Aitaja jõud

Mida suuremat erisust ja mitmekesisust suudab ühiskond endasse lõimida ja mida aktiivsem olla, seda adekvaatsemalt suudab ta käituda.

MARGUS OTT

Alar Kivilo. Los Angeles, California. Foto, 2009.

Alar Kivilo. Los Angeles, California. Foto, 2009.

Eesti Kunstimuuseum.

Esmalt tasub meelde tuletada Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.“ See on meie ühiselu alusdokumendi üks oluline punkt, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.

Eesti riigi olemismõte näib aga olevat rohkem koondunud põhiseaduse preambula lause ümber, et Eesti riik peab tagama „eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Rahvus ja kultuur aga pole nähtused, mida saab hoida sellisena, nagu need on, vaid need on protsessid, mis püsivad uuenemise, muutumise kaudu. Kogu küsimus on selle muutumise tempos ja viisides. Uuendusmeelsed tahavad kiiremaid ja suuremaid muutusi, konservatiivid aeglasemaid ja väiksemaid.1 Mõlemal juhul aga tähendab ühiskonna kui protsessi kestmine lakkamatut eristumist ja lõimimist, ja seda nii ajaliselt kui ka kehandiliselt. Ajaliselt ei saaks ühiskond üldse püsida, kui järgmine hetk poleks erinev eelmisest, uus, või kui see järgmine hetk poleks eelmisega ühte lõimitud. Läbi aegade saab kesta üksnes ajas. Kehandiliselt ei saaks ühiskond püsida, kui ta poleks ühest küljest diferentseeritud (ametid, rollid) ja teisest küljest läbikäimistes ühendatud. Poliitilise elu küsimus seisneb selles, kuidas me neid eristusi ja lõiminguid sätime. Heal juhul on erinevad positsioonid (nt uuendusmeelne, konservatiivne) lõimitud ja kontaktis, nii et need üksteist mõjutavad ja et sellest tekib midagi kolmandat, midagi muud ja uut.

Seda tasub silmas pidada, kui me räägime pagulaste ja üldse sisserändajate teemal, mis kerkis Eestis hiljuti teravalt esile pärast seda, kui Eurooopa Komisjon teatas kavatsusest kinnitada liikmesriikidele pagulaste ümberasustamise ja varjupaigataotlejate ümberpaigutamise kvoodid.2 Kuuldavasti oligi sellise kavatsuse väljakuulutamisel muu hulgas just nimelt ka see eesmärk, et liikmesriike letargiast üles raputada ja et nad selles küsimuses midagi ette võtaksid, kuivõrd vabatahtlikkuse alusel toiminud süsteemis polnud suur osa riike üldse pagulasi vastu võtnud, samal ajal kui pagulaste ja varjupaigataotlejate hulk on mõnes riigis kasvanud erakordselt suureks. See äratus paistab Eesti puhul olevat õnnestunud, kuna vähemasti on tekkinud diskussioon. Me oleme järsku avastanud, et Itaalia, Kreeka ja Malta on hädas põgenike sissevooluga, õigemini, seni abstraktne ja kauge teadmine muutus konkreetsemaks ja lähemaks.

Selles, nagu ka muudes küsimustes, ei maksa olla tõtlik, vaid tasub peatuda ja vaadelda probleemistikku lähemalt. Kiire afektiivne otsus (tegutsemine justkui seljaajuga) võidab kiiruses, aga kaotab nüanssides ning jääb stereotüüpseks. Kui keha rahuneb, ilmnevad peenemad üksikasjad ja suurem mitmekesisus.3 Järgnevalt esitan mõned täpsustused, selgitused, kummutused, vaatenurgad, mis võiksid aidata seda diskussiooni edasi viia.

Põgenikud ja majandusrändajad

Põgenikud ja majandusrändajad – neil kahel mõistel tuleb vahet teha. Põgenik on tõugatud liikuma oma elukohast sõja või tagakiusamise tõttu. Majandusrändaja on tõmmatud liikuma teise elukohta lootuses oma elu parandada. Need on ka muidugi omavahel seotud: sõja eest põgeneja ei lähe teise sõjapiirkonda, vaid pigem sinna, kus on rahu ja elu selles mõttes parem. Majandusrändaja põgeneb kitsikuse eest. Ometi on neil mõistlik vahet teha ja seda ka rahvusvahelises õiguses tehakse. Põgeniku elu ja tervis on otseses ohus ja tema olukord selles mõttes pakilisem. Põgenike teema on eeskätt humanitaarne ja inimlikkusega seotud, majandusrändajate teema aga rohkem sotsiaal-majanduslik.

Rassid

Näiteks koduloomade ja -lindude puhul me räägime rassidest ehk tõugudest seoses sellega, et need tähendavad mingi liigi esindajate puhul erinevaid omadusi, mida me saame mingil spetsiifilisel moel ära kasutada: üks tõug on piimalehm, teine lihalehm, üks tõug on jahi-, teine lambakoer jne. Muudel juhtudel rahuldab liigist madalamal asuvate kategooriate (rass, alamliik, populatsioon) rakendamine meie klassifikatsioonitarvidust: amuuri tiigril on niisugused, bengali tiigril naasugused tunnused.

Inimliigisiseste variatsioonide kirjeldamisel sellel mõistel mingit erilist sisulist tähendust ei ole (inimesel ei ole või ei tohiks olla kasutajat). Inimene on eeskätt keelelis-kultuuriline olend ning kogu sellel liigisisesel bioloogilisel variatiivsusel on tähendus üksnes keele ja kultuuri seisukohalt. Fenotüübi erinevustest sõltumatult on inimene võimeline teaduslik-kunstiliseks jm loominguks. Fenotüüp iseenesest ei ütle meile inimese kui inimese kohta mitte midagi.

Omaette asi on see, kui rassiliste tunnuste alusel peetakse mingit gruppi tervikuna ilusaks või koledaks. Selle põhjus on lihtsalt see, et me pole nendega lähemalt kokku puutunud ja/või neile tähelepanu pööranud. Kui me aga elame pikemalt teistsuguses inimkontekstis, siis moodustame oma subjektiivse arusaama ilust ja inetusest tolle elanikkonna sees. Olen elanud pikemat aega Hiinas ja mul oli väga hea meel, et mind eristuva väljanägemise pärast ei halvustatud. Samamoodi tahaksin väga, et Eestis ei koheldaks halvasti neid, kes oma väljanägemise poolest silma torkavad. Nagu Zhuangzi ütleb: Koit Toomet ja Mona Lisat nähes kalad põgenevad ja hirved ehmuvad.4 Või nagu Herakleitos ütleb, et inimene on jumalatega võrreldes loll ja kole.5

Tuleb olla ettevaatlik rahvuslike ja kultuuriliste üldistustega laadis „kõik eestlased on niisugused“ või „kõik moslemid on naasugused“. Sellised üldistused ja eelarvamused on ettekujutuslikud, imaginaarsed. Esiteks ei saa need kehtida iga sellise grupi liikme kohta või teda hõlmavalt kirjeldada.

Eric Soovere. Perega kodu juures Cin­cin­natis. Foto, 1953.

Eric Soovere. Perega kodu juures Cin­cin­natis. Foto, 1953.

Eesti Kunstimuuseum.

Teiseks tuleb teha teaduslikke uuringuid, suutmaks teha tõsisemaid üldistusi mingi grupi kohta. Kolmandaks tuleb isegi sääraste põhjendatud üldistuste puhul hoiduda essentsialismist, justkui mingi iseloomuomadus või käitumistunnus oleks vääramatult seotud mingi kultuuri või rahvusega (sest mis olemuse me peaksime siis omistama eurooplastele Uues Maailmas, Aafrikas ja mujal korraldatud genotsiidide valguses?). Käitumistüübid kujunevad ja muutuvad aja jooksul. Kultuurilis-rassilise essentsialismi asemel on mõttekam uurida sotsiaal-majanduslikke tingimusi; neid muutes muudame kultuuri ja selle alamsüsteeme. Stereotüpiseerimise vastu on eestlasedki pidanud taasiseseisvumisajal võitlema, püüdes välismaal tõestada, et me ei ole ajupestud nõukogude inimesed. Esiteks: kas me saame selles ise nii kindlad olla (teaduslikult uurides näeme, et postsovetlikus ruumis on paljugi ühist, sh Lääne-Euroopaga võrreldes suurem ebatolerantsus)? Ja teiseks: miks me arvame, et süürlane või eritrealane on masin (s.t ühel kindlal viisil programmeeritud, determineeritud), mitte inimene, kes suudab end ise määrata?

Religioon

Mis puudutab islamit, siis on massimeedia mõjul hakanud sellega seostuma terrorismi mõiste. Kõigepealt tuleks siin jällegi hoiduda ebateaduslikest üldistustest üksikutelt silmatorkavatelt ja kõmulistelt näidetelt kogu grupile. Teiseks tuleks iga religiooni enda sees eristada kaht aspekti, millest üks avab ja võimendab ning teine ahistab ja represseerib.6 Need aspektid on teineteisest lahutamatud ning nende alusel ei saa eristada üht religiooni teisest, vaid tuleb taibata neid suundumusi iga religiooni sees, olgu selleks islam, kristlus või budism. Ja mis puudutab konkreetselt islamiterrorismi, siis pole see seletatav üksnes islamiga (ilmselt mistahes religiooniga saaks soovi korral terrorismi põhjendada, näiteks kristluse egiidi all on ilmselt tublisti rohkem inimesi tapetud), vaid tegemist on keerulise kogumiga mitmesugustest ajenditest, vahenditest ja põhjenditest: kolonialismivastane võitlus, suuremate võimude varisõda (proxy war), ISISe internetipõhine värbamispoliitika, hübriidsõda jne. Nendesse põhjustesse on üldjuhul mitmel moel mähitud ka läänemaailm, mis teeb mustvalgete hinnangute andmise võimatuks. Peale selle võib islamiideoloogia olla kattevarjuks muudele, puhtilmalikele totalitaristlikele võimuambitsioonidele.7

Erinevad tondid

Pagulaste ja varjupaigataotlejate ümber käiva debati puhul, tundub mulle, tekitavad salaja hirmu kaks tonti, mis segatakse teadvustamata või teadlikult kokku. Esiteks mälestus nõukogudeaegsest massiimmigratsioonist Eestisse ning teiseks kuuldus majandusbuumide aegsest rohkearvulisest sisserändest Lääne-Euroopa riikidesse. Need nähtused tuleks aga lahus hoida. Esimene ei toimunud demokraatlikul teel, vaid oli suurriigi poliitika tagajärg – see ähvardas tõepoolest muuta eestlased vähemuseks omaenda maal. Teine aga toimus demokraatia tingimustes eeskätt majanduslikel põhjustel tööjõupuuduse tõttu ning see ei tekitanud üheski riigis sellist ohtu, et varasem rahvas oleks vähemusse jäänud. Kui me praegu räägime pagulastest Eestis, siis ei ole tegemist esimest laadi protsessiga ning eesti keele ja kultuuri vähemusse jäämisest ei saa juttugi olla. Ümberasustatavaid ja ümberpaigutatavaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid oleks kahe aasta jooksul mõnisada. Nende vastuvõtmiseks pole veel kohti ega abiväge – aga eks just sellises täbaras olukorras, suuremate absoluutarvude juures, ongi praegu Itaalia, Kreeka ja Malta. Kuhu nad paigutada, kuhu tööle suunata, kuidas koolitada – kõik see on meie enda teha. Kui seda targalt teha, siis on need lisainimesed meile kasuks. Me ei saa aastas vastu võtta kümneid tuhandeid, ehkki ei saa välistada, et oleme selleks sunnitud, kui näiteks Venemaal peaks puhkema sõda, aga me ei saa ka püsida senises isolatsionismis.

Pealtnäha võib tunduda kummaline, et paarisaja inimese liikumine Eestis nii palju kirgi üles kütab ja inimesi endast välja viib – pidades silmas, et suurusjärgu võrra rohkem eestimaalasi praegu lahkub siit ja samuti suurusjärgu võrra rohkem inimesi saabub igal aastal Eestisse (kusjuures nende kahe negatiivne saldogi on aastaid olnud neljakohaline arv, langedes mullu esmakordselt väiksemaks, –733, samal ajal kui veel 2012. aastal oli see –36828). Eeldatavasti tuleneb see kirglikkus peale eespool toodud asjaolude ka sellest, et kõnealune ränne on selgepiiriline aktsioon (pagulased toodaks gruppidena), erinevalt hajusast lahkumisest-saabumisest – nii et sellest saab teha sündmuse. See seletab tähelepanu koondumist. Reaktsioonide kirglikkus tuleneb aga ilmselt esmajoones sellest, kui ennast tajutakse nõrgana. Need, kes peavad ennast ja oma kultuuri väga nõrgaks, näevad sellele ohtu kõikjalt (pagulased on vaid üks näide mitme teise projitseeritud ohuallika seas), ehkki ohu tajumine paarisajalt inimeselt rohkem kui miljonilisele elanikkonnale on üsna irratsionaalne.

Ometi on Eesti just praegu tugev: eesti keele ja kultuuri positsioon on parem kui kunagi varem, Eesti on lõimitud majanduslikesse, sotsiaalsetesse ja sõjalistesse organisatsioonidesse jne. Sageli peetakse ekslikult tugevuseks pelgalt välist ühtsust – nõnda nagu Nõukogude Liidus või Põhja-Koreas, kus ühtsus käib mingi printsiibi järgi, mis on väline ja antud ülalt alla (ning mida hoitakse hirmu ja viha abil). Ühiskonna tegelik tugevus aga tuleneb mitmesugustest suurel määral horisontaalsetest, diagonaalsetest, vabatahtlikest sidemetest indiviidide vahel – ja neid läbikäimisviise, erinevatel alustel institutsioone on Eestis samuti rohkem kui kunagi varem. See on ühiskonna tegelik ja sisuline tugevus, kuigi neile, kes vaid pealispinda ja propositsioone märkavad, võib see paista korratu ja nõrga segadikuna. On neid, kes igatsevad taga laulva revolutsiooni (või mõne veelgi varasema) aja ühtsust. Ei tasu aga unustada, et see oli suurel määral reaktiivne nähtus: olla vastu nõukogude korrale ja selle juurde kuuluvale. Hiljem on tulnud arendada omaenese aktiivsust, ja see käib loomuldasa mitmekesistudes, eristudes. Mida suuremat erisust ja mitmekesisust suudab ühiskond endasse lõimida ja mida aktiivsem olla, seda adekvaatsemalt suudab ta käituda. Moralistid jutlustavad allakäiku, aga seda teevad nad igal ajastul.

Oletan, et neid kirgi ja hirme tasub uurida ka psühhoanalüütiliselt – kas pole pagulased ja muud sisserändajad säärastes kujutelmades puhttungilised olendid, puhta tungilisuse kehastused (nagu õudukates kollid, kes tuima järjekindlusega tulevad järjest tagasi ning tahavad üht ja sedasama, hävitust)? Nii et see ei ütle midagi kardetava objekti, vaid kartja kohta. Kuna teadvustamatusega ei saa vahetult tegutseda, siis on teatava otstarbekuse järgi õigem projitseerida hirme väljapoole. Paaniline koerahirm pole ajendatud koertest, vaid millestki teadvustamatust – oma teadvustamatust ei saa ma aga vältida, küll aga on mul võimalik vältida koeri, kellele ma oma hirmu projitseerin. See pole küll täisvereline elu ja ma pole paanilise koerakartjana päriselt iseenda peremees, aga vähemasti on mul mingi nõks, kavalus ümbrusega toimetulekuks, küll mitte täielik aktiivsus, aga vähemasti mingisugune. Kui me räägime aga inimestest, pagulastest, siis võib see hirmu projitseerimine viia nii vihakõneni kui rassistlike vihategudeni. Esimene on juba laialt levinud ja kuna ka teise näiteid on juba varasemast olemas,9 siis eriti praeguses õhustikus on oht, et need võivad levida.

Sallivus ja majandus

Sallivus kui pehme nähtus on ometi seotud ka majanduse kui kõva nähtusega. USA majandusteadlane Richard Florida on arendanud loovklassi ideed, mis tema käsitluses on palju laiem, kui meil käibel olevas loomemajanduse mõistes kätketu. See ei piirdu tal kitsas mõttes „kultuuritöötajatega“, vaid on määratletud selle kaudu, kui olulist osa mängib loomingulisus inimese töös (luua „tähenduslikke uusi vorme“). Ta eristab loovklassis kaht sõõri. Esiteks tugevasti loomingulist tuuma (muusikud, ülikooli õppejõud, teadlased, insenerid, disainerid, kunstnikud, programmeerijad jms). Nendel on looming töö põhisisu, olgu siis tegemist kunstilise, teadusliku, tootearendusliku või muud laadi loominguga. Siin ei vastandata humanitaariat ja reaaliat, teadust ja rakendust, vaid oluline on see, kui palju selles ametis tegeldakse uuendusega. Tuuma ümber on laiem sõõr töötajaid ehk „loovprofessionaale“, kes töötavad teadmismahukates majandusharudes, nagu kõrgtehnoloogia, finantsteenused, juriidikaga seotud ametid, mänedžerid jms. Nad tegelevad loomingulise probleemilahendamisega ning mõtlevad välja uuenduslikke meetodeid ja tooteid, aga see ei kuulu nende töökirjelduse juurde.10 Florida väitel on postindustriaalses ühiskonnas selline laias mõttes loovmajandus innovatsiooni ja majandusarengu mootor.

Pagulasküsimusega on see seotud niimoodi, et loovmajanduse arenguks on Florida järgi vajalikud kolm tegurit (nn kolm T-d)11: tehnoloogia, talendid ja tolerants. Esimesed kaks on hõlpasti mõistetavad: suurt lisandväärtust andev majandus vajab arenenud tehnoloogiat ja haritud inimesi. Kolmas tegur, tolerants, saab kriitilisel moel oluliseks just loovklassi puhul, sest loomingulisus vajab heterogeensust, mitmekesisust: looming tähendab uute seoste loomist ja selle käivitamiseks on vaja erisuguseid sisendeid. Salliv keskkond on vajalik selleks, et see mitmekesisus olla saaks ning et erisugune omavahel kokku puutuks (apartheid või tugevasti kihistunud ühiskond ei ole ses mõttes mitmekesine, et need erinevused süsteemi tervikule ei loe, ei tee seal vahet, ei muuda midagi, jäävad eraldi). Sallivus ühest küljest tõmbab ligi ja soodustab mitmekesisust ning teisest küljest hoiab ka neid erinevusi lõimituna, üksteist viljastavana.

Sallivus ei puuduta muidugi ainuüksi pagulasi ja sisserändajaid, vaid ka homosid, nohikuid, arvuti- või muid friike ja üldse mitmesugust normist hälbimist (seaduste piires, muidugi). Loovus on juba määratluse järgi normist hälbiv, kuivõrd kõige üldisemalt on norm seni olnu, aga looming seisneb millegi uue tekitamises – see võib muidugi piirduda mingi ühe loomevaldkonnaga, nii et inimene on muus suhtes normaalne, aga sageli kajastub see siiski ka isiku ebastandardses käitumises. Sallivus pagulaste ja sisserändajate suhtes on indikaatoriks sallivuse kohta teiste keskmisest hälbijate suhtes. Kui diskrimineeritakse pagulasi, siis lahkuvad ka loovinimesed, ei tule tagasi seni läinud (need, kes on läinud mujale õppima ja kogemusi omandama) ja jäävad tulemata need innovaatorid, kes majandust ja kultuuri edasi viivad.12 Kõige üldisemalt: sallimatus ühiskonnas on lihtsalt halb elada.

Andes saad rikkaks

Üks argument pagulaste vastuvõtu vastu on see, et meie riik on vaene ja meil endal on suur hulk puudusekannatajaid. Selline ootamatu empaatia vaeste olukorra suhtes tekitab mõningast umbusku, kui pidada silmas, et viimase kuueteist aasta jooksul on valimistel võitnud paremerakonnad, kellele ühiskondlik ja majanduslik ebavõrdsus ei ole esmatähtis probleem või vähemasti kelle juhtimise ajal too vaesus ja puudusekannatamine on püsinud. Järelikult pole see teema seniajani suuremale osale valijatest olnud tähtis ning selle esiplaanile tõstmine pagulastega seoses on silmakirjalik: tolles küsimuses ei tuleks siis ju sõdida mitte pagulaste, vaid vaesust alal hoidvate poliitikute vastu.

Pagulaste vastuvõtmisega kaasneks märkimisväärne Euroopa Liidu abi, 6000 eurot inimese kohta pluss mitmesugused võimalused lisatoetusteks. Seda võib võtta ka investeeringuna: juhul kui olukord pagulaste kodumaal ei normaliseeru (ei Süürias ega Eritreas seda praegu ei paista) ja nad jäävad siia pikemaks ajaks, siis hakkavad nad tööle, loovad ise töökohti (nagu esimene Eesti kodakondsuse saanud pagulane Karwan Jamal Ibrahim, kes peab restorani) ning hüvitavad maksutuluga neile alguses tehtud kulutused (Ibrahim on seda juba teinud).13

Pealegi on naiivne arvata, et kui me pagulasi vastu ei võta, siis hakkab siseminister vaestele selle võrra rohkem suppi jagama. Küllap ametkondades ostetaks lihtsalt mõni uus auto või midagi muud sellist. On isegi pahatahtlik puudusekannatajaid sel moel omavahel tülli ajada (selle tagajärg on hoopis see, et võimnikud saavad rahulikult oma privileege hoida ja laiendada). Peamine küsimus pole selles, et üks vaestegrupp võtab teistelt midagi ära, vaid selles, kuidas ja kui (eba)võrdselt rikaste ja vaeste vahel lobi jagatakse.

Siin on veelgi sügavam üksikasi: just andes saad rikkaks, aidates saad tugevaks. Pealtnäha võib see tunduda paradoksaalne. Rikkus pole asi, vaid vool, suhe, läbikäimine. Mahamaetud rikkusel pole tähendust, see on surnud varandus. Kui ma annan oma rikkusest sellele, kellel pole üldse midagi või on äärmiselt vähe, siis seni kuivanud kanalitesse voolab vesi, elumahlad hakkavad käima, ühiskondlikud suhted intensiivistuvad, elavduvad, majandus hoogustub ja andes olengi juba rikastanud ja rikastunud.

Aitaja muutub aidates aktiivseks, ja kui ta on ühel moel aktiivseks muutunud, siis on tal kergem ka muus olla aktiivsem, avatum, ettevõtlikum, loovam. Aitaja jõud kasvab. Sest mis teeb meid nõrgaks? Mitte niivõrd see, et meie psüühika ja füüsis on välja kurnatud, vaid see, et me pole kontaktis selle jõuga, mis meil on – olgu seda palju või vähe. Kui me oleme kontaktis iseenda ja oma teojõuga, siis me oleme rõõmsad, nagu ütleb Spinoza, ja meie teojõud kasvab. Nõrkus tuleb sellest, et me vaatame end välise pilguga, imaginaarsest kolmanda isiku perspektiivist – ah, ma ei jaksa, ah, ma ei jõua. Seda ütleb see, kes pole enda sees. Või õigemini, kes on kahestunud, halval moel lõhki – olles enda sees arvab ta paremaks endast välja minna, oma jõu maha salata, eitada, selle vastu pöörduda. Kui lõpetada selline enda ja teiste vastu töötamine, siis sellesamaga jõud vabanevad ja vägi kasvab.

1 Täpsemalt selle kohta vt „Progressiivne poliitika“, Sirp, 27. II 2015, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/progressiivne-poliitika/

2 Selle ja teiste eristuste kohta vt nt www.pagulasabi.ee/sites/default/files/public/uus_euroopa_rande_tegevuskava_factsheet_vol2.pdf ja http://tv.delfi.ee/eesti/taispikkuses-aruteluohtu-appi-pagulased-muudid-ja-valjakutsed?id=71689589

3 Vt selle kohta Eik Hermanni teksti „Afektid, taustaafektid ja afektikontuurid“ aadressil http://afektid.weebly.com/

4 Täpsemini „Mao Qian ja Li Ji olid inimeste meelest ilusad. Kala aga ujus neid nähes sügavale, lind lendas neid nähes kõrgele. Hirved jooksid neid nähes kindlasti pakku. Kes neist neljast teavad õiget ilu?“ Zhuangzi, 2. ptk, Jaan Kaplinski tõlge, vt http://kodu.neti.ee/~ok003a/philo/zhuangzi.htm

5 Täpsemini: „Ka kauneim ahv on näotu inimsoo kõrval [—] ka kõige targem inimeste hulgast näib jumala kõrval ahvina, nii tarkuses, ilus kui kõiges muus.“, vt http://www.ut.ee/klassik/eelsokraatik/herakleitos/b82-83.shtml (Sven-Olav Paaveli tõlkes, fragment 82-83; sealses tõlkes on „jumala kõrval“ eksikombel välja jäänud).

6 Pidasin sel teemal 13. detsembril 2013 Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverentsil „Religioon, inimene, konflikt“ ettekande pealkirjaga „Religiooni ambivalents: vägevnemine ja sallimatus“.

7 Vt nt http://www.spiegel.de/international/world/islamic-state-files-show-structure-of-islamist-terror-group-a-1029274.html

8 Vt riigikontrolli aruannet: www.riigikontroll.ee/Riigikontrollipublikatsioonid/Auditiaruanded/tabid/206/Audit/2354/language/et-EE/Default.aspx

9 Üks näide ajakirjandusest: http://tartu.postimees.ee/456742/malzer-vahetustudengite-rundamine-on-tartus-ammune-probleem

10 Vt Richard Florida, The Rise of the Creative Class, Revisited. New York: Basic Books, 2012, lk 38–39.

11 Samas, 12. ptk.

12 Vt ka „Idufirmad Eestis vajavad rohkem avatust“ (Forte, 18. VI 2015). http://forte.delfi.ee/news/digi/idufirmad-vajavad-eestis-rohkem-avatust?id=71737719

13 Eespool viidatud riigikontrolli aruande järgi saavad sisserändajad keskmiselt vähem toetusi kui kohalikud: „Näiteks kui toimetulekutoetust sai 2013. aastal 2,7% Eesti elanikkonnast, siis sisserändajatest sai seda 1,5%“, kusjuures „suurem osa sisserändajatele makstavatest toetustest on seotud laste ja perega, mitte toimetulekuprobleemidega“ (lk 7).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming