Facebooki „hea uus ilm“

ANDRA SIIBAK

Oo imet! Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on! Hea uus ilm,
kus niisugune rahvas peal!
W. Shakespeare „Torm”

Juuli lõpus saatis Facebook välja pressiteate, kus anti teada, et suhtlusportaali külastus küündib enam kui miljardi kasutajani päevas. Teisisõnu, anti mõista, et maailmas iga seitsmes on igapäevane Facebooki kasutaja. Sellised arvud aitaksid teoorias ilmselt üsna hästi kinnitada vana head kuue sammu hüpoteesi. Kui kasutajaarvule veel juurde liita platvormi loodud kujuteldavad tehnoloogilised võimalused – olla nähtav, avaldada arvamust, jagada kogemust, ühineda, koonduda –, siis võiks meil teoorias olemas olla väga mitmevärviline ja eriilmeline keskkond, kus harmoonilises üksteisemõistmise meeleolus esineksid eri maailmavaated, väärtused, normid ja reeglid. Tegelikkuses liigume kõik seal „heas uues ilmas“ silmaklappidega.
Kindlasti ei ole uudis, et Facebooki kasutajaskond kasvab endiselt. Näiteks 2015. aasta maikuu andmetel oli aktiivsete Facebooki kasutajate arv kasvanud 13 protsenti. Vaatamata sellele et paljud noored kasutajad (eelkõige USA teismelised) on Facebooki kasutamisest Instagrami kasuks loobunud, on Facebooki kasutajate arv nii muljetavaldav, et kui Facebook oleks riik, oleks ta maailma suurim.
Tänu tohutule populaarsusele on Facebookist saanud koht, kus justkui võime kõik kokku saada (sõber sõbraga, kodanik riigiga, riik riigiga) ja omavahel suhelda. Uuringutest nähtub, et peamiselt luuaksegi endale Facebooki konto sotsiaalse surve tõttu. Õigupoolest on Facebookis profiili omamine muutunud nii enesestmõistetavaks, et näiteks tööandja võib tööle kandideerijat, kel ei ole Facebooki profiili, pidada kahtlaseks elemendiks. Kes ometi tahab tänapäeval, mil „kallimaks kui kullakoormad tuleb tutvust tunnistada“, vabatahtlikult sellisest sotsiaalse kapitali kogumise võimalusest ilma jääda?
Kasutajaarvud viitavad sellele, et selliseid indiviide pole tõepoolest kuigi palju. Erinevalt näiteks Twitterist, mida võib paljuski pidada (kindlasti ka Eestis) eliidi meediumiks, on Facebooki kasutajaskond mitu korda kirjum ja mitmekesisem. Kui Twitteri ebapopulaarsust tavakasutajate hulgas võikski põhjendada, et „iga lind ju tahab, et keegi tema säutsumist kuulaks“, siis paljudele Facebooki kasutajatele hoomamatuna näiv auditoorium on kindlasti ka üks paljudest põhjustest, mis peitub platvormi eduloo taga. Pealtnäha on meil võimalik soovi korral suhelda kõigiga kahepoolselt, interaktiivselt, ilma barjääride või silmanähtava bürokraatiata, nt riigiasutuste puhul. Tegelikkuses aduvad siiski vaid vähesed, et algoritmidele rajatud sotsiaalse suhtluse puhul ei saa meist keegi kunagi kindel olla selles, kes on meie postituste tegelik auditoorium või milliseid tagajärgi meie postitused kaasa võivad tuua.

Näeme oma Facebooki uudisvoos peamiselt vaid nende kasutajate postitusi ja jagamisi, kelle profiile ise kõige sagedamini külastame ja kes samuti meie postitustele kommentaari või laigiga reageerivad.

Uuringutest nähtub, et Facebooki kasutajad tegelevad „sõprade“ postitusi ja fotosid vaadates sageli sotsiaalse võrdlemisega. Niisugune pidev võrdlemine stiilis „kellel on ilusam/parem/uhkem elu“ võib aga labiilsema närvisüsteemi ja madala enesehinnanguga kasutajates tekitada depressiooni, kurvameelsust, alaväärsustunnet, armukadedust. Annavad ju Facebooki uudisvood hästi aimu sellest, mida kasutaja väärtustab, mis on talle tähtis, mida ta tahab, et teisedki märkaks. Naabrist-parem-mõtteviis sunnib ühtesid pingutama, teisi, vastupidi, ajab hoopis vihaseks või paneb nutma.
Uuringutest nähtub ka, et Facebookis oma virtuaalset kuvandit luues domineerib ideaal-mina diskursus. Me kõik püüame olla natuke paremad, targemad, vaimukamad, ilusamad ja lahedamad. Püüame hüpata üle oma varju, sest kõik teised seda seal ju teevad. Sellisele mõtteviisile rajatud sisuloome on saanud suhtlusmeedias laiemalt, ja kindlasti ka Facebookis, tavapraktikaks.
Facebook ei ole enamjaolt see koht, kus kurta või halada, sinna ei postitata fotosid kurbadest sündmustest ega lahata avalikult oma muresid. Seega püüab enamik Facebooki kasutajatest konstrueerida endast ja end ümbritsevast illusoorse pildi. Luuakse isiklikke ideaalmaailmu, millel tõsieluga on üsna vähe pistmist.
Selles pühas ürituses annavad algoritmid kasutajale loomulikult oma abistava käe. Nii nagu Aldous Huxley düstoopias, nii ka Facebookis ei hävitata teisitimõtlejaid täielikult. Kui Huxley teoses uimastati kõik teistsuguste väärtuste, normide, arusaamade ja mõtteviiside kandjad ning saadeti seejärel üksikule saarele arenema, siis Facebookis uimastab kõiki teistsuguse nähtus, mida Eli Pariser on nimetanud filtri mulliks. Nii näiteks võib paljudele kõlada uskumatuna väide, et kümned tuhanded eestlased on Facebookis koondunud gruppidesse, selleks et avaldada oma meelsust riigi pagulaspoliitika vastu ning levitada vihkamist ja vaenu. „Mina ei tea küll kedagi, kes sellisel seisukohal oleks!“ hüüatab mõni meist nüüd kindlasti. Võimalik. Siiski on realistlikum väita, et neid teistsugused seisukohti lihtsalt ei kuvata meie uudisvoos. Filtri mull on teinud oma töö.
Sama uskumatuna kõlasid paljudele jutud Facebooki grupist, kes arstiabis pettununa otsib enda ja oma lähedaste kaebustele abi kloordioksiidist. „Kas tõesti on meie hulgas ka selliseid inimesi?“ kõlasid nördinud hüüded. „Kõik on meie vastu, hoiame kokku veel rohkem kui enne,“ teatasid teised. Klassikaline meie versus nemad.
Selliseid „nende“ gruppe on Facebookis moodustunud lugematu arv. Seal on need, kes vihkavad pagulasi, geisid, venelasi, juute, naisi, iseennast. Neid, kes nimetavad end paremäärmuslasteks, terroristideks, skinheedideks. Neid, kes oskavad pomme valmistada ja tahavad teistelegi oma oskusi edasi anda; neid, kelle hobiks on tiblade peksmine. Mitte kunagi varem ei ole sellistel (ja ka paljudel teistel) olnud võimalust nii kerge vaevaga omasugused üles leida ja koonduda. Tunda lõpuks ometi, et nad ei ole mitte „nemad“, vaid „meie“.
Jah, tõepoolest „heas uues ilmas“ leidub igasugust rahvast. Lihtsalt tavakasutajad neid teistsuguseid Facebookis sageli ei näe, täpselt nii, nagu nemad ei näe meid. Facebooki algoritmid on targad ja kavalad. Õigupoolest tahavad Facebooki algoritmid olla targemad kui meie ise. Nad tahavad pakkuda meile parimat kasutuskogemust ning tuua meie uudisvoogu ja reklaamipakkumistesse vaid sellist sisu, mis meile tõesti meeldida võiks. Nii näemegi oma Facebooki uudisvoos peamiselt nende kasutajate postitusi ja jagamisi, kelle profiili me ise kõige sagedamini külastame ning kes ise samuti meie postitustele kommentaari või laigiga reageerivad. Sellistest kasutajatest moodustub meie ideaalauditoorium. Nad jagavad meiega samu väärtusi, on samasuguse sotsiaalse tausta, harjumuste ja meeldimistega – nemad on meie inimesed. Kõigi teiste kasutajate, kes sellest ideaalringist välja jäävad, postitused ja jagamised hajuvad ajapikku filtri mulli sisse ja kaovad siis sootuks. Koos nendega kaovad meie uudisvoost ka teistsugused väärtused, arusaamad ja mõttemustrid – kogu mitmekesisus, mida Facebooki enam kui miljard kasutajat iga päev toodab. Nii loovad algoritmid Facebookis paralleelmaailmu, mis on ühel platvormil koos üksteisest midagi teadmata. Kuni ühel hetkel … Eks Huxleylgi oli õnn ju vaid näiline.