Sõnade loomisaeg

ART LEETE, Tartu ülikooli etnoloogia professor

Aado Lintropi artikli- ja folklooritekstide kogumik hõlmab 15 aasta jooksul kirjutatud artikleid nganassaanidest, mansidest, udmurtidest, komidest, eestlastest ja mongolitest, lisaks mõned kirjutised üldisematel teemadel. Kogumikku on koondatud uurimused šamanismist, ajaloost, rahvaluulest ja usundist. Raamatu juhatavad sisse teoreetilisemaid mõtisklusi sisaldavad kirjutised usundi ja suulise pärimuse suhetest ning pööriaegadel jutustamise ja mõistatamise kultuurilistest tagamaadest. Ühes lühemat sorti artiklis kirjeldab Lintrop oma põgusat, ent vahetut kogemust tänapäevase mongoli šamanismiga ja teises vaeb ta Uku Masingu käsitlust boreaalse mentaliteedi seosest šamanismiga. Nganassaani, mansi, handi ja udmurdi folklooritekstide tõlked sisaldavad šamaaniloitsude tekste, karupeiede laule ja müütilisi narratiive, ühe progressiivsema sisuga laulu (Leninist) ja loo tallihaldjast. Autori enda sõnul ühendab neid tekste see, et need on tema uurijatee tähised ning pühendatud Põhja-Euraasia rahvaste iidsele pärimusele.

Kohe esimese artikli algusosas väidab Lintrop, et „folkloristi huvitab kõigepealt narratiivi autentsus“ (lk 13), mis on hoolimata oma kategoorilisusest mitmemõtteline väide. Kindlasti peegeldab see aga autori lähenemisviisi rahvaluuletekstide analüüsimisele, mis toimub nüansirikkalt, üksikasjade paljusust esile tulla lastes ning selle kaudu pärimuse eheduse süvatasandeid lugeja ees paljastades ja selgitades. Lintrop on ürgsete sõnade sõber, ta sukeldub loomisaja juttudesse ja lauludesse ning hellitab neid oma mõtetega.

Siiski ei puudu ka abstraktsemat laadi käsitluse tasand. Autor arutleb memoraatide ja muistendite uurimise metodoloogiliste probleemide üle, näidates, et kui teadlane soovib nende tekstide põhjal selgitada usundi tõde, tuleb tal läbida kultuuri kujundatud keerdkäike, samal ajal vältides liialt kivistunud analüüsiprintsiipidesse takerdumise eksiteid (lk 13–15). Kuigi teaduslike järelduste tegemisel eelistatakse üldiselt lihtsamaid lahendusi, ei pruugi see iidsete tekstide ja tajude aktualiseerumisel vallanduvate hämarate vihjete maailmas olla parim valik. Lintrop näitab, et loodus- ja kultuuriolude, spetsiifiliselt aga rahvapärase žanristruktuuri eripära tundmine annab uurijale paindlikud ja tundlikud analüütilised riistad soome-ugri usu tooraine töötlemiseks.

Teises üldisemat laadi artiklis toob Lintrop ridamisi näiteid sellest, kuidas põlisrahvaste seas on kombeks jutustada lugusid vaimudele ja jumalatele, vahel neid ka pillimänguga uimastades (lk 28–29). Rahva seast korjatud selgitused seostavad seda juttu ja pillimängu võimalusega saada parem jahisaak. Lintrop pakub aga välja võimaluse, et sellisel esteetilisel töötlemisel on laiem eksistentsiaalne tähendus, sest „jutustamine ja mõistatamine on vajalikud veenmaks vaime ja jumalaid selles, et inimesed teavad, milline kord on maailmas kehtestatud, millised on inimeste kohustused ja õigused“ (lk 29). Autor viib arutluse loogiliselt selleni, et vaimudega jutustamine ja mõistatamine arendavad võimet mõista ja väljendada maailma olemuslikke nähtusi. Kohe asub Lintrop siiski tegema reservatsioone, osutades, et vaimude ja jumalatega seotud sõnapraktikatel on konkreetsetel juhtudel siiski utilitaarsemad eesmärgid (lk 30–31). Lintrop teeb seega väikeseid mõttesamme tõsiasjalikust empiiriast kaugemale, adudes ühtlasi adekvaatse tinglikkuse määra, piiri, kust üle astudes arutlus hoomamatuks rujaks haihtub.

Kogumiku tähendusrikkamates artiklites laulude ja loitsude juuretasandile keskenduv analüüs on tasane, süvenema tõmbav, pärimuse kilde korrastav ning sõnu, mõtteid ja motiive paitav. Kokkuvõtvad järeldused ja arutlused aga tihtipeale puuduvad või jäävad üldjoonelisteks. Artikli alliteratsioonist ja parallelismist obiugri folklooris lõpetab Lintrop näiteks ühelauselise, ebamäärasusest kantud resümeega, mille tulemusena polegi selge, kas autor tegelikult midagi kinnitab või mitte. Lintrop sedastab, et „… võib öelda seda, et alliteratsioon, kuigi tähtsuselt võrreldamatu eesti või soome vanemate rahvalaulude omaga, mängib obiugri folklooris siiski üsna olulist rolli, kuigi ilmneb keelte eripära tõttu sageli etümoloogilise kujundina“ (lk 172). Kogumikus leiduvatest kokkuvõtetest on see kõige kontsentreeritum, jäädes ikkagi ebamääraseks ja tinglikuks. Me justkui ei saagi midagi käegakatsutavat teada. Analüütiliste otsuste tegemisest Lintrop hoidub, talle on põhiline arusaamise kulg.

Nagu oma juttude kangelasedki, tõmbub Lintrop lugude lõppedes tagasi, muutudes hämaraks haldjataadiks esiletoodud sõnade varjus. Ta seab lugejad valmis soome-ugri põlisteadmiste ja -esteetika mõistmiseks, ent ei vii meid käekõrval kohale. Viimased, lõppu või algusesse viivad sõnad tuleb meil ise leida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar