Tallinna tehnikaülikooli uus nägu

LEA LARIN

Tallinna tehnikaülikoolis (TTÜ) toimub struktuurireformi tulemusena selle aasta algusest õppe- ja teadustöö neljas teaduskonnas: inseneri-, infotehnoloogia, loodus- ja majandusteaduskonnas (lisaks Eesti mereakadeemia). Kokku on koondatud varasemad kaheksa teaduskonda ja 12 teadusasutust.

Inseneriteaduskonna dekaaniks inaugureeriti Arvo Oorn, infotehnoloogia teaduskonna dekaaniks prof Gert Jervan, majandusteaduskonna dekaaniks prof Enn Listra ning loodusteaduskonna dekaaniks prof Tõnis Kanger.

Milline roll peaks ülikoolil ühiskonnas olema?

Arvo Oorn, inseneriteaduskonna dekaan: Nagu ütleb Tallinna tehnikaülikooli hüüdlausegi „Teeme tuleviku uueks!“, kujundab ülikool ühiskonna tulevikku. Seda rolli ei etenda ainult TTÜ, vaid kõik ülikoolid üle maailma üheskoos. See on roll, mis nõuab oskust hinnata minevikku, analüüsida olevikku ning kujutleda ja kavandada tulevikku ehk oskust küsida, mis oli enne, kus oleme praegu ja kuhu tahame jõuda.

Vaieldamatult on ülikoolid üle maailma olnud kõikvõimalike leiutiste sünnipaigaks. Leiutise all ei mõtle ma üksnes objekti või süsteemi, mida varem pole olnud, vaid ka uuenduslikku vaatenurka olemasolevale, sest alati ei ole vaja tingimata midagi uut, et tulevikku vormida, vahel piisab ka värskest pilgust vanale. Eesti rahvas on alati olnud innovatsioonivalmis ning loobunud sellest, mis on ajale jalgu jäänud. See on ka üks põhjus, miks mõnigi väike- ja suurriik peab Eestit eeskujuks tehnoloogilises võimekuses ja e-riigi arendamises. Suurim osa selles on inseneridel, sest nemad on spetsialistid, kes konkurentsivõimelise teadustöö tegemises ja tihedas koostöös ettevõtetega restruktureerivad majandust, luues uusi ja viies olemasolevaid valdkondi keerukamate ülesannete juurde. Olgu edusammud suured või väiksed, kodused või välismaised – me kõik kujundame ühiskonda enda ümber ning vormime oma tulevikku.

Gert Jervan, infotehnoloogia teaduskonna dekaan: Ülikool peab täitma kolme ülesannet: andma eeskujulikku, ühiskonna arengut toetavat haridust, tegema rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist teadustööd ning olema partneriks riigile, ettevõtetele ja kolmandale sektorile uute probleemide lahendamisel.

Haridussüsteemi ja ülikoolide ees seisavad suured ülesanded. Viimase paarikümne aastaga on muutused olnud suuremad kui varasema paarisaja aasta jooksul kokku. On ilmselge, et lähimal kümnendil muutused jätkuvad. Muutunud on nii tööturu toimimispõhimõtted kui ka järgmiste generatsioonide ootused. Ülikoolilõpetajad peavad olema võimelised töötama eri valdkondades, omama peale tehniliste oskuste ka mittetehnilisi oskusi (suhtlus, meeskonnatöö jms). Seepärast peab leidma tasakaalu praeguste tööandjate huvide ning tulevase tööturu võimalike ootuste vahel, tasakaalu spetsiifiliste tehniliste oskuste ja üldise kompetentsi vahel.

Teadusvõimekus on ülikooli kompetentsi alus. Teadusprojektidega jõuavad ülikooli eri kompetentsid ja luuakse uusi teadmisi. Enamik projekte on töös koos teiste teadlastega ja see võimaldab teadmiste ringlust. Eesti väiksuse tõttu on mõeldamatu teadustöö ilma rahvusvahelise koostööta. Ainult tänu sellele jõuavad siin välja töötatud lahendused Saksa kosmoseagentuuri satelliitide pardale või kasutatakse neid CERNi LHC andmekanalite kontrollimiseks. Ülikoolid peavad olema rahvusvahelised ja avatud – nii ideedele kui ka inimestele.

Ülikooli eripära on eri valdkondade teadmiste suur kontsentratsioon. See võimaldab probleeme terviklikult käsitleda. Samal ajal keskendutakse ka nendele teemadele, mis hakkavad ühiskonnale ja ettevõtetele kasu tooma alles aastate pärast. Kuid ilma sisemise koostööta ei ole sünergiat võimalik saavutada ning ka lähiaastate suurim ülesanne on tagada, et ülikool ja teaduskond oleksid valmis nii väliseks kui ka sisemiseks koostööks.

Peame muutma ühiskonnas kivistunud kuvandit, kus ülikooli nähakse tihti kas koolina või siis maailmast võõrdunud teadlaste taimelavana. Ülikool on ja peab ka tulevikus olema üks innovatsiooni eestvedajatest ning ainult siis, kui oleme kõrgel innovaatilisel tasemel, suudame tagada võrdse partnerluse ülikoolivälistele huvigruppidele.

Enn Listra, majandusteaduskonna dekaan: Vastus küsimusele ülikooli rollist ei tulene mingitest objektiivsetest asjaoludest või andmetele tuginevast selge metoodikaga analüüsist. Vastuses on alati oma osa ka väärtustel ja eelistustel ning alustuseks peab mõtlema, mida ülikool õigupoolest teeb ja kelle vajadusi ta seda tehes silmas peab pidama.

Tegemisi on meil kaks: millegi uue loomine ning olemasolevate kõrgtasemel teadmiste ja oskuste edasiandmine õigetele inimestele uue loomist või innovatsiooni võimaldaval tasemel. Uut loome teadus- ja arendustöös.

Enn Listra: Olemasolevat kanname edasi õppetöös teadmisi ja oskusi edasi andes, lõpetamisele jõudvate tudengite hulgas valikut tehes ja lõpetajaile ülikooli mainet ja tulevaseks eluks vajalikku võrgustikku kaasa andes. Kokku viis põhitegevust, millest osale me sageli ei mõtlegi.

Teine ülikooli rolli ühiskonnas määrav dimensioon on seotud küsimusega, kelle huvides tegutseme. Suures plaanis on neli huvigruppi: akadeemiline kogukond, üliõpilased, lõpetajate potentsiaalsed tööandjad ja riik, ühiskond. Kõigil neil on mõnevõrra erinevad huvid ja ootused.

Tegemiste (5) ja huvigruppide (4) kahemõõtmelises maatriksis on kokku 20 lahtrit, millest millegi pidamine olulisimaks määrabki ülikooli rolli ühiskonnas – vastaja jaoks. Ehk siis, küsimusele ei saa olla kõigile üht vastust, igal meist on oma ettekujutus ja nagu ikka: istekoht kaldub määrama seisukoha.

Missuguse lahtri keegi selles maatriksis enesele olulisimaks mõtleb, akadeemiline järjepidevus on ülikooli kestmise aluseks ning kui see huvide vikerkaares unustusse kaob, ei ole mingit võimalust ühegi teise huvigrupi vajadusi rahuldada.

Mis või kes võiks selles rollimängus olla olulisim? Kindlasti tegemiste – õppe-, teadus- ja arendustöö tasakaalustatus. Viimane neist seob ülikooli olulisel määral ka tööandjatega.

Kelle huve eelkõige silmas pidada? Ikka tudengite oma, sest nende huvides peegelduvad nii nende tulevaste tööandjate kui ka riigi ja ühiskonna huvid.

Tõnis Kanger, loodusteaduskonna dekaan: Tänapäeva ühiskond muutub väga kiiresti. Ühes sellega muutub ka ülikooli roll ühiskonnas. Klassikalisest alusteaduste uurijast ja kõrghariduse andjast on saamas organisatsioon, mis suhestub kogu ühiskonnaga. Praegused infotehnoloogilised võimalused teevad maailma juhtivate ülikoolide e-loengud ja e-kursused kõigile kättesaadavaks, MOOCi (massive open online course) platvormi kaudu saab sooritada eksameid jms. Kõik see sunnib ülikooli üle vaatama oma senist tegevust. Suurem vastutus langeb nii professoritele kui ka üliõpilastele. Üliõpilane saab vajaliku info aine kohta mitte ainult loengust, vaid ta otsib seda iseseisva töö käigus mitmesuguste e-vahendite abil. Ülikooli õppejõud ei ole enam ainult oma aine edasiandjad, vaid nad peavad aitama üliõpilastel orienteeruda aine infoväljas, õpetama neid eristama tähtsat ja vähemtähtsast, tõest ja vale infot. Ülikool institutsioonina on ühiskonna innovatsiooni vedaja ja arvamuse kujundaja.

Kas ülikool ja teadlaskond peaksid piirduma ühiskonnale teadmusteenuse osutamisega või aktiivselt ühiskonnaga suhtlema, mõttevahetust pidama?

Arvo Oorn: Ülikool on midagi palju enamat kui vaid teadmusteenuse osutaja, ülikool on keskkond. Naljatledes võib öelda: omaette tsivilisatsioon, mis pidevalt areneb oma liikmeskonna toel ja välismaailmaga suheldes. Monoloogi pidades seisaksime vaid ühe koha peal, kuid ühiskonna arenguks on vaja teha koostööd nii ülikoolisiseselt kui -väliselt. Ülikool on osa ühiskonnast ja oma eesmärgilt saab ta toimida ainult siis, kui on teadlik ühiskonna ootustest ning seab oma eesmärgid ja suunad sellega vastavusse või loob uusi teid, mis toetavad ühiskonna arengut. Ülikool ei seisa ristteel, kus ta peaks otsustama teadmusteenuse osutamise või ühiskonnaga dialoogi pidamise vahel. Ta on võimeline pakkuma mõlemat. Suhtlus ühiskonnaga kujundab ülikooli, suhtlus ülikooliga kujundab ühiskonda.

Gert Jervan: Suurim viga, mida ülikoolis teha võib, on taanduda teenusorganisatsiooni tasemele. Ülikool ei pea konkureerima ettevõtetega konkreetsete projektide lahendamise nimel. Teadlased peavad olema üks samm eespool ettevõtete vajadustest, et pakkuda kvaliteetseid konsultatsioone või lahendusi, mille loomisse ettevõtted ei ole valmis ise investeerima (kas siis suure riski või pika ajahorisondi tõttu). Säravaid tudengeid kaasavad ülikoolid on ideaalne keskkond ideede proovimiseks ja katsetamiseks.

Ülikool peab kaasa rääkima ka riigi arengustrateegiate loomisel. Tänu aktiivsele rahvusvahelisele koostööle on võimalus ülikoolide kaudu kaasata väliskompetentsi, tuua sisse teiste riikide praktikat. TTÜs kohtuvad eri valdkondade teadlased ja meil on väga häid näiteid, kus probleem on leidnud lahenduse eri valdkondade teadlaste koostöös. IT teaduskonnal on siin kanda keskne roll, sest infotehnoloogia läheb horisontaalselt läbi kõikide eluvaldkondade. Meie peamine probleem on aga kvaliteetsete teadlaste nappus, kes panustaksid edukalt ka teiste valdkondade probleemide lahendamisse.

Enn Listra: Arvan, et „õige“ vastus sõltub inimesest, kes vastajana ülikooli esindama juhtub. Mõnel juhul tuleb jah-vastus küsimuse esimesele, mõnel juhul teisele poolele, sõltuvalt erialast.

Vastamist alustaksin sellest, et ma pole rahul küsimusega. Teadmusteenuste osutamine kuulub turusuhete valdkonda, ühiskonnaga suhestumisest ja dialoogis olemisest võime aga peamiselt lugeda kunstikriitikute kirjutistest. Mõlemad olulised asjad, kuid nende ühte patta panemisest tuleb välja tõeline puder ja kapsad.

Vastamisel tugineksin eelmise küsimuse vastusele, kuid siia lisanduksid igasugused toredad paradigmalised, narratiivsed ja ideoloogilised asjaolud, millega arvestamiseks oleks mitme Sirbi kogumahtu vaja. Loodan teema üle veel mõtiskleda ja jätaksin siinkohal vastuse õhku.

Tõnis Kanger: Üha enam kinnistub mudel ülikoolist kui teadmusteenuse pakkujast. Kõrghariduse ainult kaubalis-rahalistele suhetele taandamine on piiratud arusaam. Ülikool on, ja seda eriti nii väikeses riigis nagu Eesti, rahvuskultuuri oluline osa ja kultuurikandja. Ülikool on ja jääb keskuseks, kus toimub ühiskonda edasi viiv teadus- ja arendustegevus. Rõhutaksin eriti selle sõnapaari esimest poolt. Arendada ja rakendada on mõtet ainult teadusel põhinevat. Alusteaduste ja nende rakenduste vahel on paratamatult ajaline nihe. Kui ülikool keskendub ainult rakendustele, muutub ta varem või hiljem rakenduskooliks ja kaotab oma koha innovatsiooni ja ühiskonna edendajana. Erinevad start-up’id ja spinn-off’id on küll väga edukad ja innovaatilised, aga teaduse alusuuringud jäävad ülikooli pärusmaaks.

Suhted ühiskonna ja ülikooli vahel omavad teatud ajalist nihet. Ülikooli teadlased saavad kiiresti reageerida päevaprobleemidele lahenduste otsimisel, aga lõpetajate korral tuleb arvestada ka õppeprotsessi kestvust. Bakalaureuseõppele kulub ülikoolis tavaliselt kolm-neli aastat, lisaks magistriõppele veel kaks aastat. Kui siia liita veel uue õppekava loomise aeg (üks aasta), siis on selge, et kiireid reaktsioone ühiskonna muutustele ülikool oma lõpetajate profiili kaudu ei anna. Ülikool peab tegutsema ennetavalt ja nägema ette ühiskonna vajadusi mitme aasta pärast. Küll aga saab ülikool anda lõpetanutele laiapõhjalise hariduse ja õppimiskogemuse, mille alusel saab vajaduse korral end kiiresti täiendada ning panustada ühiskonna probleemide lahendamisse.

Tallinna tehnikaülikool on läbinud struktuurireformi. Milles näete struktuurireformi positiivseid, milles aga võimalikke negatiivseid külgi?

Arvo Oorn: Struktuurireformi tulemusena on TTÜ saanud endale uue näo ning selle tundmaõppimine koos kõikide tahkudega võtab omajagu aega. Ülikool ei saa kunagi olema täiuslik, sest see tähendaks, et ülikool on omandanud oma viimse vormi ja arenguks enam ruumi ei ole. Kuna kõik meie ümber areneb pidevalt, peab ka ülikool sedasama tegema. Tänapäeval ei räägi me enam arengukiirusest mastaabis, et 1879. aastal valmistas Thomas Alva Edison mass­tootmiseks sobiva süsiniidiga hõõglambi ning selle edasiarendusena hakati 1958. aastal tootma halogeenlampe. Me räägime maailmast, mille arengukiirust arvestatakse juba ammu sekundites, mitte aastakümnetes. Piltlikult öeldes on struktuurireform vaid üks sekund TTÜ arengust. Me ei saa määratleda, millised muudatused on positiivsed või negatiivsed, sest sellel, mis täna toimib, ei pruugi homme olla sama tähendust ning vastupidi. Suuname pilgu ettepoole ja vaatame, mida tulevik toob.

Gert Jervan: Struktuurireformi hea külg on tugevama sisemise struktuuri loomine, mis peaks soodustama koostööd ning viima tegevuse uuesti mõtestamiseni. Oluline on ka oluliste funktsioonidele, nt õppetöö juhtimine, koostöö ettevõtetega, täiendkoolitus jm, uute juhtimis- ja toimimismudelite loomine.

Negatiivne on struktuurireformiga, nii nagu iga teisegi reformiga, kaasas käiv mõningane segadus. Rollid muutuvad, ülesanded muutuvad, protsessidest ei saada ühtmoodi aru. Kuid sellised probleemid peaksid aja jooksul kaduma vastavalt sellele, kuidas kogu ülikoolis asjad paika loksuvad.

Enn Listra: Tegelikult oleme me endiselt muutuste- või reformiprotsessis. Oleme küll kenasti paika pannud, millistest tükkidest ülikool koosneb, kuid see on ainult osa struktuurist. Ükski organisatsioon ei saa valmis tükkide määramisega. Sellest on näiteks olulisem vaid osaliselt juhitav suhetekompleks, alates suhetest inimeste vahel ning jätkates erinevate informaalsete ja formaalsete grupeeringutega organisatsioonis, organisatsiooni kui tervikuni välja. Reformiprotsessid meie ülikoolis jätkuvad veel mitu aastat, enne kui selgub, kuidas läks.

Võimalik negatiivne on ehk seotud eelkõige muutuste kiirusega ja kohati ehk ka ootamatusega üksikutele inimestele.

Positiivne kaalub selle siiski üles. Kõige olulisem on, et üheks reformi oluliseks osaks olev tenuur asendab meie võtmeisikutele projektipõhise elu senisest märksa stabiilsemaga. Teiseks, oleme suur ülikool, mille struktuurireform senisest märksa kompaktsemaks ja koostöövõimelisemaks muudab. Koostöö ülikooli eri osade vahel ongi juba varasemast tunduvalt entusiastlikum.

Lõpetuseks, suurtes organisatsioonides on alati keeruline määratleda, kes teeb mida. Organisatsiooni efektiivseks toimimiseks on vaja, et spetsialiseerumine ja „dubleerimine“ oleksid kenasti tasakaalus. Tundub, et meie ülikool on teel selle tasakaalu poole.

Tõnis Kanger: Tehnikaülikooli struktuurireform on laiem protsess kui ainult uute struktuuriüksuste moodustamine. Peale nelja teaduskonda koondunud uute instituutide moodustamise hõlmab see ka õppekavade reformi ja uue akadeemilise karjäärimudeli rakendamist. Need protsessid ei ole lõppenud, vaid kestavad edasi. Kõik see kokku peaks ülikooli juhtimise tegema paindlikumaks ja avardama tudengite õppimisvõimalusi, pakkudes laiemaid bakalaureusekavu. Struktuurireformi tulemusel muutub ülikooli juhtimine selgemaks ja struktuur lihtsamaks. Nagu igasugune struktuurimuudatus, sunnib ka see töötajaid oma mugavustsoonist väljuma ja leidma oma koht uutes tingimustes. Ühe ohuna näengi seda, et inimesed ei leia endale uues struktuuris sobivat kohta. Probleem on pigem subjektiivne, sest ülikooli põhiülesanded ja eesmärgid jäävad samaks, mis olid enne reformi. Ülikooli kõige suurem vara – tema töötajad – on sama vajalikud, nagu nad olid enne reformi.

Majandusteaduskonna dekaan Enn Listra

Infotehnoloogia teaduskonna dekaan Gert Jervan

Loodusteaduskonna dekaan Tõnis Kanger

Inseneriteaduskonna dekaan Arvo Oorn

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming