Protestilaine maailma ülikoolides

Hollandis võideldakse ülikoolide demokratiseerimise eest.

MARGARET TALI

Südalinnas asuv Bungehuis on Amsterdami ülikooli hoonetest üks kaunimaid. Juhtimisvõlgade katteks otsustas juhtkond hoone müüki panna.

Südalinnas asuv Bungehuis on Amsterdami ülikooli hoonetest üks kaunimaid. Juhtimisvõlgade katteks otsustas juhtkond hoone müüki panna.

Aylin Kuryel

Hiljutised rahutused Amsterdami ülikoolis on loonud pretsedendi ja nagu viimaste nädalate uudised vahendavad, on need juba levinud paljudesse ülikoolidesse nii läänes kui ka idas. Üliõpilased on hõivanud hooneid ja avaldanud tänaval meelt Torontos, Skopjes, Londonis, Sydneys jm, et protestida ülikoolides toimuva vastu. Nende meeleavalduste lähtekohad on erinevad. Kanadas Toronto ülikoolis näiteks on rahutuste peamine põhjustaja töötajate madal palk ja ebakindlad töötingimused, mis ei võimalda äraelamist, nii et noored tunnitasuga õppejõud on sunnitud elama vaesuse piiril. Ühendkuningriigis on London School of Economicsi üliõpilased välja astunud hariduse struktuurse kommertsialiseerimise vastu. Mehhikos protestivad üliõpilased, et tõmmata avalikkuse tähelepanu üliõpilaste kadumisele ja korruptsioonile. Skopje ülikoolis on vastupanuliikumine ajendatud riigireformist, mille järgi peaksid kõik tudengid teisel ja viimasel õppeaastal sooritama riigieksami. Amsterdami ülikooli rahutuste peamine motiiv ja keskne nõudmine on ülikooli demokratiseerimine, kuid see nõue ega ka juhtkonnavastane meeleavaldus ei sündinud üleöö. Kuna Eesti peavoolumeedias ei ole neile hariduselu rahvusvahelistele sündmustele tähelepanu pööratud, kirjeldan selle protestilaine tagamaid, milles ma ka ise viimastel kuudel esialgu üliõpilase ja hiljem lektorina olen osalenud. Amsterdami ülikooli rahutustel on ühtaegu kohalik ja rahvusvaheline mõju ning need on endaga kaasa toonud uusi dilemmasid.

Käärimine Amsterdami ülikoolis

Käärimine Amsterdami ülikoolis on kestnud juba pikemat aega. Mäletan seda paljudelt koosolekutelt, eriti viimasel kahel aastal oma viieaastasest doktorantuurist ülikooli humanitaarteaduskonnas. Põhjuseks olid juba siis juhtkonnalt vastuseta jäänud küsimused, läbipaistvuse puudumine ülikooli juhtimises. Doktorandid ei olnud oma õiguste kaitseks kuigi hästi organiseerunud, kuid see paranes järk-järgult. Ülikoolis tehtavatest struktuurireformidest ja muudatustest kuulsid asjaosalised põgusalt. Neist teavitasid meid peamiselt humanitaarteaduskonna dekaani pikad e-kirjad, tegelikke otsuseid tehti suletud uste taga. Need pikad e-kirjad andsid tunnistust muudatuste kaalukusest, et neil on kauaaegne mõju üliõpilaste, õppejõudude ja teadurite tööle. E-posti teel tutvustas juhtkond esimest korda ka põhjalikku ülikooli ümberkorraldamise kava, mis sai tuntuks „Profiil 2016” nimetuse all. See plaan seab sisuliselt ümberkorralduste eesmärgiks õppesüsteemi tõhustamise ja turunõuetestltuvama teaduskonna loomise. Reform puudutas ajutiste töötajate õiguste kärpimist ja enamiku õppejõudude uurimisvõimaluste vähendamist – sellega sooviti ülikooli ebakindlad töötingimused muuta normiks. Muudatuste teostamisel rõhutati vajadust teha kõik võimalikult kiiresti: juhtkond väitis end olevat hingega asja juures ja neil ei olnud aega ei selleks, et ilmuda üliõpilaste ja õppejõudude ette infot jagama, ega selleks, et kaasata neid, kelle töökorraldust reformid vahetult puudutavad. Kuigi õppemudeli muudatusi tutvustati uue talentide kasvatamisena, oli selge, et tegelik eesmärk on ühtlasi ülikooli võlgade taandamine, mille olemasolu juhtkond küll tunnistas, kuid mille suuruse kohta puudus igasugune info.

Novembri lõpul kogunes kriitiline mass esimest korda, et nõutada juhtkonnalt vastuseid küsimustele, mis ülikoolis toimub ja kuidas see mõjutab organisatsiooni lähitulevikku.

Juhtkond ilmus kohtumisele hilisõhtul ning humanitaarteaduskonna dekaani sõnavõtust jäi kõlama mõte, et ta on leidnud end korraga justkui keset õudusunenägu. Juhtkond kiirustas minema, paljud küsimused ülikooli finantsasjade kohta jäid vastusteta. Sel kohtumisel, kuhu oli kogunenud ligikaudu 600 inimest, sain mina koos oma kolleegidega aru, kui paljusid meist need muudatused tegelikult puudutavad. Tol õhtul kritiseeriti ka seda, et kärpides läheneb ülikooli juhtkond humanitaariale ja loodusteadustele samade kriteeriumide järgi. Kohtumisõhtu lõpuks oli ülikoolihoone hõivamise mõte üks võimalikest ja paar tundi see „valdusse võtmine“ ka kestis, kuni korraldajad kohalolijaid koju saatma kiirustasid.

Lähtepunktiks humanitaarteadused

Selles, et humanitaarteadused said Amsterdamis protestilaine lähteks, on kahtlemata midagi sümboolset. Humanitaaria kipub olema esimene valdkond, mille arvelt püütakse kärpida ning mille olemasolu vajalikkust on populistlike argumentide abil kahjuks olnud ka kerge õõnestada.

Amsterdami ülikoolis on sellel ka puhtpraktiline taust. Veebruari alguses ilmusid meediasse esimesed uudised ülikooli reorganiseerimise kava sisust, mille järgi humanitaarteaduskond pidi kandma suurimaid kaotusi koos väiksemate õppesuundade sulgemise, doktorantuurikohtade vähendamise ja üleüldise koondamislainega. Teise tähtsama uudisena levis veebruari alguses, et ülikool kavatseb müüa ühe kaunima kesklinna hoone, juugendstiilis Bungehuisi. Hoonest pidi saama luksushotell.

Sellesama hoone, mis on koduks mitmele humanitaarteaduskonna osakonnale, „okupeeriski” 13. veebruaril kümmekond tudengit. See oli hõive, mille initsiatiiv oli tulnud altpoolt ja mida võib pidada taktikalise sekkumise viisiks olukorras, kus läbirääkimised ei aita ja dialoog ei ole enam võimalik. Selle müüki pandud hoone hõivasid tudengid ka selleks, et anda märku üliõpilaste ja õppejõudude nõusoleku puudumisest sellisele otsusele. Pärast nädalavahetust, mil ülikool on suletud, ei lasknud üliõpilased turvatöötajaid enam sisse. Hoone jäi küll üliõpilastele ja töötajatele avatuks, kuid sisse ja välja pääseti väikese akna kaudu.

Kohe esimesest päevast korraldati Bungehuisis koosolekuid, infovahetust ja loenguid, kuhu üliõpilaste kõrval kogunes ka õppejõude. Meile mõnevõrra üllatuslikult käsitles nii vasak- kui ka parempoolne meedia toimuvat väga heatahtlikult, suhtudes üliõpilaskonna nõudmistesse algusest peale toetavalt. Amsterdami ülikooli revolutsioonile avaldasid toetust rahvusvaheliselt tuntud teadlased, nt Noam Chomsky, Judith Butler, Saskia Sassen ja David Harvey, ja aitasid tõmmata ülemaailmset tähelepanu.

Mõni päev hiljem asus ülikooli juhtkond vasturünnakule ja kuulutas vastupanuliikumise ebaseaduslikuks. Igaüht, kes hoonesse sisenes, ähvardati 10 000 euro suuruse trahviga.1 Vilgas elu hoone sees ja selle ümber jätkus sellegipoolest, hoones tegutses köök ja paljud hõivajad ka ööbisid seal.

12 päeva pärast ilmusid politseinikud, kes tühjendasid agressiivselt hoone ja vahistasid 46 üliõpilast. Sellega oli ülikooli juhtkond oma usaldusväärsuse lõplikult kaotanud. Sellest 11 päeva kestnud hõivamisest sai ühtlasi alguse liikumine nimetusega Uus Ülikool (holl – Nieuw Universiteit) oma selgesti sõnastatud eesmärkide, nõudmiste ja programmiga.

Maagdenhuisi hõivamine

25. veebruaril kesklinnas toimunud meeleavaldusest sai alguse järgmine spontaanne ja seniajani kestev Maag­denhuisi hõivamine. See Spui väljaku südalinnahoone oli reserveeritud ülikooli juhtkonnale, üliõpilastel sinna asja ei olnud. Ainuke kord, kui mina oma viieaastase stuudiumi jooksul hoonesse sattusin, oli siis, kui mul tuli viia doktorikraadi kaitsmise tseremooniameistrile kuus eksemplari oma tööst. Maagdenhuis tähendab tõlkes „neitsite maja” ja hoone ajalugu on seotud Hollandi koloniaalminevikuga, mida sümboolselt meenutavad ka siseõue palmid.

Hõivamise esimestel tundidel, südaöö paiku, ilmus hoonesse Uue Ülikooli liikumisega dialoogi pidama Amsterdami linnapea Eberhard van der Laan, kes võttis selge hoiaku ülikooli juhtkonna kaitseks. Nii diskussioone kui ka seda kohtumist vahendas Amsterdami televisioon erandlikult viis-kuus tundi kestnud otseülekandes. See pikale veninud õhtu tipnes sellega, et ülikooli juhatuse esimees, raudne leedi Louise Gunning palus meeleavaldajatel „tema hoonest” lahkuda.

Tegelikkuses kujutas hõivamine endast hoone tagastamist üliõpilaskonnale, olles selgeks umbusaldusavalduse märgiks ülikooli juhtkonnale. Uus Ülikool kirjutab oma veebilehel: „Hoonet okupeerida on lihtne. See saab alguse viiest järjekindlast inimesest, kes ei lahku ka siis, kui turvatöötajad neil seda teha paluvad. See, mis järgneb, on keerulisem: väljatulek oma nõudmistega, milles ollakse ühte meelt, läbirääkimised juhatusega, tähelepanu pööramine algatuse meediakuvandile ja läbi institutsioonide marssimine.“2

See, mis juhtkonna hoone okupeerimisele on järgnenud, ongi olnud väga mitmekülgne protsess. Maagdenhuis on juba üle viie nädala olnud igapäevaste arutelude, spontaansete loengute ja kontsertide toimumiskoht. See on kujunenud autonoomseks ruumiks, mis on, sõltumata ülikooli struktuurist, toonud kokku paljusid, kes varem omavahel kohtunud ei olnud ja kes tõenäoliselt olid teadmatuses ka ühiste huvide olemasolust. Maagdenhuisi sisehoovis on pidanud rahvarohkeid loenguid nt David Graeber, Jacques Ranciere ja Edvard van Engelen. Liikumine on avaldanud solidaarsust ning avanud aruteluplatvormi ka ülikooli koristajatele ja kohalike illegaalsete immigrantide liikumisele „Me oleme siin“ (We are Here).

Paralleelselt on jätkunud ka dialoog Amsterdami ülikooli juhatusega, mis on nõudnud tähelepanelikku kuulamist, üksteise mõistma õppimist ja aruteluruumi loomist sinna, kus seda väga kaua ei olnud. Kõik see on nõudnud tolerantsust ja palju aega. Neid pikki arutelusid, paljusid koosolekuid mitmel tasandil, kirjavahetust juhtkonna ja meeleavaldajate vahel on saatnud edu: juhatuse retoorika on kuu ajaga põhjalikult muutunud.

1. aprillil jõudsid ülikooli juhtkond ja meeleavaldajad viimaks kokkuleppele. Hoolimata esimestest väikestest võitudest ei tea me veel, mis sellele kokkuleppele järgneb või kuidas suudab ülikooli juhtkond oma usaldusväärsust tõestada. Ülikooli neljaliikmeline juhatus on lubanud senisest kaasavamat otsustusprotsessi, täielikku läbipaistvust finantsasjades ning tahab võtta selgema seisukoha riigi poliitika suhtes, selleks et õppejõude ja üliõpilasi paremini esindada.

Esile on tulnud ka meeleavalduslaine varjatud külgi, näiteks on ennast kõrvalejäetuna tundnud tumedanahalised üliõpilased, kes on vastukaaluks Uuele Ülikoolile asutanud Värvilise Ülikooli (University of Colour), selleks et pöörataks tähelepanu ülikooliprogrammide läänekesksusele, vajadusele neid koloniaalriikide perspektiividega mitmekesistada ja dekoloniseerida. Nad nõuavad ülikoolide relvatööstuses osalemise uurimist ja seda, et arstiteaduse õppeprogrammi lülitataks traditsioonilised mitteläänelikud ravimeetodid.

Kõigi jõudude ühendamine

Amsterdami liikumisele on andnud jõudu nii kohalik kui ka rahvusvaheline toetus- ja solidaarsuslaine. Liikumine on jõudnud teistessegi Hollandi ülikoolidesse: autonoomsed „uued ülikoolid“ on rajatud Leideni, Groningeni, Utrechti, Nijmegeni, Rotterdami ja Maastrichti ülikooli juurde. Senisest palju selgem on ka ülikoolide ühisrinde loomise vajadus, et koos vastu seista valitsuse kärbetele kõrghariduse rahastamises. Hollandi ajalehed on möödunud kuul olnud täis virgutavat diskussiooni sõnavabadusest, ülikoolide rollist ühiskonnas ja valitsevatest probleemidest. Ajaleht Guardian on pakkunud arutelule rahvusvahelist platvormi, kutsudes üliõpilasi üles jagama uudiseid ülikoolide protestiliikumistest. Protestide ja meeleavalduste sisu võib ülikooliti olla küll erinev, nagu märkisin ka artikli alguses, kuid ühine on võitlus hariduse kommertsialiseerimise ja hierarhilise otsustusprotsessi vastu. Protestid on vastuhakk avalikele ülikoolidele pealesurutud neoliberaalsele ettevõtlusloogikale, mille järgi ollakse sunnitud teenima kasumit ja ahvatlema õppima üha rohkem üliõpilasi, samal ajal kui hariduse kvaliteet kannatab ja õppejõudude kindlustunne tuleviku ees on kärbunud. Ülikoolitöötajatele ei ole sellises arengusuunas midagi uut, mitmel pool on püsiv ebakindlus muutunud uueks normaalsuseks. Niisugust arengut silmas pidavalt on Noam Chomsky hiljuti võrrelnud Ameerika ülikooli tehasega. Samal ajal kui töölised peavad olema kuulekad ja distsiplineeritud, on nad kõrvaldatud tehase töökorralduse üle otsustamisest – see on juhtkonna ülesanne.3 Üks sellise suundumuse väljunditest ülikoolides on ka pidev tõhususeretoorika, mis jätab loomingulisuseks ja kriitiliseks mõtlemiseks üha vähem ruumi. Üheks Amsterdami protestilaine juhtisikuks kujunenud ajaloolektor Rudolf Valkhoff osutas, et sellised tingimused seavad takistusi ka uurimistööle, pärssides uurijaid seadmast endale julgeid eesmärke, kuna puudub kindlustunne, et töölepingut järgmiseks aastaks pikendatakse. Selline mudel, kus iga töötaja peab olema eelkõige „tootlik” ja võitlema iseenda eest, ei toeta koostööd ja mõjub halvasti ülikoolis valitsevale õhkkonnale.

Kujunenud olukorrast on välja kasvanud ka Uue Ülikooli otsus kuulutada väljak, kus Maagdenhuis asub, Punaseks väljakuks. Punane ruut, mis on saanud selle liikumise sümboliks, on üle võetud Québeci üliõpilaste 2005. aasta protestilainest. Ingliskeelne väljend to be squarely in the red (olla kindlalt punase, s.t võla poolel) tähendab tudengi laenukoorma all vaevlemist. Laenud on teine oluline neoliberaalse haridusmudeli tekitatud probleem.

Ladinakeelne universitashendab tervikut. See märgib vajadust mõelda ühiskonnast tervikuna, võttes muu hulgas arvesse ka rahvusvahelist plaani. Vikipeedia täpsustab, et väljend osutab õpetajatele ja õpetlastele. Ülikool seega, nagu selle sõna etümoloogia ja hiljutised Amsterdami ülikooli protestid meile meelde tuletavad, kuulub üliõpilastele ja õppejõududele, mitte juhtkonnale.

1 Linna kohus kahandas selle trahvisumma hiljem 1000 eurole, ning kuuldavasti toetasid paljud õppejõud solidaarselt üliõpilastele määratud trahvide tasumist.

2 Vt lähemalt: http://newuni.nl

3 Chomsky, Noam. Ameerika ülikoolide surm. – readersupportednews, 30. III 2015, http://readersupportednews.org/opinion2/277-75/29348-the-death-of-american-universities

6. märtsil avati Punaseks väljakuks kuulutatud Spui väljakul Maagdenhuisi okupatsiooni sümboliseeriv vastumonument – teemant punase kuubi otsas. Metalne teemant, mis koosneb paljudest kolmnurkadest, osutab protestide levikule ja jätkumisele.

6. märtsil avati Punaseks väljakuks kuulutatud Spui väljakul Maagdenhuisi okupatsiooni sümboliseeriv vastumonument – teemant punase kuubi otsas. Metalne teemant, mis koosneb paljudest kolmnurkadest, osutab protestide levikule ja jätkumisele.

Margaret Tali

Amsterdami ülikooli administratsioonile kuulunud Maagdenhuisi hoone hõivas  Uue Ülikooli liikumine spontaanselt ja paljudele ootamatult. Hoone on liikumise käes alates 25. veebruarist.

Amsterdami ülikooli administratsioonile kuulunud Maagdenhuisi hoone hõivas Uue Ülikooli liikumine spontaanselt ja paljudele ootamatult. Hoone on liikumise käes alates 25. veebruarist.

3 × Aylin Kuryel

12 päeva liiguti Bungehuisis redeliga sisse-välja esimese korruse akna kaudu.

12 päeva liiguti Bungehuisis redeliga sisse-välja esimese korruse akna kaudu.

 Ajalugu kordub. Maagdenhuisiga on seotud ka seik Hollandi lähiajaloost. Seda, kuidas üliõpilased hõivasid 1969. aastal viieks päevaks Maagdenhuisi, õpitakse tänapäeval ajalootunnis. Tookord oli see kohapealne 1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutuste kaja ja jätk.

Ajalugu kordub. Maagdenhuisiga on seotud ka seik Hollandi lähiajaloost. Seda, kuidas üliõpilased hõivasid 1969. aastal viieks päevaks Maagdenhuisi, õpitakse tänapäeval ajalootunnis. Tookord oli see kohapealne 1968. aasta Pariisi üliõpilasrahutuste kaja ja jätk.

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar