Eesti pulmad

Pulmakombestiku eesmärk on abiellujate toetamine, neile edu ja õnne kindlustamine.

ENE LUKKA-JEGIKJAN

Alles abielludes algab päris elu. Pulm on justkui kooselu õrn ja tundlik seeme, millest kasvab välja abieluõnn.

Ahto Kaasik

Pärimusliku pulmakombestiku väärtustajana uurib Eesti folkloorinõukogu nii iidsetele kui ka uuematele kommetele toetuvate tänapäevaste pulmade pidamist. Siin näiteks valitud kolmes pulmapeos leidub nii ühis- kui ka erijooni.

Pärimuslike pulmade pidamine Kihnu või Setu, Harju või Võru kombestiku järgi on taasiseseisvunud Eestis tasapisi hoogu võtnud. Sellest annab tunnistust nii pulmaisade rohkus folkloorinõukogu pulmaseminaridel kui ka teadlike abiellujate soov.

Pulmad on abielu sõlmimise pidustus, mille pikas ja keerukas rituaalses osas on säilinud rohkesti ürgseid elemente: kahe sugukonna vaheline või(s)t­lus ja liit, sigivus-, kaitse- ja tõrje­maagia, pruudirööv. Kombed on aegamööda lihtsustunud või segunenud uuematega, nagu venemõjuline viina magusaks tegemise kibe!-hüüe, et pruut-peig suudleksid, saksa päritolu pruudipärja mahamängimine või ameerikaliku pruudikimbu viskamine.

Pulmakombestiku uurija Ülo Tedre järgi oli meie vana pulmakombestiku eesmärk abiellujate toetamine, neile edu ja õnne kindlustamine, mitte nende kahjustamine ega kurvastamine. Tema arvates on peaaegu kõiki vanu tavasid võimalik taas kasutada ja ta on soovitanud kombeid, mis rõhutavad abiellumise pidulikkust ja tähtsust ning milles avaldub hool mõrsja eest: tanutamine rõhutamaks mõrsja väärikust ja tähtsust uues abielunaise seisuses, põletamine, põlle lappimine, mõrsja tõstmised, kandmised ja piiramised, pruudipärja mahamängimine.¹

Pulmad keskendusid mõrsjale

Isajärgse sugukonna aega ulatuval eelkristlikele kujutelmadele tugineval pulmakombestikul on palju ühisjooni teiste soome-ugri ja Euroopa rahvaste pulmakommetega. Sugukondlikud pulmad olid keskendatud mõrsjale, sest tema elumuutus oli suurem kui peiul. „Eesti pulmad olid laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel n-ö toimuda.“²

Muistsed pulmad olid „kahe otsaga“ – mõrsja ja peiu kodus. Kirikusse mindi lähimate kaaslastega, peig ja pruut sõitsid kirikusse eraldi, tagasi juba aga koos. Suurema osa pulmapeo tegevusest korraldasid peiupoolsete pulmaliste esindajana isamees peiupoistega ja pruudi esindajana kaasanaine oma abilistega. Tähelepanuväärne on ka külarahva osavõtt pulmade eel ja ajal (rahaannetused mitmel puhul, sh pulmanaljades, nagu pulmasaun, -tohter jms).

Pulmad algasid pruudi kodus. Peiu saatjatega (isamees, peiupoisid, isamehe abikaasa) läks mõrsjakoju mõrsjale järele. Rituaali esimene järk oligi saajarongi saabumine mõrsjakoju ja selle vastuvõtmine. Järgnes peidetud mõrsja nõudmine või otsimine, millega on seotud ka ebamõrsja komme. Kui mõrsja leitud, tuli esimene ühine söömaaeg. Noorpaar pidi sööma ühisest nõust kinnastatud käsi kaitseks kurja eest, sest pruut on ülemineku ajal õrn ja haavatav. Rahvusvaheliselt tuntud kaitsemaagia – pruudi näo kinnikatmine oli levinud ka meil. Pruudi nägu kaeti isakodus uju või linikuga ja hoiti kaetuna kuni tanutamiseni. Pulmalauast lahkudes jätsid pulmalised taldriku alla kokale kingituseks raha. Kogu pulmapeo ajal seisis laual päts leiba, mida ei puudutatud kindlustamaks noorpaarile küllust. Söömisele järgnes mõrsja lahkumine isakodunt.

Pulma- ehk saajasõidul esines tõkkeid ja takistusi: kas tulelõke teel, latt, puu või aed risti üle tee. Tee vabastamiseks tuli ette näidata pass, s.o anda õlut või viina, harva raha.

Mõrsja vastuvõtmisel peiukodus „asetati ukse ette kasukas või vaip, hiljem valge lina, millele peig pruudi tõstis, et noorik saaks pehme südame, et ära hoida haigused ja loomaõnnetused, et oleks hea lambaõnn. See ürgne komme on tuntud paljudel rahvastel“.³ Tähtis osa oli ämma uue kodu tutvustus ja andide (vöö, pael) panek kaevule, ahjule jm. Sigivusmaagilisena tuleb käsitada kommet, kui pruut söögilauas kuni kolmeaastast poisslast hüpitab. Pulmade tipphetkedeks oli mõrsja tanutamine, millega sõlmiti tegelik abielu, sellega kaasnev põlletamine ja põlle lappimine. Algselt oli tanutamise toiming salajane, hiljem pulmarahva ees avalik. Esimene pulmapäev lõppes noorpaari tseremoniaalse magamaviimisega.

Pulmade teist ja kolmandat päeva sisustasid pulmanaljad ja pulmasõidud. Viimase päeva keskne sündmus oli maagilise ja sotsiaalse eesmärgiga veimede jagamine hea läbisaamise nimel mehe ja tema sugukonnaga. Igat järku saatsid vastavad tavad ja rohked laulud. Pulmade lõpp tehti teatavaks kas lõputoidu või eriliste märguannetega, nt väljast seinale koputamise või põranda pühkimisega. Kui lõpumärguanded olid antud, oli kombekas lahkuda.

Milliste kombetalitustega peeti 2012. aastal Võrumaal Kristjan ja Helen Lukka pulmad, sel aastal Roland ja Liis Burgi pulmad Kuusalu kihelkonnas ning Maarten Goedeme ja Kaia Sepmani pulmad Märjamaal?

Kõik need toimusid vabas õhus. Ühisteks kombetalitusteks kõigis kolmes pulmas olid pruudi otsimine, tanutamine – tanutajaks peiu või pruudi ema sõnadega: „Unusta uni, mäleta mälu, pea noor mees meeles!“, vähemalt ühe pulmalaulu laulmine ja pruudi tantsuline esitlemine. Kahes esimeses pulmas põlletati ja hüpitati pruuti eraldus- ja liitumisriituses ning sülelast järelkasvu õnneks ning hoiduti kibe!-hüüdmisest. Kahes viimases pulmas, kus pruutpaarid olid juba eelnevalt registreeritud, takistati pulmarongi ning kontrolliti pruutpaari oskusi, pruut koos abilistega jagas veimevakast veimesid. Esimeses ja viimases pulmas mängita maha ka pruudipärg.

Riituste salapära

Nüüdseks neli aastat abielus olnud Kristjan meenutab, et valitud pärimuslikud pulmakombed olid loomulikud, paelus esmakordselt läbielatud riituste salapära. Pruudi otsimine oli ärev ja eriline. Pruudi vallalisepõlvest väljatõstmine kolmekordse ülestõstmisega vallaliste neiude poolt ja abieluikka vastuvõtmine kolmekordse ülestõstmisega abielunaiste poolt oli Kristjani sõnul vahva. Pruutpaari õnnistamine eestipäraselt viljateradega ülepuistamisega tekitas Kristjanis rõõmsat elevust ja meenutas ühtlasi ameerikalikku riisi viskamist.

Pruudi vastuvõtt pulmamajas, kui peiu ta autost välja tõstis ja ämma maha pandud kasukale asetas, oli pruudi meelest ainus võõrastav komme. Pruudi ja peiu kiitmis- ja õpetuslaulu peiu ema eestlaulmisel ja pulmarahva ühisel järellaulmisel kuulis enamik esimest korda: „Kristjan, kange peiukene, naeruline naisemeesi! Helen, hella neiukene, meelislindu mehenaine …“ Selle sõnum oli pruutpaarile tähenduslik. Mõrsja tanutamist ja põlletamist pidas peig Kristjan eriti armsaks. Pruudipärg mängiti maha päikeseloojangul. Pärimusmuusik Milja Udras seto kandlel saatis abiellumis­tseremooniat ning Margus Põldsepp ja Sulev Salm mängisid tantsuks.

Pulmad Kuusalu kommete järgi

Liis ja Roland pidasid Kuusalu vanemale kombetalitusele toetuvad „kahe otsaga“ pulmad. Viimane vana kombe kohaselt peetud pulm oli Kuusalu kihelkonnas teadaolevalt 1927. aastal.⁴ Pulmad algasid pruudi kodus pruudi riietamise ja ehtimisega sõbrannade ja lähemate naissugulaste kaasabil pulmalaulikute laulude saatel ning see oli pruudi sõnul päeva liigutavaim osa. Lõuna ajal hõisates saabunud saajarahvalt nõuti passi ehk viina ja algas esimene pulmalaulikute vastulaulmine. Pruudipoolsete esindaja, kaasanaine Ene Lukka-Jegikjan alustas saaja tervitamisega, küsides, kus nad nii kaua viibisid, kas hobu oli väsinud, regi lagunud, saajanaised sandid või peig joobnud. Peiupoolsete esindaja saajanaine Kadri Mägi vastas, et ei olnud ei ühte ega teist, nemad tulid pruuti otsima. Pruudi otsimise laulud lauldud, pruut saunast üles leitud, pandi pruudile kaela kee sõnadega: „Oma lehmike, vieras kelluke!“ Pruudi väljatõstmine vallalisepõlvest eelnes laulikute ja lähedaste naissugulastega toimuvale linutamisele ehk tanutamisele. Kui kaasanaised kiitsid pruudi uhket linikut, siis saajanaised laulsid sellest, millise hoole ja vaeva toovad kaasa abielunaise linik ja põll. Enne pidulikku sõrmustepanekut tõsteti pruut vallalisepõlvest välja. Kaasanaised laulsid kodunt ärasaatmise kurbi pruuti härdaks tegevaid laule: „Nutta, nutta neiukene, nuta silmad selgijakse, silmalaud lahkejaksi …“ Põlletamisele järgnes pruudi tõstmine abielunaiste sekka. Pruudikirstu viimist takistas pruudi ema, kes istus kirstule ja nõudis lunaraha. Kui peigmees kirstu iga nurga peale metallraha asetas ja ämm lunaraha vastu oli võtnud, hakati pruudi kodunt lahkumise lauludega liikuma peiu koju.

Peiu kodu väravas nõudis kaasanaine värava avamist uhketele siidistele tulijatele. Saajanaine kiitis peigu kuningaks, kes emanda kaasa on toonud. Uude koju jõudnuna asetas pruut ohvriande kaevule ja aita ning koristas virgalt pulmamaja ees oleva prahihunniku. Kaitse-, tõrjemaagilist pruudi piiramist toimetasid isamees ja peig pruudi pea kohale ristatud mõõkadega ümber pruudi käies. Pulmamajja minekul käsutas kaasanaine: „Eest, eest esimene seinä, tagane sa tagumine seinä, mini tuuakse tubaje, pojanaene põrmandulle …“ Pulmalauas jagati pulmaleiba – kugu, mille murdmise ajal kirevad mehed nagu kuked. (4) Sülelapse hüpitamisele eelnes pruutpaari katse istuda teineteise hõlmale, et selgitada, kes valitseb tulevases kooselus. Söömise vahele kiitsid ja õpetasid pulmalaulikud peiut ja pruuti. Kirstu sissetoomisele järgnes veimede jagamine, milles osalesid peale pruudi pruuttüdruk, isamees ja peig, kes pakkusid pulmajooki. Pulmalaulikud kiitsid pruuti andide eest. Südaööl saadeti pruutpaar pidulikult magama.

Tantsiti kohalikke pärimustantse. Pulmapillimeesteks olid Leanne Barbo, Maarja Sarv ja Jaan Sarv. Pruudi vanemad olid rõõmsad, et tütar saadeti mehele nii uhkelt ja hoolivalt. Kõige suuremaks erinevuseks peeti kokku poolteist tundi kestnud pulmalaulude laulmist.

Eesti neiu ja flaami peiu

Rahvatantsurühma Koidupuna eestvedamisel peeti Märjamaa folgi raames eesti neiu Kaia ja flaami noormehe Maarteni pulmad.

Pulmapidu algas Märjamaal folgi külaliste ees pruudi nõutamisega. Paar tundi väldanud pulmasõidust kuue kilomeetri kaugusele Haimre rahvamaja juurde sai pruutpaarile tõeline katsumus, sest kohalikud olid korraldanud neile katsed – tuletõrjujad alevis ja sõbrad heinamaal. Kui hiljem oksjonile läinud erilise hüppenööriga oli peig imeosav, siis heinaniitmine oli talle täiesti tundmatu tegevus. Peig Maarten pidi viima ka kümne meetri kõrgusele pulmalintide puu otsa tulevase järelkasvu õnneks oma valge lindi. Teda abistasid uljad flaami noormehed.

Pulmad jätkusid vabas õhus, pruut tanutati, jagati veimed, pruudipärg mängiti maha südaööl. Kibe!-hüüded ja pulmaoksjon tekitasid suurt elevust. Vürtsi lisasid flaami tantsud ning Märjamaa folgi külalised Lätist, Kreekast ja Soomest, kes peale tantsude tutvustasid ka oma pulmakombestikku. Rahvusvahelist pulmaseltskonda tantsitas ansambel Untsakad. Koidupuna tantsijate soov väärtustada eesti pulmakombestikku oli sellega täide läinud.

Tulevast abielu, mehe ja naise uusi rolle ning suhteid toetavad riitused ja pulmalaulud mõjusid kõigis kolmes pulmas ootamatult loomulikult. Neid pulmi ei etendatud, need toimusid päriselt, tekitades suurt huvi noortes ja vaimustades vanemat põlvkonda.

 

1 Ülo Tedre, Eesti pulmad. Tallinn, Eesti Raamat, 1973.

2 Ülo Tedre, Inimelu kesksed sündmused. – Eesti rahvakultuur. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008.

3 Ingrid Rüütel, Pulmakombed. – Pärnumaa II osa. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008.

4 Liis Veersalu, Kuusalu kihelkonna vanem pulmakombestik ja selle taasloomine tänapäeval. Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia magistritöö, 2016.