Eestluse elujõu ülesanded

Pärimuskultuur on rahvusliku identiteedi alus

ANZORI BARKALAJA

Kui meenutan riigi kultuuripoliitika kujundamise põhidokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ valmimist, pean tunnistama, et kuigi protsess ise meenutas stseeni multifilmist „Kolmekesi Prostokvašinost”, kus onu Fjodor hakkab haigeks jääma ning vanematele kirja kirjutades annavad kass Matroškin ja koer Šarik endast parima, siis lõppkokkuvõttes võin tõdeda, et „käpad ei valuta“ ja „kuna sarvi pole, pole saba vajagi“.

Käpad ei valuta sellepärast, et enam-vähem kõik huvigrupid on oma isikupärase tunnuse järgi ära nimetatud. Seega „ka taksojuhid on oma seaduse saanud“ ning ühes lootusega riigi- ja tõukefondide rahajagamise toidulaua taha oma nimeline või rollijärgne kohakene sebida, on rahu maa peale saadud.

Sarvi pole sellepärast, et nagu kõikvõimalike riigi strateegiatega ikka juhtub, ei ole ka „Kultuur 2020“ rakenduskava ühes tegevuskavalise eelarveplaneeringuga aastate lõikes. See tähendab seda, et saba, s.t rohujuure tasandil tegutseja, liputab ennast omasoodu, nii nagu jumal või inimestevaheline huvide ja läbikäimise juhuste kokkulangemine juhatab.

Iseenesest pole sellest midagi halba – on saadud kuidagimoodi hakkama enne ja saadakse võib olla edaspidigi, kui leppida sellega, et toimivad Tšernomõrdini printsiip ning olelusvõitlus, kus vajalikumad ja parimad sõelutakse välja mitte Eesti riigi põhiseaduse preambuli vaimus, vaid „rotitapja kasvatamise tünni“ tingimustes. Ei tasu viimasena nimetatud selektsioonipõhimõtte juures ennast koledatel sõnadel häirida lasta, sest oleme ju kultuurrahvas ja mäng käib enamasti turteltuvide kombel malbete naeratuste saatel.

Kultuur ei talu katkestusi

Kui tulla rahvakultuuri puudutavate punktide juurde, siis on tähelepanuväärselt meeldiv, et kultuuriministeeriumis suudeti kõnetada lisaks haridus- ja teadusministeeriumile ka siseministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning saadi isegi vist artikuleeritud vastus. Päris lõpuni ei saa kindel olla, sest kultuuri mõiste kohaselt näitab tegelikke eesmärke ja neid kandvaid väärtuspõhimõtteid tegude ja tegude tagajärgede iseloom, ning nagu öeldud, vähemalt valitsuse tasandil kinnitatud ja eelarveliselt kaetud rakenduskava pole kusagilt paista, omavahel kokkukõlavatest tegevuskavadest rääkimata.

Põhjus, miks ma olen irisevalt sunnitud planeerimise olulisust üle kordama, peitub lihtlabases, aastatuhandete pikkuse kogemusega kaetud tõsiasjas, et mis tahes kultuur ei talu katkestusi. Põlvkondadega kogutud ja sõelutud väärtusi nii materiaalsel, aga eriti vaimsel kujul, on võimalik mõne aastaga olematuks teha. Ja kaotatut või mahakantut ei saa kunagi tagasi.

Teisipidi lähenedes: me vajame stabiilset (kultuuri)raamistikku, mille sees on küll võimalik tegevust varieerida või vajaduse tekkides muuta, kuid tervik ise peab olema programmi-, mitte projektipõhine ning seda mitte pelgalt (trüki)sõnaliste hüüdlausetega piirduv, vaid tegudeks vajalike ressurssidega kaetud. Inimkultuuri ühe saavutusena on meil kasutada tõdemus, et programmi- ja projektipõhiste tegevuste vahekorra kujundamine on kõige otstarbekam kuldlõike põhimõttel – kaks kolmandikku stabiilsust ja üks kolmandik improvisatsiooni. Väljahõigatud demokraatia tingimustes oleks kena, kui protsess oleks läbipaistev ja tervikuna näha – nagu peopesal, kui kasutada vanarahva kõnekäändu.

Tegelikult kehtib eelmises lõigus kirjeldatu kogu eesti kultuuri toimimise kohta, kuid kuna meie esivanemate pärand on meie identiteedi vundament nii praegu, kui võib olla ka tulevikus, on just see õige koht, kuhu meeldetuletus lauale panna. Identiteet on motivatsiooni alus. Selle tõsiasja valguses tuleks vaadata, kas laulu- ja tantsu­pidude väärtusahelast ning rahvakultuuri arenduskeskuse võrgustikust ja kulka armuandidest piisab, et tagada eesti rahva soov jätkata eesti kultuuriruumi kandmisega, seda nii vaimses, ühiskondlikus kui ka materiaalses plaanis. Kui vaadata senise tegutsemise tagajärgi – eestlaskonna vähenemine ja väljaränd; kultuuriareaali(de) hõrenemine nii ääremaastumise kui paikkondliku identiteedi ärasulamise lõikes; isetekkelise, alt-üles initsiatiivi väsimine ning asendumine passiiv-agressiivse tarbijaliku hoiakuga –, siis tuleb paratamatult tunnistada, et midagi on läinud nihu, midagi on tehtud kas veidi valesti või puhuti puudulikult. Seda tuleb tunnistada isegi siis, kui teadlased ja asjatundjad esitavad fakte ning poliitikud ja ametnikud otsustavad, millised neist on faktid.

Viis vajalikku asja

Kui võtta – hädakraaksuja kuvandi moondamiseks kaevanduskäigus säutsuva kanaarilinnu õilsasse rolli – ette spikker „viis vajalikku asja“, siis osutaksin mõtlemist pakkuvatele asjaoludele, kes meiega altkulmu tõtt vaatavad ning kellel oleks hädavajaliku „Kultuur 2020“ rakenduskava kokkupaneku juures mõndagi määravat öelda. Aluseeldusteks on seejuures eesti kultuuriruumi elusus ja elusana säilimine veel mõne põlvkonna kestel ning meie riigi põhiseaduse preambul, mis eeldab eesti keele ja kultuuri(de) elusust vähemalt Eesti riigi territooriumil nii kaua, kuni riigil on mõtet ja võimekust püsima jääda. Mõlema aluseks on omakorda rahvusliku identiteedi vundament, mida tunneme pärimuskultuuri nime all. Ma usun, et need on asjakohased ja õiglased aluseeldused, mille järgi ennast ja maailma asju hinnata.

Selleks et mitte esile kutsuda nende kõnetajate hulgas omavahelist kisklemist, vaid valmisolekut koos toimida, esitlen tegelasi rõhutatult suvalises järjekorras. Nimetagem neid eestluse elujõu ees seisvateks ülesanneteks.

Avatud ja liigirikas vs. suletud ja killustunud rahvuslus. Kas jääme esimese vabariigi sünni ajal eostatud puhtaverelise, rahvusromantikast kantud riigieestluse loosungi juurde, mis sallib valikuliselt nõukogudeaegset, vormilt rahvuslikku, sisult sotsialistlikku praktikat ja seda kandvaid riiklikke struktuure? Kas lepime ühisidentiteedi laialijooksmisega üksikute, äärmuslusse kanduvate sektide kaupa? Kas jätame pärimuskultuuris peituva tarkuse rahvakultuurireservaadi rolli või rakendame toimiva ühisidentiteedi loomise teenistusse?

Järjekordse Suure Rahvasterännu algus. Kas võtame umbkaitselise siin-me-nüüd-oleme-ja-teisiti-ei-või-võitlushoiaku viimase põlvepikkuse eestikeelse poisikeseni või võtame valged linad ümber ning jalutame kohe lähimale surnuaiale? Kui ei, kas jätkame probleemidest möödavaatamiskommet või valime võõrkultuuride sissetalumise, -kurnamise ja kodustamise võime suurendamise? Kui valime viimase, siis kas rahvatantsu- ja koorijuhtimise võrgustikust piisab elujõuliste omakultuurilist identiteeti kandvate kogukondade jõustamiseks ühtlaselt üle Eesti?

Uhkust vääriva endaksolemise majandusliku ülalpidamise võimekus.

Kas jätkame allhanget pakkuva koloonia ja tarbimisturu staatusega globaalses rollijaotuses või valime, millised ettevõtlussektorid sobivad rahvusliku püsimajäämise ülalpidamiseks ja millised lisaressursside sissetoomiseks globaalturult? Kas pärimuskultuurile ja -tehnoloogiatele jääb paksude tantsivate pärismaalaste roll maksujõuliste turistide meeleheaks ja/või rahvusvahelise müügitööstuse ideevargusteks või rehabiliteerime nad eluviisiettevõtlusena kogukondade toimetulekuvajaduste stabiilseks katmiseks? Kas jätkame kultuurilist identiteeti kandvate gruppide riigitoetuse põhise sõltuvussuhete ja vaikimis- või katuseraha süsteemi jätkumisega või rakendame lisaks rahvarahastamise süsteeme nagu Hooandja, OTT, kogukonnaettevõtlus, ühistud jm, kinnitades sellelaadseid mehhanisme vastavate maksusoodustustega?

Riigiaparaadi ideaalse soojusmasina test kultuuriruumi ressursikasutuse optimeerimiseks. Kas vaatame kriitiliselt üle reaalelulise tegevuse ning ressursse jaotavate ning kasutust kontrollivate tegevuse/institutsioonide omavahelise vahekorra – kui palju suunatakse inimeste tööd ja kogutud maksuraha masina ülalpidamisele ja kui palju tegelikele kultuuriruumi taasgenereerivatele tegevustele? Kas valmistume struktuuritoetuste lõppemiseks ja paratamatult kaasnevaks riigieelarve mahtude ja ümberjaotamise vajaduse vähenemiseks? Kas jätkame riigifunktsioonide tsentraliseerimist nii ülesannete kui ka geograafilise asukoha tasandil või läheme hoopis võrgustumise-detsentraliseerumise teed, kaasates selleks kodanikualgatust?

Põhimõtete ja maailmapildi killustumine ning ähmastumine vastavalt isiklikele ja kildkondlikele huvidele.

Kas lepime lõppude lõpuks kokku põhimõistetes? Mis on kultuur? Mis on rahvakultuur? Mis on pärimuskultuur? Mis on eesti kultuur ja mis on Eesti kultuur? Kuidas suhestuvad teised valdkonnad – haridus, majandus, ühiskonna- ja riigikorraldus – kultuuri? Milline on kultuuripärandi ja pärimuse roll eesti kultuuriruumis ja Eesti riigis?

Konkreetsete ja süstematiseeritud ettevõtmiste loetlemisest ma loobuksin, kuna praeguses ametikohas, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktori positsioonil kuni suve lõpuni, saaks mulle ette heita omakasupüüdlikku vaadet, nagu seni ikka on juhtunud ja mis ütleb ühte-teist Eestis valitseva õhustiku kohta. Pealegi on see ülesanne, mida tehakse kõikide asjassepuutuvate tegijatega üheskoos, tegevuskavade kokkuleppimise korras, kui rakenduskavaline ja mängureeglite raamistik on paigas. Seni elame Exceli tabeli pidajate armust, kellel on, oma vaatenurga alt, Browni liikumise ohjeldamisel palju suuremad kogemused kui muidurahval ja füüsikutel. Päris paljud neist, on muuseas, eraldivõetuna väga toredad inimesed ja mõni teeb isegi rahvatantsu.

Identiteet on motivatsiooni alus. Selle valguses tuleb vaadata, kas laulu- ja tantsupidude väärtusahelast, rahvakultuuri arenduskeskuse võrgustikust ja kulka armuandidest piisab, et tagada eesti rahva soov jätkata oma kultuuriruumi kandmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming