne osa, kus reaktsioonide katalüsaatoriks kasutatakse valgu aktiiv­tsentris asuvaid molekule. Tegelesin selle vahepealse osa, n-ö organo-katalüsaatoritega, püüdsin neile keemia valdkonnas uusi võimalusi leida. Alguses mõtestasin seda võtmemeistri, kes püüab uksi lahti saada, tegevusena. Näen ust, näen lukuauku, aga mis seal luku sees on, seda täpselt ei tea. Siis proovin võtmetega sellest uksest sisse pääseda.

Teadustöö – eriti sellel tasemel, kus teie tegutsete – nõuab palju aega. Ometi olete te ka mujal hästi aktiivne. Mille kõigega te tegelete?

Ma olen alati aktiivne olnud, sport on mulle tähtis. Olen mänginud jalg- ja pesapalli, teinud kergejõustikku. Kuna mul on hea viskekäsi, keskendusin kettaheitele ning odaviskele. Korraga jõudsin olukorda, kus toorest jõust jäi juba liiga palju puudu. Mõistsin, et kui soovin edasi tegeleda, pean palju aega veetma jõusaalis. See aga oli minu meelest liiga tüütu. Ja 12. klassis otsustasin, et lähen proovin ka tantsimist. Läksin Fine5 tantsuteatri tantsukooli. See paelus nii väga, et vahetasin kergejõustiku kaasaegse tantsu vastu.

Kui olid ülikooli sisseastumiskatsed, siis tegin katsed nii koreograafia osakonda kui ka keemiasse. Mõlemasse sain sisse, aga otsustasin lõpuks ikka keemia kasuks. Võib-olla sellel valikuhetkel isegi ei adunud, et nii Eestis kui ka maailmas on kultuuriinimesena raske hakkama saada, et keha kui tööriist on ikka päris keeruline. See ju kulub. Igatahes siis oli nii, et päeval õppisin keemiat ja õhtuti käisin tantsuproovis. Päevad olid sellised mõnusad – hommikul seitsmest üles, kaheksast kooli, kella kuuest olid proovid kella kümneni. Nädalavahetustel olid samuti tantsuproovid. See tramm oli päris korralik! Lõpuks hakkasin mõtlema, et kes ma siis olen: ühelt poolt tantsija, teiselt poolt keemik – nii erinevad maailmad. Aga loovus oli see ühendav jõud.

Eri keeled?

Jah, just! Keemia on pigem vaimne keel, aga tantsides on keha see, kes räägib. Need rääkivad kehad on täielikult minu teema. Mulle õudselt meeldivad rääkivad kehad! Tants pakub nii palju. Nüüdistants on enese sisse vaatamine. Mustrilt sarnaneb see väga teatriga, teatriinimeste enesemõtestamisega. Näitlejatele ja tantsijatele on enese mõtestamine väga-väga oluline. Mõni saab sellega hakkama, mõni ei saa. Laval lõpuks loebki see, kes sa inimesena oled ja kuidas ennast avada või usutavaks teha suudad. Alati ju ei jaga seda mõtet, kellena lavastaja soovib tantsijat laval näha. Aga selleks on vaja oma keha väga hästi tunda.

Käin ka kooris. Laulan bassi. Kooris olen käinud alates algklassidest, keskkoolis oli auk. Ülikoolis mõtlesin, et midagi on puudu ja läksin taas laulma, seekord noorte segakoori Vox Populi. Laulmisel tekitab hääl kehas vibratsiooni, mis mulle väga meeldib. Vahepeal pidin laulmise katkestama, sest läksin doktorantuuri ja olin välismaal. Pärast doktorantuuri lõppu läksin uuesti Vox Populisse laulma.

Nüüd on tulnud kogu sellele tegevusele lisaks veel Eesti Noorte Teaduste Akadeemia. Olete üks ENTA tegevjuhte.

See on nagu Lindau foorumiga.* Öeldi, et kuule, selline asi toimub, mis sa arvad. Võin öelda, et minus on kujutlusvõimet, aga vedamine loeb ka. Miks ma peasekretär olen – sest see eeldab organiseerimist. Jah, näen, et võib-olla saab muu tegevus natuke kannatada. 2017. aasta sügisel oli vaja osaleda kahes lavastuses. Fine 5 tantsuteater sai 25 ja Tatjana Romanova tegi lavastuse erivajadustest pealkirjaga „Vajadustest“. Siis ei olnud noorte teaduste akadeemiaga nii palju aega tegeleda.

See on see organiseerija saatus … Mu ema ütles alati, et sa oled jube organiseerija. Kodukandis tahtsin väiksena jalgpalli mängida. Organiseerisin siis väravad. Panime need püsti ja kõigil oli mõnus.

Mind ei ole kunagi teiste arvamus eriti häirinud. Kui näen, et asi on oluline, siis teen selle ära.

Noorte teaduste akadeemiaga on sama lugu, aga see on pikaajalisem ehitamine. Loodame, et ENTA jääb pikaks ajaks püsima. Ühelt poolt on näha, et sedalaadi organisatsioonid on välismaal tugevalt kanda kinnitanud ja on jõutud luua ka ülemaailmsed organisatsioonid. Eesti jõuab varsti järele. Noorte teadlaste häält peab kindlasti kuulda võtma ja teiselt poolt me peaksime ka rääkima. Kuigi teadlane on teadlane, on noortel natuke spetsiifilisemad küsimused. Kui teadlasena ei ole renomeed, siis kuidas kandideerida koos inimesega, kel on olnud aega oma renomeed 15 aastat üles ehitada. Kas neid probleeme saab natuke teistmoodi vaadata? Noored on ju need, kellest saavad jätkajad, nende eest tuleb seista. Ega rahastuse ja muud küsimused sellest lihtsamaks lähe. Ehk saame natuke lükata meie valitsust selles suunas, et meie riik saaks teadmismahukamaks ja otsuste juures oleksid spetsialistid, kompetentsed inimesed.

Kui aktiivsed on ülejäänud liikmed, on teil hea seltskond?

Hästi muhe seltskond on. See on suurepärane, kuidas sellised väga head inimesed kokku on saanud. Selliste organisatsioonide juures on tavapärane vedajate seltskond ja teised, kes istuvad vagunis, keda kaasa veetakse. Meil on väga palju aktiivseid ja see on üdini positiivne.

ENTA inimeste plejaad on äärmusest äärmusse. On humanitaare, sotsiaale ja on reaale – seega võimalus kasutada erinevaid inimesi.

On kuulda kriitikat, et eriti ei saa noori juurde tulla – akadeemias on kõik juba paika pandud.

See kriitika ei puuduta meid. Praegune seis johtub nende ülikoolide otsusest, kes panid esimese seltskonna kokku. See pole kivistunud, pigem voolav. Järgmise viie aasta jooksul vahetub pool seltskonnast. Praegu on liikmeskonnas 29 inimest. Meil on neli inimest veel puudu, et 33 kokku saada. Ma mõistan eemaltvaataja muret, aga meie küsimus on, kas väljastpoolt on üldse kedagi võtta. Sügisel on meil plaanis alustada uute liikmete valimisega ning esimesed uued liikmed peaksid saama valitud 2019. aasta jaanuari üldkogul. Oleme alati hoidnud ukse lahti. Kui kellelgi on hea idee noorte teadlaste olukorra parandamiseks, oleme valmis nõu ja jõuga kaasa aitama.

Teadlaskond on ikkagi väga väike. Vahemik, kust valime, on kitsas: lõpetanud doktorantuuri ja kuni 41aastane, väga pädev teaduses ja valmis panustama. Kui palju selliseid inimesi üldse on! Äkki ongi 40? Igal aastal tuleb juurde, aga igal aastal saadakse ka 41aastaseks. Meil ei ole seda mastaapi, nagu on Saksamaal. Aga see seltskond, kes koos on, on tõesti võimekas.

Kõik, mis ma nüüd kuulnud olen, kõlab väga idealistlikult, isegi romantiliselt. Kuidas te ennast hindate? Milline inimene te olete?

Inimene, nagu inimene ikka. Kui midagi enda iseloomustamiseks ütlen, siis: olen looja. Mulle meeldib luua. See pool on minus küll kogu aeg olnud, et teen korda, loon struktuure või emotsioone. Olen nüüdseks juba 11 aastat olnud ka PÖFFi vabatahtlik autojuht. See on saanud minu elu osaks: nädal aega sõidan autoga ja kaks nädalat käin kinos. Nendes mõtetes, mille režissöör on lavastanud üheks filmiks, on palju huvitavat, mille peale ise ei tule. Need näitavad hoopis teisi perspektiive, ühiskondlikke ja kultuurilisi erinevusi.

Te olete 32aastane. Millised on teie unistused järgmiseks aastaks? Mida tahate ära teha?

Kui ma ei mõtle selle kauge valge laeva peale, mille poole kõik püüdlevad, siis ühelt poolt on järgmine aasta ENTAle oluline aasta. Me saame aastaseks ja peame oma sisemised protsessid paremini tööle panema. Tahame vestelda enamiku oluliste otsustajatega ja teha neile selgeks, et meiega tuleb arvestada. Sama on laboriga. Me oleme praegu ühe köie otsas. Kui see läbi lõigata, mis siis saab?

Kindlasti on vaja järeldoktorantuuri minna. Järgmisel kahel aastal on selleks viimane võimalus. ENTAs valitakse juhatus kaheks aastaks. Esimene aasta saab täis, teine läheb varsti, ja siis oleks õige veel natuke eneseharimisega tegeleda. Mind tõmbab biomajandus, selles saaksin midagi ära teha. Tegelikult on sellega otsapidi seotud ka põlevkiviga tegelemine. Tahaksin rohkem biomassile orienteeruda. Nagu mets, mis on praegu vaeslapse ossa jäänud. Ometi tegeletakse sellega maailmas palju, Eestis mitte nii väga. Sooviksin oma järeldoktorantuuri teha kahes kohas: Konstanzis ja Iisraelis. Kui ma nende kahe kogemused kokku saaksin panna, siis oleks päris hea. See on järgmine tükk, mis vajab puremist. Magistrantuuris kasvatati minust ju inseneri, need oskused on mul olemas. Nüüd saab sealt edasi minna. Usun, et järgmisel aastal on oluline nende kahe protsessi optimeerimine.

Tantsuga on, nagu on – ei tea. Vahepeal on olnud tükk aega vahet ja siis tuleb viia ennast kaheks etenduseks vormi – ma ei saa öelda, et päris vormi, aga vähemalt, et ei oleks halb vaadata. Tants nõuab igapäevast tööd. Balletiartistid ütlevad, et jätad ühe proovi vahele, näed ainult sina, jätad teise proovi vahele, näeb ka õpetaja, jätad kolmanda ja siis märkab publik. Ülesehitamine on väga pikk, aga kukkumine on konkreetne. See eristab olümpiasportlast ja tantsijat. Sportlane peab olema tippvormis üheks võistluseks, tantsija igaks õhtuks. Vaatame.

* Alates 1951. aastast on Lindau linnake Saksamaal kohtumispaigaks paarikümnele Nobeli auhinna laureaadile ja enam kui poolele tuhandele maailma andekale noorteadlasele, kes valitakse foorumile oma riigi parimate hulgast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht