Inimkonna ja mere ajas muutuvad suhted

Mereteadlastel on kohustus vastavalt teadmistepagasile esitada poliitikakujundajatele ja otsustajatele võimalikke tulevikustsenaariume.

HENN OJAVEER

Merekeskkonna komponentide seisundi hindamiseks kasutatakse järjest rohkem indikaatoreid, mida saab seostada konkreetse inimtegevusega ning seeläbi reguleerida inimtegevuse intensiivsust. Pildil räime ja kilu traalipüük Soome lahes.

Merekeskkonna komponentide seisundi hindamiseks kasutatakse järjest rohkem indikaatoreid, mida saab seostada konkreetse inimtegevusega ning seeläbi reguleerida inimtegevuse intensiivsust. Pildil räime ja kilu traalipüük Soome lahes.

Kira Pravato

Võrreldes maismaaga on mereökosüsteemide uuringud olnud üle maailma alarahastatud, mistõttu on ka meie teoreetilised teadmised mereökosüsteemide toimimise kohta napimad. Sageli on uuritud klassikaliste, s.t maismaaelustikule loodud, teoreetiliste mudelite paikapidavust merekeskkonnas ning jõutud tõdemuseni, et need ei suuda isegi suures plaanis kirjeldada meres toimuvat. See ei peaks tulema üllatusena, kuna merekeskkond ongi sedavõrd erinev maismaast. Seevastu katab meri suure osa maakerast ja kohati me isegi ei tea, mis meres toimub (eriti avameres ja süvikutes) ning milliseid hüvesid ja mis mahus inimkond kasutada saaks või millest ta parasjagu ilma jääb.

Mere ja rannikupiirkonna osatähtsust Euroopa Liidus ei tohi alahinnata. Kogu majandustegevus, mis põhineb merekasutusel, hõlmab ELis 5,4 miljonit töökohta ja loob ligikaudu 500 miljardi euro ulatuses lisandväärtust. Euroopa väliskaubanduses moodustab merega seonduv 75% ning sisekaubanduses 37%. Peale selle on rannikupiirkond olnud traditsiooniliselt uute ideede ja innovatsiooni katalüsaator. Seega on meri ja sellel rajanev tegevus väga tähtis ning mida rohkem me merest teame, seda arukamalt oskame seda kasutada.

Kes minevikku ei mäleta. Kaugel minevikus olid inimkonna ja mere suhted hoopis teistsugused kui tänapäeval: ressurssi oli tollal enamjaolt piisavalt ja merehüvesid jätkus kõigile. Programmi „Oceans Past Initiative“1 raames on rahvusvahelises koostöös uuritud juba üle viieteist aasta, kuidas mere elurikkus, liikide arvukus ja levik on ajalooliselt mõjutanud inimest ja kuidas inimene on oma tegevusega mõjutanud merekeskkonda. Kaasatud on paleoökoloogid, klimatoloogid, arheoloogid, majandus-, keskkonna- ja kalandusajaloolased ning sotsiaalteadlased hindamaks mere ja inimese suhteid ning nende suhete muutumise põhjusi ja tagajärgi. Ajaloolise aspekti lisandumine võimaldab avardada meie teadmisi merekeskkonna kandevõimest ja hüvede määrast, mida inimene tegelikult merest saada võiks, ning hinnata, kas ja kuidas on inimene möödunud sajanditel merd väärtustanud. Näiteks väärib huvitava faktina meenutamist, et endisel Ida-Preisimaal kehtestati Läänemerel kalapüügipiirangud juba XVII sajandil kaitsmaks kudemisrännetel siirdekalu.

Nüüdseks on üle maailma mere toiduahela tipmiste lülide arvukus (röövtoidulised kalad, haid, vaalad, kilpkonnad, rannikumere linnud) vähenenud, võrreldes ajaloolise baasväärtusega, keskmiselt 90%. Selle peamine põhjus on ülepüük. Merekeskkonna kande- ehk taluvusvõime on ületatud.

Läänemere-alase töö raames analüüsiti muu hulgas Karl Ernst von Baeri isikuarhiivi Peterburis ning tõdeti, et XIX sajandil mõjutasid kliima ja ilmastik oluliselt kalasaakide suurust Eesti rannikumeres. Selgus ka, et Läänemere tursavaru ajalooline kõrghetk 1980. aastatel oli põhjustatud sellest, et ükski oluline mõjutegur (kalapüük, eutrofeerumine, kliima ja hüljeste kui tursa vaenlaste arvukus) ei olnud sel ajal väga negatiivne. Huvitava faktina leiti, et tursk oli sajandeid tagasi palju arvukam eelkõige seepärast, et kalapüügi intensiivsus oli palju väiksem, kuigi mere toitelisus oli madalam ja tursa vaenlasi – hülgeid – oli ilmselt palju arvukamalt.

Veel eelmisel sajandil arvati, et meri on võimeline inimtekkelise reostusega edukalt hakkama saama ja seda endasse märkamatult absorbeerima. Kuid tehnoloogia arengu (laevad, kalapüügivahendid jms) ja nõudluse kasvuga (energiakandjad, tuulepargid, vesiviljelus) on inimsurve merele kasvanud ja erinevalt eelmistest sajanditest räägitakse tänapäeval juba tõsiselt ka inimtekkelisest veealusest mürast kui reostuse liigist ning see on kaasatud ühena 11 valdkonnast Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu merestrateegia 2008. aasta raamdirektiivi.

Esmapilgul isegi nii süütu inimtegevus nagu harrastuskalapüük võib tekitada silmanähtavaid muutusi eluslooduses ning viia tundlikumad liigid raskesse seisu. Kui sellega kaasneb muu inimtegevus, nt reostus, laevandus, sadamaehitiste ja energiakandjate ammutamiseks, transpordiks vajalike struktuuride rajamine, ning paratamatud kliimamuutused, siis võivad tagajärjed olla veelgi kurvemad ja viia pöördumatute muutusteni kõigil mereökosüsteemide bioloogilise organiseerituse tasemetel. Seetõttu ei pruugi endine olukord kunagi taastuda ning ajaloolised püügivõimalused võivad jäädavalt kaduda. Samuti tuleb arvestada, et merekeskkond on dünaamiline, ja kuigi töönduslikud elusvarud meres on pidevalt olnud inimese huviobjekt, ei saa rääkida merekeskkonna seisundi pidevast ja jätkuvast halvenemisest.

Ökosüsteemne lähenemine. Seoses järjest suureneva huviga merekeskkonnast tulenevate hüvede vastu on selge, et mererikkuste majandamine nõuab järjest rohkem ökosüsteemse teabe kogumist, analüüsimist ja rakendamist. Merekeskkonna komponentide seisundi hindamiseks kasutatakse järjest rohkem indikaatoreid, mida saab seostada konkreetse inimtegevusega ning seeläbi reguleerida inimtegevuse intensiivsust.

Hea näide rahvusvahelisest koostööst on pikaajaline uurimisprogramm „Indicators of the Seas“,2 mille raames hinnatakse mitmekümne mereökosüsteemi seisundit sõltuvalt inimese vanimast tegevusest merel – kalapüügist. Peale võrdleva seisundi hinnangu annab see ühisjõupingutus aluse indikaatoritel põhineva seisundi hinnangu metoodiliseks edasiarenduseks, et tagada meetodite universaalsus ja rakendatavus. Integreeritud ökosüsteemse teabe kogumiseks tuleb senisest komplekssemalt koostada tööplaane välitöödeks ja seirereisideks, kus kogutakse andmeid keskkonnaparameetrite kohta. Taas tuleb kokku viia umbes pool sajandit tagasi lahutatud kalandus- ja mereökosüsteemi uuringud. See on Atlandi ookeani põhjaosas teadust koordineerivas ja selle piirkonna majandamist nõustava rahvusvahelises mereuurimise nõukogu (International Council for the Exploration of the Sea) üks eesmärke.3

Loodusvaatluste puhul on hinnalisimad ühesuguse metoodika alusel kogutud võimalikult pikaajalised andmeread. Nende olemasolu võimaldab tagantjärele, kasutades nüüd uusimaid analüüsi- ja modelleerimismeetodeid, eristada inimtegevuse mõju looduskeskkonnale ning uurida kliimamuutustest ja varieeruvusest tingitud muutusi looduskeskkonnas ajal, mil inimtegevus oli kas teistsugune kui praegu või mitte nii intensiivne. Atlandi ookeani piirkonnas on kõige pikaajalisemad andmeread Põhjamere põhjakalade koosluse ja nende toidu kohta alates 1900. aastate algusest ning Kirde-Atlandi zoo­planktoni andmestik möödunud sajandi algupoolelt (andmebaas Continuous Plankton Recorder).

Ilmselt hinnalisimad pikaajalised andmed Läänemere kohta pärinevad Pärnu lahest, kus juba 1940. aastate lõpul oli alustatud räimevastsete uuringuid, millele 1950. aastate algusest lisandusid zooplantkoni uuringud.

Sageli on uuritud klassikaliste, s.t maismaaelustikule loodud, teoreetiliste mudelite paikapidavust merekeskkonnas ning jõutud tõdemuseni, et need ei suuda isegi suures plaanis kirjeldada meres toimuvat. Põhjakooslus Küdema lahes, põisadru ja lest.

Sageli on uuritud klassikaliste, s.t maismaaelustikule loodud, teoreetiliste mudelite paikapidavust merekeskkonnas ning jõutud tõdemuseni, et need ei suuda isegi suures plaanis kirjeldada meres toimuvat.
Põhjakooslus Küdema lahes, põisadru ja lest.

Jonne Kotta

Mereteaduse töö korraldamisel ja administreerimisel on tänapäeval üks suuremaid ülesandeid ühildada teaduse rahastamise projektipõhisus ja tegelikud vajadused, et tagada üliväärtuslike pikaajaliste andmeridade jätkamine ja riigi rahvusvahelistest kohustustest tulenevate uute ülesannete täitmine.

Klassikaliste ökoloogiliste- ja kalandusökosüsteemi uuringute tegemiseks ookeanis ja avamerel on vaja suuri laevu, mille ülalpidamine on kallis lõbu: nendele kulub ööpäevas kuni 10 000 eurot. Kuigi sellistes suletud ja poolsuletud regionaalmeredes nagu Läänemeri ei ole nii suuri laevu alati vaja, on need Läänemere avaosas ökosüsteemsete kompleksuuringute tegemiseks nõutav eeltingimus. Sageli võib tööde korraldamisel eeliseks olla just mitmekesiste platvormide olemasolu. Seepärast on viimasel ajal mitmes Läänemere-äärses riigis kasutusel väiksemad, mobiilsemad ja ka kulutõhusamad alused.

Eestis on praegu paar uurimislaeva, suurem neist on Salme pikkusega 31m, ja need tagavad meie vajadused nii mereseires kui ka klassikalistes bioloogilistes ja ökoloogilistes uuringutes ava- ja rannikumerel. Samal ajal teeme töönduslike merekalade, eelkõige räime- ja kiluvarude seisundi seireks ja uurimiseks koostööd naaberriikidega. Koos rendime suuremaid kalauurimislaevu, mis võimaldavad tööd teha vajaliku metoodikaga, nt on tähtis laeva suurus, mootori võimsus ja müratase, laboripinna olemasolu laevas, ja seega saadud andmete võrreldavus möödunud aegadega.

Merekasutus on rangelt reglementeeritud. Vaid tipptasemel fundamentaalteaduse pinnalt saab poliitikakujundajatele nõu anda ja tihti tuleb teadlastel näha palju vaeva, et neilt nõu üldse küsitaks. Jääb lootus, et nõuannete põhjal tehakse mõistlikke otsuseid ja tagatakse merehüved tulevatele põlvedele. Seega on mereteadus oma iseloomult ja suunitluselt väga pikka aega olnud n-ö rakendusteadus koos oma panusega kalanduse, looduskaitse, meretranspordi ja laevanduse valdkonda.

Peale juba eespool mainitud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu merestrateegia raamdirektiivi on merekasutus reglementeeritud ka muude dokumentidega, mida Eesti peab Läänemere haldamisel ja majandamisel arvestama. Need on: bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (1992), Euroopa Nõukogu looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse direktiiv (1992), Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika (2002), ballastvee ja setete käitluse rahvusvahelise konventsioon (2004), Euroopa Komisjoni määrus, millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes (2006), HELCOMi Läänemere tegevuskava (2007), Euroopa Nõukogu määrus võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses (2007), Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (2014) ning mereruumi planeerimise direktiiv (2014).

Seega peavad mereteadlased mitte ainult olema merel õigel ajal õiges kohas proove kogumas, vaid korraldama oma tööd paindlikult, et tagatud oleks nii teadusprogrammide täitmine kui ka operatiivne tegutsemine uute õigustloovate aktide järgi.

Viimase aja tähtsaim uurimisprogramm. Eri teadusalade koostöö viib sageli uudsete tulemusteni. Käesoleva sajandi maailma mereteaduses ei saa mainimata jätta pikaajalist (2000–2010) mereuurimisprogrammi „Census of Marine Life“. Programmi põhieesmärk oli uurida ja kaardistada mereorganismide levikut, liigilist mitmekesisust ja arvukust seni väheuuritud piirkondades ja ekstreemsetes ökosüsteemides. Programmi pearahastaja oli USA Alfred P. Sloani fond. Uurimisprogrammi raames toimus üle 540 ekspeditsiooni ja neis osales üle 2700 teadlase 83 riigist. Programmi kogueelarve oli üle 100 miljoni USA dollari. Programmi raames kirjeldatud uute liikide koguarv ulatus üle 6000, loodi ookeani biogeograafiline informatsioonisüsteem OBIS.

Läänemere-uuringute programm Bonus. Konkurents rahvusvahelises tippteaduses on ülitihe ja tihti on mereuurimise projektide rahastuse edukus vahemikus 5–10%. Põhimõtteliselt sama olukord on ka Läänemere-teemalise Bonus-programmi4 puhul, mille eesmärk on koordineerida ja toetada mereuuringuid, samuti süvendada teadust rahastavate institutsioonide ja riiklike programmide ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahelist koostööd.

Meie mereteadlased on olnud Bonus-programmis üliedukad, sh oleme koordineerinud nelja konkursi edukalt läbinud projekti: Inspire, Fishview, Geoilwatch ja Microalgae. See tulemus näitab eesti mereteaduse suhteliselt head seisu.

Peale Eesti on veel vaid Taanis mereteadlaste edukus sundinud kaasfinantseeringu katmiseks otsima täiendavaid rahastusallikaid. Projekte kaasrahastatakse Euroopa Komisjoni ja osaleva riigi vahenditest suhtes 50 : 50.

Mida toob tulevik? Tavaliselt on tuleviku prognoosimine seotud suure riskiga. Kuna merekasutus on paljudele riikidele ülitähtis majandustegevus (kalatööstus, laevandus, mereturism), siis on mereteadlaste kohustus vastavalt oma teadmistepagasile esitada poliitika­kujundajatele ja otsustajatele võimalikke tulevikustsenaariume.

Tooksin siin välja merekasutuse, mereuurimise ja majandamise valdkonna arengu, mis puudutab igaüht meist kas otseselt või kaude. Et saada merest võimalikult suurt tulu seda vähim kahjustades, on eri sektorite – majandus, turism, inimtervis, sotsiaalia, regionaalpoliitika, keskkond – vaheline tihe koostöö absoluutne prioriteet. Praegu on väga paljudes riikides, sh Eestis, olukord kahjuks selline, et isegi ühe ministeeriumi piires ei tunne merega tegelevad ametnikud üksteist, rääkimata ministeeriumidevahelisest koostööst või laiapõhjalisest huvirühmade ja kolmanda sektori kaasamisest merekasutuse otsuste tegemisse. Järjest laienev huvi merehüvede kasutamise vastu nii arenenud kui ka arengumaades, k.a polaaralad, võib mereökosüsteemi järjest tõenäolisemalt tasakaalust välja viia. Järjest rohkem on hakatud rääkima ökosüsteemide tasakaalu tagamisest, hävinenud ja rikutud koosluste ja liikide taastamisest, looduskaitsest laiemalt. Mereteadlaste töölauale ja kõnepruuki ilmuvad sellised terminid nagu inimsurvetegurite integreeritud, kumulatiivsed, aditiivsed jne mõjud ökosüsteemide struktuurile ja funktsioneerimisele. See on teema, mida veel 5–10 aastat tagasi ei käsitletudki.

1 https://www.tcd.ie/history/opi/

2 http://www.indiseas.org

3 http://www.ices.dk/Pages/default.aspx

4 http://www.bonusportal.org/about_us

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar