Miks on mõned riigid tehnoloogia arendamisel edukamad?

Prantsusmaa kaugusega Nõukogude Liidust annab Zachary arvates seletada sealset keskpärast innovatsioonimäära paremini kui arvamusliidrite mainitud ülemäärase sotsialismiga.

ALLAN AKSIIM

Inimeste läbisaamine ja kontaktid on innovatsiooni edendamisel tähtsamad kui institutsioonid ning teadus- ja arenduspoliitika, sh vabaturule lootmine. Ka välisoht on oluline tegur, mis motiveerib ületama siseriiklikke vastuolusid ja toetama kulukat ja ebakindla tasuvusega tehnoloogilist innovatsiooni. Need kaks teesi kannavad Mark Zachary Taylori põhisõnumit raamatus „Innovatsioonipoliitika. Miks on mõned riigid teistest teaduses ja tehnoloogias edukamad?“ Zachary pakub institutsioonide ja konkreetse poliitika mõjule või vabaturu maagiale keskendumise asemele niisiis oma loova ebakindluse (creative insecurity) teooria. Hirm, olgu sõjaline (näiteks Sputniku šokk 1957. aastal USA puhul või araabia riigid Israeli silmis) või majanduslik (näiteks 1973. aasta naftakriis läänemaailma vaatepunktist), motiveerib ühiskonna siseriiklikke vastuolusid ületama ja innovatsiooni rahastamises kokkuleppele jõudma. Alles ohu korral hakatakse arutlema, kuidas jaotada piiratud ressurss, milline peab olema poliitika ning missuguseid teaduslikku arendustegevust toetavaid institutsioone on vaja, millistele väärtustele peaks selle kõige käigus tuginema ja kuidas toetama siseriikliku ja rahvusvahelise võrgustiku teket, eriti teadlaste ja ettevõtlike inimeste vahel.

Üheski riigis ega ühiskonnas pole oldud teadussaavutuste ja innovatsiooni osas järjepidev, sest on tõuse ja langusi ning arenguhüpe on tehtud tihti ootamatult. See tähelepanek on tuntud Cardwelli seaduse nime all ja näib jätkuvalt paika pidavat. Zachary väidab, et kui puudub sõjaline või majanduslik oht, siis ei looda, kasutata ega arendata kodumaiseid innovatsiooni toetavaid institutsioone. Prantsusmaa kaugusega Nõukogude Liidust annab Zachary arvates sealset keskpärast innovatsioonimäära seletada paremini kui paljude arvamusliidrite mainitud ülemäärase sotsialismiga. Jaapan aga pidi importima nii kuluka nafta kui ka toidu ja see asus ebamugavalt ligidal nii puna-Hiinale, Nõukogude Liidule kui ka Põhja-Koreale. Demokraatia, detsentraliseerimise ja vabaturu roll riikide innovatsioonimäära erinevuses on Zachary hinnangul ülehinnatud. Nendega ei anna selgitada ega ennustada riikide edu või ebaedu, nagu kasulikult teoorialt võiks eeldada. Institutsioonid ja poliitika avaldavad mõju, kuid pole innovatsioonimäärade erinevuse põhjus.

Välja tasub tuua veel kuus leidu. 1. Cardwelli seadus peab jätkuvalt paika, nii et ka tulevikus on oodata muutusi ses osas, millises ühiskonnas ollakse innovatsiooniga esirinnas ja millises tagapool. 2. Mitmed populaarsed innovatsiooni põhjendused ei pea paika (juhus, riigi või majanduse suurus, sõjalised kulutused, esimesena turule mineja eelis ega isegi mitte hiline industrialiseerimine). 3. Kui turg toimib, siis see toetab innovatsiooni, aga turutõrke korral on riigil siiski suur roll (intellektuaalomandi kaitse, teadus- ja arendustöö rahastamine, haridussüsteemi ja teadustööga seotud ülikoolide toetamine ja kaubanduspoliitika). 4. Puudub parim innovatsiooni soodustav institutsioon või poliitika. 5. Suurt mõju avaldavad innovatsioonile mitteformaalsed sotsiaalsed võrgustikud, tööstusklastrid ja tehnoloogiastandardid; innovatsiooni ei takista ainult turutõrge (market failure), vaid ka võrgustikutõrge (network failure). 6. Innovatsiooniga seoses on alati võitjaid ja kaotajaid ning viimased püüavad tihti mõjutada poliitikat peatamaks uuendusi.

Sõjaline hirm, näiteks 1957. aastal esimese Maa tehiskaaslase Sputniku orbiidilesaatmisega kaasnenud šokk USA puhul, motiveerib ühiskonna siseriiklikke vastuolusid ületama ja innovatsiooni rahastamises kokkuleppele jõudma. Pildil Sputniku kümnenda sünnipäeva puhul välja lastud postmark.

Wikimedia Commons

Julge autorina on Zachary raamatu lõpupoole oma teooriale toetudes ka prognoosinud, kes võiksid olla järgmise 20 aasta jooksul innovatsiooni osas edukad, kusjuures võimalike üllatajate tulbas on ka Eesti. Kuigi Eestit ei ole raamatus detailsemalt vaadeldud, peaks Zachary käsitlusest saama üht-teist meile üle kanda. Pole olemas ühte poliitika ja institutsioonide komplekti, millega edu saavutada. Seega tuleb riikidel teha valik, strateegiaid ning tööriistu saab eesmärgipäraselt luua ja kombineerida ning teha ka otsuse, kui suures osas soovitakse sekkuda vabaturu toimimisse. Institutsioonid ja konkreetne poliitika on vahend, mitte eesmärk iseenesest.

Loova ebakindluse teooria võib isegi tõene olla ja isegi kui ei ole, siis loob Zachary lähenemine väärtusliku perspektiivi. Skepsist tekitavad siiski raamatu lõpuosas toodud väited, et n-ö uued suured väljakutsed, nagu kliimamuutus või kasvavad meditsiinikulutused (15% USA SKTst!), motiveerivad raha samamoodi uuendustesse paigutama nagu varasemad ohud ja kriisid. Kliimamuutus on juba toimunud ja on tõenäoline, et isegi Pariisi kliimakokkulepe ei hoia ära selle tagajärgi. Osalt on probleem psühholoogiline: kuigi tõendid on olemas, on need saadud mõõtmiste ja mudelite abil ning muutused ei mõjuta järsult tavakodaniku elu, pigem on tegemist hiilivate nähtustega. Kliimamuutus ei vallanda seetõttu ka nõnda eredaid kujutluspilte, kui näiteks aatomipommi plahvatus või vaenuliku riigi sõjalised manöövrid.

Kohati häirib, et autorile tähendab teadus- ja arendustegevus ainult loodus- ja täppisteaduste haridust, teaduse ja ülikoolide rahastamist ja teaduskonverentside korraldamist. Samuti on Zachary veidralt ühte patta pandud kõik kulutused, mis ei toeta autori meelest otseselt innovatsiooni, nagu sotsiaalsüsteem, taristu ehitamine ja selle hooldus, negatiivsete keskkonnamõjude leevendamine ja kultuuri ja kunstide toetamine. Paljuski on ju tegu asjadega, mis teevad elu üldse elamisväärseks. Autorit ei saa ses osas süüdistada isegi maailmavaatelises pimeduses, vaid teooriapimeduses, sest mitmes kohas on raamatus vaadeldud ka korruptsiooni ja rikkaid puudutavaid maksukärpeid. Ka autor ise tunnistab teose lõpus mingil määral oma lähenemise piiratust ja möönab, et tõenäoliselt on tugev mõju veel kultuuril, ideoloogial, headel juhtidel, kliimal, sotsiaalpsühholoogial jms. Zachary toonitab ka, et oleks vaja rohkem uurida psüühikat ja aju, et mõista, kuidas innovatsioon indiviidi tasandil toimib.

Zachary teooria seisukohalt kritiseerib ta veidi üllatuslikult USA teadus- ja arendustegevuse militariseerimist. Kaitse- ja luure-eelarvel on olnud selge roll Ameerika teadusarenduse rahastamisel ning sõjaväelastel on komme nõuda konkreetseid tulemusi konkreetseteks tähtaegadeks.* Seejuures on kuidagi kurb, et Ameerika Ühendriikides ei saada peaaegu millelegi föderaalvalitsuse parteideülest rahastust, kui ei suudeta tõestada, et see kaitseb „riiki välisohtude vastu“ – isegi kui tegemist on sotsiaalteadusega.

* The New Atlantis, thenewatlantis.com/publications/saving-science

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht