Mis on neoliberaalne ülikool?

Toimunud on oluline nihe selles osas, millised on akadeemilise töö olemus ja funktsioonid.

KADRI AAVIK

Kõrgharidusvaldkond, kus teadlased ja õppejõud tegutsevad, on viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Järjest kahanev kõrghariduse riiklik rahastus ja neoliberaalsest loogikast kantud struktuurireformid on Eesti ülikoolid, nende teadus- ja õppetegevuse ümber kujundanud. Toimunud on oluline nihe selles osas, millised on akadeemilise töö olemus ja funktsioonid.

Neoliberaalsest ideoloogiast kantud protsessid on lääne kõrghariduses ja teaduses aset leidnud juba pikemat aega, selle vastulausena on sotsiaal- ja humanitaarteadustes uue uurimissuunana esile kerkinud kriitilised ülikooliuuringud (critical university studies), kus analüüsitakse kõrghariduse neoliberaliseerimise ilminguid ja tagajärgi. Muu hulgas on vaatluse all ülikoolide korporatsioonide sarnaseks muutumine ning järjest laienev tegutsemine turuloogika järgi, ettevõtluskultuuri edendamine, teadustulemuste ja teadlaste „tootlikkuse“ mõõtmine ning mõõtmissüsteemide järjest suurenev osatähtsus teaduse hindamisel, teaduse projektipõhisus, auditikultuur ning akadeemilise prekariaadi esilekerkimine. Paljudes riikides on järjest laiemalt käibel mõiste „teadmuspõhine ühiskond ja majandus“. Kuid paradoksaalsel kombel – hoolimata sellest et (lääne) teadlased on juba aastaid kõrghariduses toimuvat uurinud ja jõudnud selles osas tõenduspõhise konsensuseni, et paljud neoliberaalsest loogikast kantud kõrgharidusuuendused toovad teadlastele, teadusele ja kõrgharidusele kaasa soovimatuid tagajärgi –, ei ole riikide kõrghariduspoliitikas ja ülikoolide juhtimises muudatusi tehtud, vaid võib hoopiski täheldada nende protsesside jätkumist ja intensiivistumist.

Seni on Eestis akadeemiliste asutuste neoliberaliseerimine pälvinud minimaalset tähelepanu ja selleteemaline akadeemiline mõttevahetus suuresti puudub. 2017. aasta kevadel Tallinna ülikoolis toimunud sotsiaalteadlaste X aastakonverentsil „Eesti 100 – teel avatusele?“ korraldasin arutlusringi, kuhu kutsusin kõrghariduse ja teaduse muutunud rolli üle mõtteid vahetama teadlased, kes on nende küsimuste üle järele mõelnud. Järgnev arutelu põhineb seal esitatul. Kolm Tallinna ülikooli teadlast ja õppejõudu Tiiu Kuurme, Daniele Monticelli ja Martin Aidnik mõtisklevad Eesti kõrghariduse neoliberaliseerimise mõningate tendentside ja nende tagajärgede üle. Mõttevahetuse avaldamisega soovime edendada kriitilist arutelu teaduse ja kõrghariduse oleviku ja tuleviku üle.

Zygmunt Bauman on tõdenud, et ühelt poolt on ühiskond justkui antiikne amfiteater oma gladiaatorivõitlustega ehk siis julm ja armutult individualistlik, kuid teiselt poolt ka kui mesilastaru ehk siis koosööl põhinev harmooniline kooslus.

Wikimedia Commons

Mida tähendab Eesti ülikoolide ja teaduse neoliberaliseerimine ning kuidas see väljendub?

Daniele Monticelli: Kõrgharidus­asutuste neoliberaliseerimine on mõistagi otseses korrelatsioonis ühiskonna neoliberaliseerimisega. Neoliberaalsuse põhimõtteid hakati ülikoolides juurutama lähtuvalt arusaamast, et kõrgharidus- ja teadusasutused peavad täitma „ühiskondlikku tellimust“ või et „akadeemia nägu peab olema ühiskonna poole pööratud“. Idee, et kõrgharidus ja teadus peavad olema ühiskonnaga seotud, on loomulikult õige, kuid oluline on, kuidas me seda seost mõistame. Neoliberaalse paradigma tingimustes kipub akadeemia ühiskonna poole pööratus järjest rohkem tähendama kõrghariduse ja teadusasutuste autonoomia, sisedemokraatia ja akadeemilise vabaduse vähendamist ning otsuste allutamist välisele poliitilis-ärilisele „eksperdiarvamusele“ ja survele. Ehkki see protsess puudutab ülikoolide igapäevaelu, võib siinkohal tuua eriti eredate näidetena viimaste Tallinna tehnikaülikooli rektori valimiste ning Tartu ülikooli uue üheteistliikmelise nõukogu ja juhtimisreformi ümber puhkenud vaidlusi. Mõlema puhul on esile tõstetud demokraatlike otsustusprotsesside ahenemist ja kriisi, ülikoolisisese diskussiooni puudumist või ignoreerimist, väliste huvigruppide survet jne. Otsustajate ring kitseneb ning koosneb järjest suuremal määral ärilis-poliitilise eliidi esindajatest, sellal kui akadeemilise personali hääl jääb nõrgemaks.

Selline demokraatliku suveräänsuse asendamine „ekspertide“ juhitud administreerimisega on viimastel kümnenditel iseloomustanud paljusid ühiskondlike protsesse. Populismi tõus on muu hulgas reaktsioon sellisele arengule. Teadlaste ja õppejõudude reaktsioon praegusele käigule võtab ohtliku frustratsiooni, motivatsiooni kadumise, mõnel juhul ka akadeemilisest elust eemaldumise kuju.

Tiiu Kuurme: Minule tähendab kõrg­hariduse neoliberaliseerimine ülikoolide loobumist oma traditsioonilistest ülesannetest ning muutumist majanduse ja poliitika ripatsiks. Toimunud on suurem paradigma vahetus. Sellega seoses on muutunud näiteks sõnavara, milles räägitakse kõrgharidusest. Praegused märksõnad nii hariduses kui ka kõrg­hariduses kõlavad varasemast teisiti: standardiseerimine, mõõdikud, plaanipärasus, võrgustumine, soorituskesksus, konkurents, kvaliteet, kontroll, projektipõhisus ning lisandunud on digipööre. See pole enam vaimsust esindava, vaid toodangut andva asutuse sõnavara.

Uusmanagerismi ja akadeemilise kapitalismi lähtekohaks tundub olevat ühiskonna ja inimese mõistmise lihtsustumine. Sellest annavad märku metafoorid. Ühiskond on globaalne turg, võitlus, masinavärk. Inimene on loom, materjal, toode, tööjõud, tarbija, vahend, mehhanism, automaat, inimkapital. Majanduse loogikale allutatud ühiskondade jõusüsteemid on täielikult muutnud ülikoolide alusväärtusi. Tagaplaanile on jäänud traditsiooniliselt akadeemiline – teadmine, tõde, mõtlemine, vaimne vabadus, sisuline otsingulisus, vaimsus ja rõõm sellest. Sisuväärtused, sisulised arutelud, tõeotsingud ja sellega kaasnev kirg ülendasid ja tõstsid inimest ka okupatsioonide aastail. Teadlase eetos väljendus tema siiras huvis teadmise sisu ja mõtte ilu vastu. See on avalikes ülikoolides vahetatud nii teadlase kui ka ülikooli egosid käivitava atribuutika vastu, milleks mõõdikud, hindamine, indeksid, indekseeritavad artiklid, mille väärtus oleneb avaldamiskohast. Paraku on see kõik väliselt peale surutud ja võõrandab uurijad sisu tähendusest. Inimese puhul on esiplaanil tema kasutatavus ning ülikooli puhul süsteemi haldamise tehnoloogiad. Loobutud on arutlemast: kelle jaoks ja mille nimel?

Toimunu instrumenteeriv jõud on olnud jahmatavalt tugev, millega käsikäes on kahanenud respekt vaimuinimeste vastu. Kadunud on ka erialased autoriteedid, kui nad pole end positsioneerinud võimuhierarhiates. Õppekavasid hakati üles ehitama lähtuvana kutsestandardeist, mitte enam eriala sisemisest akadeemilisest loogikast. Fundamentaalseid ja maailmavaatelisi teadmisi pakkuvad õppeained on pandud taanduma oskusainete ees. Seepärast on palju kõneks ülikoolide kutsekoolistumine.

Miks on osutunud akadeemiliste asutuste identiteet nii nõrgaks? Pean põhjuseks tahtlikult muudetud peavoolu diskursust, kuivõrd Foucault’ järgi on diskursus võim. Peavoolu diskursuseks kujunes õppetöös sisudiskursuse asemel administreerimise diskursus ehk mitmesugused reglemendid, kuidas asjad on seatud, kuidas mõõdetakse, võrreldakse, arvestatakse, hinnatakse. Rahvasuus on selle nimetus bürokraatia. Tabelitest, reglementidest, punktidest, projektidest ja eelkõige raha vähesusest rääkimine on vallutanud kogu kõneruumi. Teaduse sisukvaliteetide asemel täidavad peavooludiskursuse avaldamiskoha indeksid, mille üheks tagajärjeks teadustulemuste väljaränne. Ühelt poolt on see õigustatud, kuivõrd teadus on rahvusvaheline. Teisalt – tulemused, mis oleksid olulised siinse elu ja kultuuri jaoks, ei pruugi enam rikastada meie kultuuriruumi, kuivõrd emakeeles ja kohapeal avaldamine ei anna formaalseid punkte, et säilitada töökoht. Teadusteemadena aktsepteeritakse paljuski ülalt ette antud projektiteemasid, mitte teadlaste ideid. Miks küll akadeemiline vabadus nii odavalt ära anti?

Martin Aidnik: Ülikoolidest võiks mõelda kui ühiskonna paremast osast, õiglasemast ja ratsionaalsemast. Tegemist on ootusega, mis püsib visalt ega taandu niisama kergelt. Paistab siiski, et see pole niimoodi – liiga palju on passiivset väliste suundumustega kohanemist.

Ülikoolide tegevust reformitakse väliselt vastavalt majanduslikele ja bürokraatlikele kriteeriumidele, mis ei ole ülikooli olemusega kooskõlas. Majanduspoliitika puudujääke ja riigi sissetulekute puudumist esitletakse kui ülikoolide vähest konkurentsivõimet ja koostööd ettevõtlusega. Riigi ja ministeeriumide tegevus on seejuures kaheplaaniline – agaralt sekkutakse ülikoolide tegevusse, kuid hoidutakse majandusliku produkti ümberjaotamisest. Ülikoolid paistavad rohkem alasüsteemina kui iseseisva institutsioonina.

Väga üldiselt võib seda nimetada turustamiseks või turu pealetungiks. Tuntud näideteks on Eesti Energia taustaga Sandor Liive ja Gunnar Oki esilekerkimine TTÜs ja Oki laiem tegevus kõrghariduse suundumuste kujundajana. Selge on, et soovitakse ülikoolide muutmist erasektorisarnaseks. Kuid ülikoolid on ka seni olnud ettevõtluse suhtes vastuvõtlikud, kindlasti mitte eitavalt meelestatud lõpetajate väljavaadete suhtes või kapitalismikriitilised. Tekib küsimus, kui palju peavad ülikoolid veel kohanema, et vastata nõudmistele ning mis neist lõppeks järele jääb. Kõrghariduse turustamine on kindlasti ka kriitiliste ülikooliuuringute või kõrgharidussotsioloogia üks peateemasid ning sellistel uuringutel on enam kui piisavalt ruumi ka Eestis.

Neoliberalismi väljavaadetesse uskumine eeldab järjest suuremat dogmaatilisust. Kui turustamise ja armutu konkurentsi tagajärjed on olnud siiamaani sedavõrd vastakad, siis miks peaks need edaspidi olema teistsugused? Puudulike investeeringute ja kahanemise poliitikat on viimasel ajal kritiseerinud ka juba läbi ja lõhki vaba turu ideoloogiat esindavad OECD ja IMF. Ülemaailmse majanduskriisi aastad on aga ilmsiks toonud neoliberalismi ootamatu visaduse ning ka Eestis ei piisa oluliseks muutuseks mõnevõrra sotsiaalsema valitsuskoalitsiooni esilekerkimisest.

Ülikoole peaks endiselt seostama kriitilise teadvuse ja arbitraarsetest hierarhiatest vabanemisega. Võib küll kuulda, et kõrghariduse puhul rõhutatakse tasakaalu enesemääratluse ning koostöö vahel, kuid tasakaal on rohkem näiline kui tegelik ning kaldutud on teenuste pakkumise mudeli poole.

Millised tagajärjed on neil esile toodud protsessidel kõrgharidusele, teadusele ja selles süsteemis osalejatele?

Tiiu Kuurme: Praegused ETAgi kriteeriumid on põhjustanud, et inimene teenib (pehmetes teadustes) peamiselt omaenese kontot ja karjääriredelit, ent mitte teadust ega kultuuri. Näitena oma valdkonnast võin välja tuua, et 1917. aastast katkestusteta eri nimetuste all ilmunud hariduse ja kasvatuse eriala­ajakiri, ilmunud viimati Hariduse nimetuse all, suleti 2012. aastal. Kui peaaegu sada aastat läbi kõigi raskuste oli selleks raha, siis nüüd enam ei ole. Välisele orienteeritud tugevat sõltuvust tekitanud kriteeriumide tõttu on kadunud teadlase nähtavus ja mõju kohalikus kultuuriruumis, samuti omavaheline informeeritus, mida üldse tehakse, ja ka teadlaste dialoog. Kas ja kuivõrd valdab õpetajaskond enam mõistete keelt, millega on kõneldud kasvatusest ja haridusest vastavates teadustes ajast aega?

Mõelda tuleb, mis on selle kõige hind ühiskonna tasandil, mida kas juba makstakse või tuleb maksma hakata. Mingi esile kutsutud muutus, eriti ühiskonna ajus, paiskub kiirtena laiali ja puudutab paljusid sfääre. Võõrandumise teoreetik Michael Thompson väidab: võõrandumine tingib atrofeerunud moraalse kognitsiooni, kõige instrumentaliseerumise ja iseväärtuse kadu. Kahaneb mõtlemissuutlikkus, mõistmine muutub pinnaliseks. Teadja kui autoriteedi kadumine võimendab palju kõneks olnud tõejärgse ühiskonna tunnusjooni. Autoriteete, keda kuulama jäädakse, vajatakse aga endiselt, ent uusliberaalse ülikooli tingimustes ei pruugi neid tekkida.

Martin Aidnik: Usun, et saab rääkida kõrghariduse proletariseerumisest. Pean silmas töötajate, sh doktorantide, ala­tasustamist ja ülekoormatust. Kokku­hoid toimub töötajate arvelt, iseäranis nende arvelt, kes on seotud õpetamisega. On kaheldav, kas nii säilib õpetamise kvaliteet. Motiveerimata tingimused avalduvad ka õpetamise kvaliteedis.

Täheldada võibki selget uurimistöö prioriteerimist õpetamise arvelt. Uurimistööga koos on kõrghariduse enesemõistmises järjest rohkem esile kerkinud ka ekspertiisi mõiste.

Martin Aidnik: Ekspertiisil on oma roll, kuid ekspertiisi pakkumisele keskenduv kõrgharidus taandub (all)hanke sektoriks, ehk läbinisti sõltuvaks asutuseks. Tegemist on ostetava teenusega. Ekspertiisile rõhumisega turustavad ülikoolid end ise.

Ekspertiisist ja isegi uurimistööst tähtsamakski võib pidada tugevat eneseteadvust. Kõrghariduse suhted poliitika ja majandusega ei ole harmoonilised. Huvide konsensuse asemel tuleb rääkida huvide konfliktist. Teisejärgulise positsiooniga, mis kõrgharidusele praktikas on osaks saanud, ei saa leppida.

Daniele Monticelli: Kõrghariduse asutuste sisedemokraatia ja akadeemilise vabaduse kahanemine on eelduseks neoliberaalse väärtuste süsteemi tungimisele ülikoolisse. See avaldub kõigepealt otsuste allutamises majandusliku jätkusuutlikkuse ülimuslikkusele ja arvude keelele. Selle asemel et valjusti nõuda kõrgharidusele ja teadusele täiendavat rahastust, mis on Eestis märksa hädavajalikum kui riigikaitsekulude pidev suurendamine, „optimeerivad“ ülikoolid ressursikasutust, viies läbi kasinus- ja kärpepoliitikat – struktuurireformid, personali koondamine jms –, ning see on hakanud mitmel erialal kahandada akadeemilist kriitilist massi, ohustades tõsiselt õppe- ja teadustöö kvaliteeti.

Tallinna ülikooli hiljutine struktuurireform on selge näide tendentsidest, kus arvulised kalkulatsioonid hakkavad suunama ülikooli üksuste ja õppekavade ümberkujundamist. See kõik saab mõistagi toimida pigem ülalt alla, suurendades administratiivpersonali rolli akadeemilise personali arvelt.

Neoliberaalse mõttesuuna kaitsjad toovad sageli argumendina arvude objektiivsuse ja arvude keele teaduslikkuse, mis justkui sobib kõrghariduse asutustele. Mõelgem aga teaduse ajaloole ja küsigem, kas enne on üldjuhul tulnud arvutused või suured ideed. Tänapäeva kipub aga arvude ja arvutuste keel vaigistama ideede vahetust ning administreerimine asendama tulevikule mõtlemist.

Millised on võimalikud vastureaktsioonid neoliberaalse akadeemia ilmingutele?

Tiiu Kuurme: Vaja on ühiskondlikku mõttevahetust. Selle teket aga takistavad hirmud, ülikoolides demokraatliku suhtluskorra puudumine ja inimeste vaigistamine. Oluline on säilitada ülikoolides sõna- ja mõttevabadus.

Martin Aidnik: Siinkohal mainiksin hiljuti meie seast lahkunud sotsioloogi Zygmunt Baumani arusaama ühiskonnas valitsevatest võimalustest. Bauman on tõdenud, et ühelt poolt on ühiskond justkui antiikne amfiteater oma gladiaatorivõitlustega ehk siis julm ja armutult individualistlik, kuid teiselt poolt ka kui mesilastaru ehk siis koosööl põhinev harmooniline kooslus. Baumani järgi on sotsioloogia eesmärgiks ka niisuguse koosluse poole püüdlemine.

Sellised ideaaltüübid kehtivad iseäranis ülikooli kohta. Praegu asetseb ülikool kusagil nende kahe vahel. Liikumine mõlemas suunas paistab võimalik. Sotsioloogiline ning muu akadeemiline tegevus saab kaasa aidata edasistest taandarengutest hoidumisele, vahest isegi kahjulike ilmingute vaidlustamisele.

Järjest rohkem on näha, et seniajani valitsev arvamus, mille järgi kohanemisega on rohkem võita kui kaotada, on ekslik. Tõsisemalt tuleb kaaluda alternatiivseid strateegiaid, millest seni ei ole isegi mõeldud, nt ka streikimist. Kui streikimisega saavad hakkama arstid, siis miks mitte ülikoolitöötajad? Streikimine suurendaks solidaarsust, puhastaks õhku ja juhiks tähelepanu kõrghariduse alavääristamisele. Alustataks sisukat dialoogi ülikoolide vajadustest ja tähtsusest.

Daniele Monticelli: 1960ndate lõpus üritasid mässavad tudengid ja teadlased mõtestada olulist seost teadmiste loomise ning edastamise ja võimu vahel. Sellest lähtudes oli nende eesmärk töötada välja uus kriitiline mõte ja tegu. Tulemuseks oli õppe- ja teadusasutuste sisedemokraatia laiendamine ja autonoomia suurenemine, millega kaasnes teadlaskonna tugev ühiskondlik angažeeritus.

Tänapäeval tähendab teadmiste ja võimu seose tunnustamine pigem teadmiste allutamist kehtiva korra tugevdamisele ja põlistamisele. Selleks et seda hakata uuesti muutma, on minu arvates vaja meil kõigepealt mõtestada oma positsioon akadeemias. Neoliberaalne paradigma põhineb suuresti divide et impera põhimõttel: me olemegi viimastel aastatel õppinud endast mõtlema kui üksteisega konkureerivatest akadeemilistest asutustest, üksustest, rühmadest ja üksikisikutest, kes – eriti humanitaaria valdkonnas – üritavad meeleheitlikult õigustada ja põhjendada oma olemasolu neoliberaalses korras. Tuleb aga uuesti kehtestada arusaam teadlaskonnast kui kollektiivsest, autonoomsest, loomingulisest ja kriitiliselt mõtlevast subjektist. Just selles seisnebki meie ühiskondlik roll, vastupanu kõrghariduse ja teaduse neoliberaliseerimisele.

* Kõik autorid on Tallinna ülikooli sotsiaal- ja humanitaarteadlased. Kadri Aavik on ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia lektor, Martin Aidnik on samas üksuses sotsioloogia doktorant, Tiiu Kuurme on haridusteaduste instituudi dotsent ja Daniele Monticelli on humanitaarteaduste instituudi Itaalia uuringute ja semiootika professor.

Tiiu Kuurme: „Inimese puhul on esiplaanil tema kasutatavus ning ülikooli puhul süsteemi haldamise tehnoloogiad. Loobutud on arutlemast: kelle jaoks ja mille nimel?“

Daniele Monticelli: „Neoliberaalsuse põhimõtteid hakati ülikoolides juurutama lähtuvalt arusaamast, et kõrgharidus- ja teadusasutused peavad täitma „ühiskondlikku tellimust“.“

Kadri Aavik: „Seni on akadeemiliste asutuste neoliberaliseerimine pälvinud minimaalset tähelepanu ja selleteemaline akadeemiline mõttevahetus suuresti puudub.“

Martin Aidnik: „Majanduspoliitika puudujääke ja riigi sissetulekute puudumist esitletakse kui ülikoolide vähest konkurentsivõimet ja koostööd ettevõtlusega. “

4 × erakogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming