Maavarade kasutamise põhimõtted on vananenud

Arendajakeskne kaevanduste planeerimine tuleks muuta ühiskonnakeskseks.

MARKO KOHV

Kukruse mäe 3D mudel. Põlevkivi kasutamisel allesjäävast aherainest on loodud Ida-Virumaal mitmeid tehislikke mägesid, mis kipuvad aga põlema minema.  Neist tuntuim, Kukruse aherainemägi on seest põlenud juba aastakümneid.

Kukruse mäe 3D mudel. Põlevkivi kasutamisel allesjäävast aherainest on loodud Ida-Virumaal mitmeid tehislikke mägesid, mis kipuvad aga põlema minema. Neist tuntuim, Kukruse aherainemägi on seest põlenud juba aastakümneid.

Marko Kohv

Eesti on maavarade poolest rikas riik. Seaduse tasemel on meil üles loetud koguni 12 maavara. Neist kaevandatakse ja kasutatakse küll vaid kaheksat, kuid ka praegu enamasti majanduslikel põhjustel kasutamata jäänud maavarad muutuvad ilmselt kunagi vääruslikuks toormeks. Rahvaarvu kasvades on ka maavarade intensiivsem kasutamine, vaatamata üha suurenevale taaskasutusele, paratamatu, sest me võtame otseselt või kaudselt enamiku oma ehitusmaterjalidest, väetistest ja energiast maapõuest. Lähitulevikus ei ole ka oodata mõnd nii suurt tehnoloogilist muutust, mis võimaldaks maavarade kasutust vähendada. Maavarad on märkamatuks vundamendiks tänapäevasele elulaadile ja nende kasutamisest loobumist või ka vähendamist pole oodata, sest suuri alternatiive ei paista.

Laiem planeerimine ajas ja ruumis

Maapõues leiduva vara kasutusviisi ja hulka saame aga suunata, üheks levinumaks instrumendiks on ressursitasud ja -maksud. Järjest rohkem on maavarade majandamisel loobutud puhtast turutarkusest ning riigi, vähemal määral ka ülemaailmsel, tasandil on ressursikasutust hakatud tüürima jätkusuutlikumas suunas. Eelkõige väljendub see taaskasutuse soodustamises ja süsinikukaubanduses, mis peaks vähendama fossiilsete kütuste kasutust ning seega kaudselt piirama süsinikkütustega kaasnevat ja inimkonnale juba lähiajal ilmselt palju ebameeldivusi toovat kliima soojenemist. Niisiis, ilma maavarade kasutuseta me hakkama ei saa ja peame arvestama ka sellega, et nende kasutus muudab keskkonda, milles ise elame ja tegutseme. See mõju, mis enamasti on inimesele ebasoovitava varjundiga, ei laotu aga kogu kasutajaskonna peale ühtlaselt, vaid kontsentreerub ennekõike maavarade kaevandus- ja töötlusaladele. Tunnetuslikust küljest peaks suurem kasusaajate ring maavarade kaevandamisega saadud tulust kompenseerima kahjulikud mõjud enda kaela saanud vähemusele tema elukvaliteedi languse. Loomulik oleks ka suunata kahjustavate mõjudega tegevus kohtadesse, kus elukvaliteet langeb võimalikult vähestel (olgu mõjutatavad siis kas taimed, loomad või inimesed). Järelikult peaks maavarade kaevandamise ja töötlemise lahutamatuks osaks olema ka hoolikas planeerimine, et leida kohad, kus kõige vähemate mõjudega on võimalik kaevandada piisava kvaliteediga maavarasid.

Kahjuks on Eesti maavarade kasutus jäänud oma tegutsemispõhimõtetega teise iseseisvusaja alguses kiiruga loodu juurde. Maavarade puhul puudub meil ajas ja ruumis laiem planeerimine. Iga kaevandusloa taotlust vaadatakse eraldiseisvana ning nii jääb pea alati vastuseta kohalike elanike esimene küsimus: miks just siin? See küsimus kerkib veelgi varem, juba geoloogilise uuringuloa taotlemisel, sest uuringuloa taotluste andmise puhulgi lähtutakse kaevandamise vastu huvi tundva ettevõtte soovist mingit konkreetset maalappi kaevandamiseks kasutada. Nii määrab praegu uuringu- ja kaevandamislubade koha mitte ühiskonna laiem vajadus ja valmidus negatiivseid mõjusid taluda, vaid mõne äriühingu tahe. See on toonud kaasa taotluste koondumise kindlatesse kohtadesse, ennekõike tarbimiskohale võimalikult lähedale. Heaks näiteks halvas mõttes on Audevälja küla Läänemaal, kus majade naabruses on juba kolm kruusakarjääri ja avamisel veel kaks.

Teoreetiliselt peaks koosmõjudega arvestamine toimuma hiljemalt keskkonnamõjude hindamise ajal, kuid üldjuhul on selle tellija samuti (tulevane) kaevandaja ning kogu protsessi erapooletust näitab asjaolu, et Eesti Vabariigi ajal ei ole keskkonnamõjude hindamise tulemustele toetudes keeldutud mitte ühegi kaevanduse rajamisest. Keskkonnamõju ei pea hindama alla 25 ha suuruste kaevanduste puhul ja nii on võimalik ka suurte projektide puhul sellestki avalikustamist eeldavast, ja kahtlemata tülikast etapist, mööda minna. Nii saab põhimõtteliselt õige lihtsalt rajada kõrvuti mitu, üksikult võttes aga alla 25 ha pindalaga kaevandust. Praegune arendajakeskne kaevanduste planeerimine tuleks muuta ühiskonnakeskseks kolme põhimõttelise muudatuse abil: a) maa- ja loodusvarade kasutuse siduv planeering on vajalik teha maakonnaplaneeringute juures, kus vaieldakse (jah, see tähendab koosolekuid ja avalikustamisi) selgeks piirkonna vajadustest lähtuv kaevandatavate maavarade hulk ja kaevanduste piirkonnad; b) maavarade uuringuid peaks teostama neis väljavalitud maard­lates erapooletu riiklik geoloogiateenistus ning c) piisavalt uuritud maavara varud tuleks panna ettevõtjatele oksjonile, et tagada ühiskonnale suurim võimalik tulu. Planeerimise puudumisele kui Eesti maavarade kasutamise ühele suurimale valupunktile ja võimalusele see koondada maakonnaplaneeringu raamidesse viitab ka Keskkonnaõiguse Keskuse 2014. aastal koostatud õiguslik analüüs „Maavarade kasutamise ruumilise planeerimise võimalused“.

Ääremärkusena olgu mainitud, et Eestis ei ole ametkonda, kust antaks meie poliitikutele pädevat geoloogilist nõu ja teavet. Riigile kuuluv osaühing Eesti Geoloogiakeskus on olnud vähemalt kümme viimast aastat krooniliselt alarahastatud ning võistleb turul saadaoleva vähese raha pärast erafirmadega. Geoloogiateenistuse puudumine muutub järjest põletavamaks probleemiks, sest seni oleme lasknud suuresti liugu nõukogudeaegsetel geoloogilistel teadmistel, kuid tehnoloogia areng nõuab ja võimaldab kasutada uusi andmeid ning tootmisvõimekuse ülesehitamine võtab aastaid aega ja nõuab märksa suuremat rahalist väljaminekut.

Maavaradest saadava tulu jaotamisel peaks lähtuma suuremalt jaolt eespool mainitud kompensatsiooniprintsiibist.

Ressursitasud riigieelarve lappimiseks

Järgmine suur küsimus ongi kaevanduse naabritel: mida meie sellest saame? Kaevandajad räägivad tavaliselt töökohtadest, kuid neid on kohalikele pakkuda ühe käe sõrmede jagu, sest kaevandamine on tavaliselt sesoonne ning kasutatavad masinad üsna spetsiifilised – nende juhid tulevad kuskilt väljastpoolt lühikeseks ajaks tööd tegema. Kohaliku omavalitsuse eelarvesse jõuab ressursitasudest suurte (üleriigilise tähtsusega maardlate) kaevanduste korral vaid neljandik ja sedagi külmutatult 2011. aasta hinnakirja alusel – seega perioodil 2011–2015 umbes kahekordistunud ressursitasudest ei pudene kohalikele mitte midagi. Väiksemate, kohaliku tähtsusega maardlate puhul laekub küll kogu ressursitasu kohalikule omavalitsusele, kuid just suured kaevandused on kõige häirivamad ja kõige ulatuslikuma keskkonnamõjuga. Teine oluline maksukomponent: keskkonnatasud liiguvad 100% ulatuses riigieelarvesse. Riigikontroll märgib ka oma 2014. aastal tehtud ülevaates „Riigi tegevus põlevkivi kasutamise suunamisel“, et riigieelarvesse laekunud keskkonnatasude, sh ressursitasude, suunamine tagasi keskkonnaseisundi parandamiseks on külmutatud 2009. a tasemele ning osakaaluna pidevalt vähenenud suurenevate keskkonnatasude tõttu. Me küsime maavarade kasutamise eest järjest rohkem, ja ettevõtjale piisavalt ette teatamata, kuid kasutame seda raha üldise eelarve lappimiseks, mitte kaevandamisega kaasnevate mõjude kompenseerimiseks. Nii jääbki elanikele tihti mulje, et nemad saavad vaid augu, tolmu, müra ja lõhutud teed. Kahjulike mõjude talumise hind võiks olla üldjuhul pool keskkonnatasudest, sh ressursitasu – pool riigile ja pool kohalikule omavalitsusele.

Ressursitasud on seotud ka viimase tüüpküsimusega: mis saab pärast kaevandamist? Praegu peab kaevandaja lisama kaevandusloa juurde ühe mittesiduva märkuse kaevandamisele järgneva maakasutuse kohta, tavaliselt on see kas „metsastada“ või „veekogu rajamine“. Kaevandusala korrastamist peab rahastama kaevandaja, kuid seda alles kaevandusloas ette nähtud kavandusmahu ammendumisel. Sellega on kaks probleemi: kulutus korrastamisele tuleb teha pärast tulu saamist ning kaevandamislubade tüüppikkus 15–30 aastat (võimalus seda ka pikendada) lubab selle kulutuse lükata kaugesse tulevikku. Jätame väikese osa kaevandamata ja võime kaua venitada ala korrastamisega, sest varu pole ju ammendatud! Nende probleemide lahendamiseks tuleks teha kaks muudatust ressursitasude sisestruktuuris. Esiteks peab ressursimaks sisaldama püsimaksu maavaru varu omamise eest – see muudaks varu hoidmise kulukamaks, teiseks peaks iga kaevandatud maavaratonni eest automaatselt liikuma osa ressursimaksu rekultiveerimisfondi. Fondi haldajaks võiks olla meil juba sissetöötatud Keskkonnainvesteeringute Keskus. Sellise fondi olemasolu annaks kindluse nii kohalikele kui ka ettevõttele: esimesed võivad olla kindlad, et ala tehakse igal juhul korda ka firma pankrotistumisel ning ettevõtja kulutus korrastamiseks jaguneb pika aja peale, mitte ei tule seda välja käia ühe korraga kaevanduse ammendumisel.

Kaevandamislubasid väljaandvad ametkonnad peaksid igati soosima kogukondade ja kaevandajate hea tahte kokkuleppeid, kus pannakse näiteks paika täpsem ala korrastamise plaan, töö- ja veoplaanid ning kasutatavad teed. Viimasel ajal riigikohtuni jõudnud kohtusaagad (vt Keskkonnaõiguse Keskuse veebilehelt) näitavad, et kogukondade arvamusega peab järjest rohkem arvestama ning pikk kohtutee ei ole ilmselt kellegi huvides.

Riik on käivitanud nii maapõueseaduse muutmise kui ka pikaajalisema maapõue kasutamise strateegia ettevalmistamise. On sobiv aeg selgelt vananenud põhimõtted üle vaadata ning vähendada juba eos konflikte maavarade kaevandajate, kohalike elanike ja keskkonnaorganisatsioonide vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming