Kasvuhoonegaasidest Kuznetsi kõvera näitel

Rainer Küngas

Kehtiva Euroopa Liidu energiakava ja mai lõpus esitletud uue energiajulgeoleku strateegia taustal tasub üle vaadata, millised on Eesti võimalused oma kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks. Üle-eelmise aasta sügisel tunnustas Euroopa Komisjon Eestit kui edukaimat ELi liikmesriiki Kyōto protokollide eesmärkide täitmisel. Komisjoni ülevaates on toodud esile, et aastatel 1990–2012 suudeti oma kasvuhoonegaaside heitkogust enam kui poole võrra vähendada, samal ajal kui teised Euroopa riigid seatud eesmärkide täitmisel hätta jäid. Eesti edu taga ei olnud siiski agar loodushoid ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, vaid pigem iseseisvumisega kaasnenud üleminek raiskavalt plaanimajanduselt turumajandusele.

Kui võrdluspunktiks valitud 1990. aastal tekkis Eestis inimtegevuse tagajärjel 40,5 miljonit tonni kasvuhoonegaase, siis 1993. aastaks oli see näitaja kukkunud 21 miljoni tonnini.1 Järgnevad kakskümmend aastat ei ole heitkoguste osas suuri muutusi kaasa toonud. Eesti edu Kyōto eesmärkide täitmisel oli protokollile allakirjutamise ajaks 1998. aastal pea sajaprotsendiliselt tagatud. Paljude Lääne-Euroopa riikidega võrreldes ei ole Eestil tulnud antud lubaduste täitmiseks seega just üleliia pingutada.


Suur või väike saastaja?

Absoluutarvudes esitatud tabelis oli Eesti 2010. aastal 27 ELi liikmesriigi seas kasvuhoonegaaside heitkoguse poolest auväärsel 21. kohal. Kui aga koguste arvutamisel pidada silmas riigi elanike arvu, paigutub Eesti koos Luksemburgiga edetabeli tippu. Teisiti öelduna on Eesti riik küll Euroopa hiiglaste Saksamaa ja Inglismaa kõrval väike saastaja, ent see-eest saastab iga eestimaalane õhku mitme eurooplase eest, täpsemalt 1,5 sakslase, 1,7 inglase, 2,4 prantslase ja – mis kõige hullem! – rohkem kui 4 lätlase eest.2
Võimalusi riikide kasvuhoonegaaside emissiooni võrdlemiseks on muidugi võrratult palju – heitkoguste normeerimiseks võib kasutada riigi elanike arvu, pindala, riigis aasta jooksul toodetud soojus- ja elektrienergia hulka ning muid näitajaid. Kõikvõimalikest variantidest pean isiklikult kõige huvitavamaks võrdlusi, kus saastekogused on esitatud suht-arvuna riigi sisemajanduse kogutoodangusse – võrdlusi, kus uuritakse, kui palju kasvuhoonegaase on riigid sunnitud õhku paiskama, selleks et toota kindla summa, nt 1000 dollari väärtuses kaupu ja teenuseid. On loomulik küsida, miks peaks eelistama just seda näitajat, mida on mõnikord nimetatud ka heitme intensiivsuseks (emission intensity).
Siinkohal on ehk sobilik esitada näide. Olgu meil soov võrrelda kaht riiki, kus mõlemas asub võimas nafta rafineerimise tehas, millest pärinev saaste moodustab valdava enamiku kogu riigi kasvuhoonegaaside heitmest. Olgu ühe riigi tehas ehitatud 50 aastat tagasi, kasutab eelmise põlvkonna tehnoloogiat, teise riigi tehas olgu aga tuliuus, kus on kasutusel tehnika viimane sõna. Kuigi mõlemad riigid toodavad aasta jooksul täpselt sama koguse naftasaadusi ja müüvad selle maailmaturul ühesuguse hinna eest, on esimese tehase korstnatest selle madala efektiivsuse tõttu atmosfääri viidud märksa suurem kogus süsihappegaasi kui teise riigi tehasest. Teine riik on 1000 dollari teenimiseks keskkonda vähem saastanud: riigi heitme intensiivsus on madalam ja majandus seega keskkonnasõbralikum. Seejuures pole oluline, kui suur on võrreldavate riikide rahvastik või nende pindala – tähtis on vaid, kui suur on kindla saastekoguse kohta riigi majandusse toodav lisaväärtus.
Selliselt konstrueeritud näitaja järgi ei ole Eesti majandus kahjuks sugugi efektiivne – 1000 dollari väärtuses kaupade ja teenuste loomiseks tuli meil 2010. a andmete järgi õhku paisata pisut üle 1000 kg kasvuhoonegaase. Samal ajal teenisid lätlased sama suure rikkuse, peamiselt tänu hüdroelektrijaamadele, saastades keskkonda vaid umbes 300 kg, sakslased 250 kg ja rootslased 100 kg kasvuhoonegaasidega. Euroopa riikide seas oleme ligikaudu samal tasemel Poolaga, kus enamik elektrienergiast toodetakse kivisöest.3
Alati võib ju väita, et sääraste edetabelite koostamisel ei ole sügavamat mõtet. Teisalt on heitme intensiivsus omamoodi riigi hoolivuse indikaator – mida madalam on heitme intensiivsus, seda edukam on riik oma elanike rikastamisel, mis toimub pea alati ja paratamatult ju nende samade elanike elukeskkonna arvelt.
Kui meil on riigina soov oma kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada, siis kust on kõige mõistlikum alustada? Seda on endalt küsinud paljud maailma riigid ja vastuse saamiseks on nad tihti pöördunud rahvusvaheliste konsultatsioonifirmade poole. Vastavatest analüüsidest on võib-olla tuntuimad ettevõtte McKinsey & Company koostatud kasvuhoonegaaside vähendamise potentsiaali hindavad ülevaated.4 Valminud on need Saksamaa, Inglismaa, Austraalia, Ameerika Ühendriikide, Rootsi, Tšehhi, Šveitsi, Hiina Rahvavabariigi, Brasiilia, Belgia, India, Iisraeli, Venemaa, Kreeka ja Poola kohta. Minule teadaolevalt Eesti kohta sellist uurimust koostatud ei ole, küll aga võib esitatud ülevaadetest ka meie võimaluste kohta üllatavalt palju teada saada. Kuigi riik on suuruselt erinev, saame palju kõrva taha panna just meiega sarnase heitme intensiivsusega Poola ülevaatest.

Poola näide

Ligi 95% Poolas kasutatavast energiast pärineb kivisöest. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel kukkusid kasvuhoonegaaside heitkogused Poolas sarnaselt Eestiga pea poole võrra, kuid on 2000. aastast alates olnud taas tõusuteel. Stsenaariumi business as usual (ee tavapärane äritegevus) jätkumise korral saavutavad süsihappegaasi heitkogused 2030. aastaks taas 1988. aasta taseme, seda hoolimata järkjärgulisest elektritootmise efektiivsuse kasvust. Ennustuste kohaselt jõuab sõiduautode arv 1000 elaniku kohta Poolas (ja ka Eestis) järgmise 15 aasta jooksul Euroopa keskmisele tasemele, mis tooks kaasa heitkoguste eriti järsu kasvu transpordisektoris.5
Positiivse poole pealt osutas analüüs, et poliitilise tahte olemasolu korral on heitmete kasvu võimalik ära hoida ning laialdaste meetmete aegsalt elluviimise korral isegi langusele pöörata. Kõige lihtsam ja odavam viis kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks on (trummipõrin!) energiasääst kodus ja kontoris (pettunud hääled publiku hulgas) – elu- ja büroohoonete parem soojustamine, energiakasutuse tõhustamine nutika automaatika abil, üleminek tavapirnidelt säästu- või LED-pirnidele, tekkiva prügi laialdasem ning tõhusam käitlus, elektri ja kodusooja koostootmine. See, et LED-lamp teenib selle eest välja käidud summa oma eluea jooksul mitmekordselt tagasi, on üldiselt hästi teada, kuid et sama kehtib tegelikult kõikide eespool toodud meetmete kohta, on ehk vähem kõlapinda leidnud. Ometi on energiasääst konkurentsitult kõige odavam ja lihtsam viis meie mõju keskkonnale vähendada. Energia parema kasutamise hind on negatiivne, s.t see aitab säästa nii loodust kui raha.
Mis on energiasäästu järel hinnalt ja mastaabilt järgmised meetmed? Arvestades sõiduautode hulga pidevat – ja ennustuste järgi jätkuvat – kasvu, tuleks igati soodustada madalama kütusekuluga sõidukite kasutuselevõttu. Siin aga ei ole kõik valikud võrdselt head. Arvutuste kohaselt oleks mõttekaim lahendus diiselmootoriga sõidu- ja kergveoautode tõhustamine (suurim CO2 vähendamise potentsiaal ja võimalus teenida umbes 35 eurot iga emiteerimata jäänud tonni CO2 kohta), seejärel bensiinimootoriga autode tõhustamine (umbes sama suur potentsiaal – 30 €/t CO2 kohta), hübriidsõidukite kasutusevõtt (väike potentsiaal –10 €/t CO2 kohta), pistikhübriidide kasutuselevõtt (väike potentsiaal, hind 50–80 €/t CO2 kohta) ja elektriautode kasutuselevõtt (minimaalne või negatiivne CO2 vähendamise potentsiaal, hind üle 130 €/t CO2 kohta). Põlevkivienergeetika entusiastidele võib mõtteainet pakkuda ülevaates toodud fakt, et kivisöest toodetud elektri jõul edasi liikuv sõiduauto tegelik kasvuhoonegaaside emissioon on suurem kui bensiinimootoriga sõidukil, mille kütusekulu on 7 liitrit 100 km kohta (5).
Kallis, ent heitme vähendamise seisukohast hädavajalik on energiatootmise üleviimine tahketelt fossiilkütustelt teistele allikatele. Ainsaks negatiivse hinnaga meetmeks on siin koostootmisjaamade laialdasem kasutuselevõtt. Tuumaenergia maksumus oleks hinnanguliselt 10 eurot iga ärahoitud heitmetonni kohta, biogaasil 30 €/t CO2 kohta, tuuleenergial 30–40 €/t CO2 kohta ja päikesepaneelide kasutusevõtul ligi 70 €/t CO2 kohta. Kõikide meetmete, mille hind jääb alla 80 €/t CO2 kohta rakendamise puhul võiks Poola süsihappegaasi heide 2030. aastal olla praegusest enam kui kolmandiku võrra väiksem, heitme intensiivsus aga isegi 70% madalam (5).

Kuznetsi kõverad


Kasvuhoonegaaside probleemistikku võib vaadelda ka pisut laiemas, filosoofilisemas plaanis. On täheldatud, et riigi rikkuse kasvades keskkonna saastamine küll esialgu kasvab – kaevandatakse maavarasid, rajatakse uusi tehaseid ja elektrijaamu –, kuid ükskord saastamine pidurdub ja hakkab seejärel vähenema. Selgitus sellele esialgu mõnevõrra kummastavale seosele on jõukusega kaasnev elanikkonna kasvav huvi ümbritseva keskkonna vastu. Saavutanud teatud elatustaseme – mõned teadlased peavad kriitiliseks hetke, kui riigi sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ületab 4000 dollari piiri –, hakatakse üha häälekamalt nõudma, et riik elukeskkonna eest paremini hoolt kannaks. Sellest ajast alates ei saa majanduskasv enam toimuda loodushoidu arvestamata.
Jõukuse ja saastekoguste vahelist tagurpidi u-kujulist seost nimetatakse nobelist Simon Kuznetsi järgi mõnikord Kuznetsi kõveraks. Kuznetsi kõvera abil saab kirjeldada näiteks seost USA rahvusliku jõukuse ja riigis õhku paisatud väävliühendite koguse vahel, kuid näiteid võib leida lähemaltki: fosforiidi kaevandamine Eesti NSVs kasvas jõudsalt kuni 1980. aastate fosforiidisõjani ja vähenes siis järsult.
Tehase või kaevanduse keskkonnamõju on muidugi kergemini hoomatav kui palju abstraktsema mõjuga ülemaailmne kliimasoojenemine. Inimese loomuses on huvituda ennekõike oma lähikonna igapäevaelust, kauged ülemaailmsed probleemid unustatakse. Teadlased on isegi arvamusel, et huvi kliimasoojenemise vastu ei pruugi kunagi saavutada kriitilist massi, mis on vajalik rohujuuretasandilt alguse saanud initsiatiivide tekkimiseks, veel vähem kliimaküsimuste muutumiseks üheks valimiste peateemaks. Seega ei paista Kuznetsi teooria seni veel kasvuhoonegaaside puhul kehtivat.

Tarbimise piiramine ei aita

Paljudele inimestele seostub loodushoid ja energiasääst ennekõike tarbimise vähendamisega – toas tulede kustutamise ja kütte mahakeeramise, autoga sõitmise vähendamise ning hambapesu ajal kraani kinnikeeramisega. Kui toodud näidetest ehk hambapesu välja arvata, on tihti meie võimalused oma igapäevast käitumist muuta üsna piiratud. Looduse säästmise nimel talvisel ajal pimedas ja külmas toas istumine ei ole mõistlik, küllaltki hõreda asustusega Eestis jääb auto alati oluliseks transpordivahendiks. Laiemas plaanis ei ole tarbimise piiramine loodushoiu eesmärgil seega lahendus – inimeste elukvaliteet ei tohiks keskkonna säästmise nimel kannatada. Tehnoloogilised lahendused – külmas toas istumise asemel majade parem soojustamine ja autoga sõitmise keelamise asemel automootorite kasuteguri suurendamine –, annavad pikemas perspektiivis tulemusi, mis on vastuvõetavamad nii keskkonnale kui ka inimestele. Selle parimaks näiteks on autode kütusekulu, mis on viimastel aastatel sedavõrd palju kahanenud, et tänapäeva auto kulutab täiel kiirusel sõites vähem bensiini kui tee ääres seisev auto lekete tõttu 1970. aastatel.6
Kõige lihtsamad ja odavamad, tihti isegi kasumlikud sammud kasvuhoonegaaside vähenemisel on paljuski meie endi, kodanike kätes. Meil ei tasu loota, et heitgaaside kogused ühel päeval lihtsalt iseenesest vähenema hakkaksid. Nii kaua, kuni me ise asja vastu huvi ei tunne, ei ole ka riigivalitsejatel erilist tahtmist kliimamuutuste teemat tõsisemalt võtta.

1 Greenhouse gas emissions in Estonia 1990–2011, National inventory report. – Keskkonnaministeerium, 2013.
2 Carbon Dioxide Information Analysi Center (CDIAC), 2010.
3 2010. aasta andmed riikide sisemajanduse kogutoodangu kohta (jooksevhindades) pärinevad Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, sama aasta kasvuhoonegaaside heitkogused CDIAClt.
4 Greenhouse gas abatement cost curves – McKinsey & Company, 2007–2009.
5 Assessment of greenhouse gas abatement potential in Poland by 2030 – McKinsey & Company, 2009.
6 Raamatust M. Ridley „Rational Optimist”, Harper, 2010. Originaalallikas: J. Norberg „När människan skapade världen”, Timbro, 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming