Erisugused, aga ühtsed

Läänemere regiooni julgeoleku tagatis

HEIKO PÄÄBO

Viimaste aastate Venemaa agressiivsus, kaitsekulude pidev suurendamine ja sõjaväereform näitasid, et Balti riikide ja Poola seisukohtadel on alust.

Viimaste aastate Venemaa agressiivsus, kaitsekulude pidev suurendamine ja sõjaväereform näitasid, et Balti riikide ja Poola seisukohtadel on alust.

Mihkel Maripuu / Postimees /Scanpix

Läänemere regioon on olnud viimasel kümnendil hea näide regionaalsest koostööst ja stabiilsusest. Sel perioodil ei ole piirkond rahvusvahelisele meediale eriti palju pikka aega lugejate tähelepanu nõudvaid uudiseid pakkunud. Samuti on akadeemilise ja poliitilise maailma keskne huvi liikunud meie koduregioonist mujale Euroopasse. Selline olukord erineb oluliselt 1990ndatest, mil NATO esialgne laienemine Poola tõstatas ärevust tekitava küsimuse, kas laienemist jätkatakse Balti riikidesse või jääb Läänemere idakallas halliks tsooniks.

Uus sajand tõi endaga kaasa olulisima muutuse – Euroopa Liidu ja NATO üheaegse laienemise 2004. aastal. Sellega tekkinud uus strateegiline tasakaal on olnud aluseks arengule, mida oleme viimasel kümnendil nautinud. Lootus, et aktiivne mitmetasandiline ning eri osapooli arvestav ja kaasav regionaalne koostöö on peamine vahend, mis aitab kaasa rahule ja stabiilsusele regioonis, kus EL ja Venemaa otseselt kokku puutuvad, on kahjuks ennatlikuks osutunud. Eelmisel aastal lahvatanud Ukraina sõda näitas, et Venemaa ei ole maha matnud imperialistlikke ambitsioone ning aeg-ajalt tekkinud kartus julgeolekuolukorra muutumisest rahuarmastavas Põhja-Euroopas on muutunud tegelikkuseks.

Julgeolekustrateegiad 2004–2014

Läänemere regioon on alati silma paistnud oma mitmekülgsusega, mis ei ole küll teinud takistusi koostööle. Pigem vastupidi, seda on peetud vooruseks, mis on õpetanud vastastikku respekteerima üksteise valikuid. Selline käitumine on olnud kõige silmatorkavam just julgeolekupoliitikas. Hoolimata sellest, et selles valdkonnas ei ole ühtegi kõiki Läänemere maid hõlmavat koostööinstitutsiooni, on seni suudetud aktsepteerida piirkonna riikide mitmesuguseid julgeolekuotsuseid ning võimaluse korral võetud arvesse riigiti erinevat ohutaju. Venemaa on alates Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest väljendanud hirmu võimaliku Lääne (loe: USA) institutsioonide laienemise üle oma piirialadele. Seetõttu oldi kaua vastu NATO laienemisele, kuid globaalse julgeolekuolukorra muutudes toimus teatud määral NATO ja Venemaa lähenemine. Venemaa välispoliitilise retoorika põhjal eeldati, et sellega on Venemaa ohutunnetus minimeeritud.

Samal ajal on Venemaa käitumine hoidnud ärksana Balti riikide ja Poola ohutunnetust – kartust, et Venemaa ei ole maha matnud revanšistlikke kavatsusi. See oli ka peamine motivatsioon, miks nende riikide julgeolekupoliitika põhieesmärk oli NATO liikme staatus. Külma sõja ajast on NATO liikmed ka Saksamaa, Taani ja Norra, kuigi Nõukogude bloki kokkukukkumine muutis nende riikide ohutunnetust ning Venemaad ei tajutud enam selge ohuna. Loodeti, et nii nagu Lääne-Euroopa riigid olid pärast Teist maailmasõda õppinud, et relvakonflikt ei ole vahend erimeelsuste lahendamiseks, on ka Venemaa aru saanud, et külma sõja aegne vastasseis on kõikidele kahjulik. Seetõttu üritasid need riigid kaasata Venemaad nii palju kui võimalik, lootes, et tihedam Venemaa lõimimine vähendab ka tema ohutunnetust lääne suhtes. Eelkõige toetas seda arusaama Saksamaa.

Ka Soome ja Rootsi lähtusid samast eeldusest, pealegi oli Nõukogude Liidu surve sundinud neid riike kõrvale jääma NATOst ning pärast NLi lagunemist usuti, et NATO-liikmesus ei paku lisagarantiisid. Nii nagu Rootsi, vähendas ka mitu NATO liikmesriiki kaitsekulusid ja kohustusliku ajateenistusega kaitseväe asemele loodi vabatahtlik professionaalne sõjavägi. Sellega läksid kaasa isegi Venemaa suhtes tundlikumad riigid Läti, Leedu ja Poola. Üksnes Soome, Eesti, Taani ja Norra otsustasid alles jätta sõjaväe­kohustuse, kuid viimaste pu­hul oli täheldatav kaitsekulude vähendamine.

Hoolimata julgeoleku tagamise erinevatest strateegiatest jagati ühtset arusaama: erimeelsusi tuleb lahendada rahulikul teel. Ühelt poolt proovisid Põhjamaad ja Saksamaa manitseda Balti riike ja Poolat mõistma Venemaad ning suurendada kaasamise kaudu vastastikust usaldust, teisalt üritasid need riigid – osaliselt küll kaasa minnes üldise normatiivse diskursusega – siiski ohutunnetust säilitada. Kui kümnendi esimesel poolel domineeris pigem Põhjamaade ja Saksamaa seisukoht, siis viimastel aastatel näitasid Venemaa agressiivsus, kaitsekulude pidev suurendamine ja sõjaväereform, et Balti riikide ja Poola seisukohtadel on alust. Siiski taheti Venemaad kaasata, mõista tema hirme, üritades neid minimeerida.

Ukraina sõda tõi murrangu

2014. aastat ja Ukraina sõda võib pidada uueks verstapostiks, mis küll ei muutnud julgeoleku tasakaalu regioonis, kuid muutunud on normatiivne diskursus. Venemaad tajutakse selge ohuna ja seda ei peideta enam retooriliste eufemismide taha. Teatud määral hoitakse Venemaale uksed avatuna, kui Kremlis peaks toimuma suunamuutus, mis lõpetab Venemaa vastandamise Euroopale. Suunamuutuse võimalikkus on praegu küll väheusutav. Tuumavõimekusega kelkimine ning Soome ja Rootsi ähvardamine NATO-liikmesuse osas näitavad pigem soovi ära hoida võimalik julgeolekustruktuuri muudatus.

Küsimus jääb, kas see ähvardamine mõjub peatajana või suurendab veelgi kindlamalt kõnealuste riikide soovi saada NATO kaitse alla. Balti riigid ja Poola ootavad kindlasti viimast lahendust, kuid on vaja silmas pidada, et liialt jõulise retoorikaga võivad nad Soome ja Rootsi pigem NATOst eemale peletada. Seetõttu on oluline, et nii nagu Soome ja Rootsi suutsid aktsepteerida Balti riikide sihikindlat liikumist NATO poole, peaksime meie suutma anda neile hingamisruumi ja aktsepteerima nende otsuseid, sest hoolimata olukorrast, kus need riigid jäävad NATOst väljapoole, on tähtis, et Venemaa heidutus- ja meelituspoliitika ei lõhuks üldist ühtset arusaama.

Tänapäeval ei kahtle keegi, et Venemaa on agressor. Erineme üksnes retoorika poolest, kui selgelt me seda väljendame. Seetõttu ei tasuks üksteise peale pahandada, kui me ei ole kõik nii häälekad kriitikud, vaid selles tuleb näha eraldi väärtust. Igaühel on oma roll, kõik töötame regionaalse julgeoleku nimel. Üks on kindel: kui omavahel tülli pöörata, on Venemaa saavutanud Läänemere regioonis strateegilise võidu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming