Sergei Stadnikov 20. VII 1956– 26. VI 2015

Eelmise nädala lõpus lahkus meie seast ootamatult Tartu ülikooli orientalistika teadur, egüptoloog, tõlkija ja kolumnist Sergei Stadnikov. Tänavu mais Tartus peetud mainekal Helsingi ja Tartu ülikooli korraldataval rahvusvahelisel Lähis-Ida uurijate „Melammu“ projekti teaduskonverentsil sai Stadnikovi välisprofessoritele tutvustades lausutud „Eesti parim ja ainus egüptoloog“. Hiljem arutlesime teadlaste seas isekeskis, et Eesti teadus on niivõrd väike, et ka ühe inimese surm või välismaale lahkumine kaotaks riigist terve eriala. Eesti teadus – ja eriti orientalistikateadus – on meie väiksuse tõttu tihti seisnud vaid ühe-kahe särava suurkuju najal. Kuigi Eestis puuduvad igas maailma ülikoolis tavapärased orientaalinstituudid, on sellest hoolimata teadusasutuste raames suudetud igati maailma tasemel elus hoida peaaegu kõiki uurimissuundi ning olla mitte maailma teaduse ääreala, vaid üks kokkusaamiste, aga ka teadlastevahelise mõttevahetuste keskpunkt. Tänu Sergei Stadnikovile ka orientalistika raames üpriski pisikeses egüptoloogias.

Sergei Stadnikov sündis Pärnus 20. juulil 1956. aastal. Aastatel 1977–1982 õppis ta Tartu ülikoolis ajalugu, kuid juba tollal tekkis tal sügav huvi eelkõige Vana-Egiptuse vastu. Stadnikov alustas vanaegiptuse keele õpinguid Tartu ülikoolis polüglott Pent Nurmekunna õpilasena ning jätkas neid Leningradi riikliku ülikooli maineka egüptoloogi Igor Vinogradovi juures. Oma karjääri jooksul oli Stadnikov hästi tuttav ka teiste mainekate egüptoloogidega nagu Oleg Berlev (1933–2000) või Jan Assmann jt, väga tihedalt käis ta läbi ka maailma assürioloogidega ning osales aktiivselt kõikide Tartu ülikooli idamaade-teemaliste uurimisprojektide täitmises. Stadnikovi erakordne huvi Egiptuse Vana ja Keskmise Riigi (u 2700–1700 eKr) ajaloo, riikliku ideoloogia ning kirjanduse vastu on märkimisväärne. Tema peamiste uurimissuundade alla kuulusid Egiptuse kuningate ideoloogia, kuninglik titulatuur ja kirjandus. Suur on tema panus ka egüptoloogia teadusdistsipliini ajaloo uurijana. Tema esimene orientalistika-alases tippajakirjas (Altorientalische Forschungen) ilmunud artikkel oli just Eesti orientalistist ja rännumehest Otto Friedrich von Richterist ning samal teemal on kirjutatud ka tema viimane rahvusvaheline monograafia, mis ilmus koostöös Indrek Jürjoga aastal 2013 mainekas Saksa kirjastuses Dr. Kovač Verlag („Briefe aus dem Morgenland: Otto Friedrich von Richters Forschungsreise in den Jahren 1814–1816“).

Eesti kultuurilukku on ta jätnud kustumatu jälje teaduslikult täpsete ja ülima põhjalikkusega kommenteeritud tõlgetega vanaegiptuse keelest nagu „Sinuhe jutustus“, „Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile“, „Ptahhotepi elutarkus“, „Püramiiditekstid“, „Sobekhu autobiograafiline steel“, „Thutmosis III Kaanani-sõjakäik“ ja vanaegiptuse aineliste monograafiatega. Teaduslikke artikleid kirjutas ta üle 70, kättesaadavate andmete põhjal on aga tema koostatud entsüklopeediaartiklite, esseede, arvustuste ja ajakirjanduses ilmunud kolumnide ja artiklite arv ligi 800. Teaduslikke tekste avaldas ta peamiselt saksa keeles, mis on orientalistikas tänini inglise keele kõrval võrdväärne teaduskeel, ning ka tema artiklid on seetõttu ilmunud valdavalt Saksamaa väljaannetes. Tema eestikeelse loome- ja teadustöö kogumaht on aga üüratu, ulatudes tuhandetesse lehekülgedesse. Ta oli ka teaduse populariseerija, kirjutades populaarteaduslikke käsitlusi ajakirjadele ning entsüklopeediatesse. Lisaks olid tal laialdased teadmised peale Egiptuse aja-, kultuuri- või usundiloo ka Vana Lähis-Ida uuringuteski. Ta oskas mitmeid keeli, eesti ja vene keelt võrdväärselt, kuid valdas veel saksa, prantsuse, kreeka ja vanaegiptuse keelt. Ta oli tuntud kui ühiskonnategelane, ajakirjanik ning palju vastakaid mõtteid ja intrigeerivaid ideid välja käiv arvamusliider. Selle kõige kõrval tegutses ta giidina Egiptuses, Türgis, Kreekas ja mujalgi. Hea keelevaistuga, laialdase eruditsiooniga ja terava huumorimeelega Sergei jagas alati oma optimismi ning energiat ümbritsevate inimestega ning sageli oli just tema seltskonna hing. Kõrgelt erudeeritu, kõneosava ning hea suhtlejana võis ta vabalt ja kaasaköitvalt vestelda peaaegu kõikidel teemadel: ajaloost, poliitikast, kunstist, muusikast ja kirjandusest kuni kõige igapäevasemate elu detailideni välja. Tõelisele intellektuaalile tavapäraselt armastas Sergei ka teadlikult parasjagu võimul olevale korrale vastanduda – seda nii nõukogude ajal kommunistlikule korrale kui ka tänapäeval lääne „demokraatiale“, mida ta pidas läbinisti silmakirjalikuks.

Stadnikov oli väga hea esineja ning tema ettekanded konverentsidel või loengud ülikoolis jäid alati meelde. Lisaks faktiteadmistele ja nende oskuslikule esitamisele suutis ta äratada inimestes huvi. Päev enne surma helistas ta ja rääkis oma tulevikuplaanidest, arutles ühe oma just valmis saanud teadusartikli tõlkimise üle inglise keelde ja mainis ka üht teist artiklit, mis oli just valmis saanud. Isegi Sergei surmapäeval ilmus tema artikkel, mis Päevalehe toimetuse sõnul oli saadetud päev enne surma.

Nagu juba vanad sumerid kirjutasid, on surm paratamatult saabumas igaühele meist kohe pärast nabanööri läbilõikamist kui veeuputus ja lahing, mille eest ei ole võimalik põgeneda. Paratamatu on kohale jõudnud Sergeile ning meil jääb üle ainult olla tänulikud selle eest, et eesti kultuuriruumis on emakeeles kättesaadav mahukas Egiptuse kultuuripärand ja kirjavara, mis jääb vaimset toitu andma veel mitme põlvkonna tudengitele ja kirjandushuvilistele. Ühtlasi lootkem, et Sergei Stadnikovi loenguid külastanud ning tema teadustöid lugenud tudengite seas leidub keegi, kes tekkinud egüptoloogiatühimiku peatselt täidab.

Kolleegid Tartu Ülikooli usuteaduskonnast ja orientalistikakeskusest

Peeter Espak

Vladimir Sazonov

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming