Igapäevaelu, psühhogeograafia ja reformid

VERONIKA VALK

„Ostukeskusi nagu ka kasiinosid ehitatakse selleks, et meie taskud tühjaks teha,“ kõneleb neuroteadlane Colin Ellard ühes Kanada Montreali CJAD raadiojaamale antud intervjuus.¹ „Kaubanduskeskuste kavandajad pööravad erilist tähelepanu sellele, et keskkond soodustaks impulsiivset ostlemist,“ jätkab Ellard oma eelmisel aastal ilmunud raamatus „Südamelähedased kohad ehk igapäevaelu psühhogeograafia“. Ja veel ütleb ta: „Keskkond, mis julgustab meid mõtlema surelikkusest, võib muuta meid sotsiaalselt altimaks konservatismile.“ Siinkohal osutan vaid mõnele huvipakkuvamale ja Eestiski kõlapinda leidnud või vajavale väitele-teadmisele, millele Ellard on oma raamatus tähelepanu pööranud.

On ju ilmselge, et ümbrus ja eluolu mõjutavad meie mõtlemist ning enesetunnet. Keskkonna mõju uurimiseks on mitmeid mooduseid. Näiteks psühhogeograafia on elukeskkonna (linna) ja selle elaniku (linna kasutaja) seoste-suhete uurimine mänguliste ja leidlike vahenditega.² Eestiski on mitmeid mõjukaid psühhogeograafiast mõtlejaid ja kirjutajaid (Tanel Rander jt), linnasemiootikuid (Tiit Remm jt), urbaniste (vt Linnalabori uudiskiri U) ja geograafe (Rein Ahas, Anto Aasa, Kadri Leetmaa jpt), kelle tööst on palju abi selgitamisel, kuidas mõjutab ümbrus inimese käitumist.

Parem elukeskkond

Colin Ellard on Kanada Waterloo ülikooli psühholoogia osakonna nn linnategelikkuse labori direktor.³ Tema töös põimuvad psühholoogia ning arhitektuur ja linnadisain, tema laboris mõõdetakse, kuidas reageerivad inimese aju ja keha ümbrusele. Ellardi töö eesmärk on välja selgitada, kuidas ehitada paremat elukeskkonda, tema teos pakub hulgaliselt näiteid, kuidas ruum inimesele mõjub, olgu selleks looduslik keskkond või linlik paik, millesse on inimesed altimad kiinduma, aga ka naudingut pakkuvad, igavad, ängistavad või imetlust-vaimustust äratavad kohad. Samuti on vaatluse all nn masinlik ruum ja ruumimasin.

Ruumiprobleeme saab uurida nii vaatluse, nt linnaruumi (miks mitte psühhogeograafilise) kaardistamise abil, kui ka alternatiivsete ruumiliste visioonide simulatsiooniga, nt virtuaalse reaalsuse töövahendite abil. Ellardi uurimisrühm panebki inimesed erinevatesse ruumilistesse olukordadesse ja registreerib katsealuste psühholoogilise reaktsiooni. Ellard tahab välja selgitada, millised seosed valitsevad inimmõistuse ja inimese enda loodud elukorra (või -korratuse) vahel. Ta teab, et varasest lapsepõlvest pärit, aga ka hilisem ruumikogemus mõjutab tugevalt seda, millist ruumi peame rahustavaks, hirmutavaks, erutavaks või ärritavaks. Ta vaatleb inimest üksi ja kollektiivis, tudengipõlves ja vanemas eas.

Mõni ruumikogemus on arhitektil hoolikalt ette kavatsetud, teine tekitatud linnaruumis pooljuhuslikult. Näiteks Peter Eisenmani holokausti memoriaal Berliinis on kavandatud spetsiaalselt nii, et inimene kolaks seal üksinda, kaotaks orientatsiooni ja tunneks end eksinuna: aeg-ajalt avanevad pikad tühjad vaatesihid peaksid tekitama ängi, üksindust, hirmu ja kurbust. Seevastu enamik traditsioonilisi koolimaju on planeeritud nii, et õpilased istuksid paigal ning paneksid tähele, mida õpetaja räägib. Suured monoliitsed fassaadid, nagu on supermarketitel või pankadel, tekitavad igavust. Ellardi toodud näidete varal on lihtne edasi mõelda mõistmaks, miks Tallinna linnaruum tekitab kohati oma jalakäija-vaenulikkuses ängi.

Ellard rõhutab, et meie kasutuses on tänapäeval vägagi mitmesugune tehnoloogia, millega saab jälgida inimese reaktsioone oma ümbrusele, alates nutitelefoni asukohateadlikest rakendustest kuni sisseehitatud sensoriteni, mis mõõdavad möödujate biomeetrilisi andmeid. See tehnoloogia muudab meie arusaama sellest, mis on avalik (linna)ruum, sein või põrand. Tahame või mitte, ümbruse mõju meile on tegemas läbi revolutsiooni. Igaüks, kes tunneb huvi, millist mõju avaldab meile ümbrus, võiks silmas pidada uue tehnoloogia ja vana ehitustraditsiooni segunemise viise ja mõju inimese käitumisele. Oleme küberkinnaste, liitreaalsuse prillide jt füüsilist ruumikogemust täiendavate tehnovidinatega jõudnud ajastusse, mil simuleeritud ruum ja tegelikkus moodustavad kokku päris eluolu.

Mida Ellardi tähelepanekutega pihta hakata?

Mind kui arhitekti paelub Ellardi uurimistöös eeskätt see, mis puudutab otseselt igapäevast linnaehitust, planeerimist, arhitektuuri ja linnadisaini, mõnes mõttes kõike seda, millega haakub sõna „progress“ ehk mis kõlab hästi kokku elukeskkonda arendavate reformimõtetega. Ja just nimelt reformidega, sest (meenutagem Rosa Luxemburgi reformi ja revolutsiooni kriitikat) revolutsioon on kapitalismi sisse kirjutatud: revolutsioon ei ole väljapääs ega too kapitalistlikus süsteemis kaasa muutust. Reform on seevastu midagi sellist, millega opereerib näiteks arhitektuur: arhitektuuri avangard, mis tahab avardada ühiskondliku mõtte piire, peab suruma institutsionaalsele muutusele. Arhitektuur on sellesama kapitalistliku süsteemi osa ja otsib seetõttu reformivõimalusi ääretult kannatlikult, püsivalt ning koordineeritult.

Mida on vaja reformida?

Protsent maastikuarhitektuurile. Roger Ulrich kirjutas eelmise sajandi lõpus,⁴ et patsiendid, kelle aknast paistis mõni puu või väheke rohelust, paranesid haiglas kiiremini ega vajanud nii palju valuvaigisteid kui need, kes vaatasid tõtt kivimüüriga. Mitte ainult roheluse, aga ka veekogu või taevalaotuse nägemine pidavat leevendavalt mõjuma stressile, kuid tugevdama ka immuunsüsteemi. Ega see „loodus“ meie linnades aga teki ega ela, kuni maastikuarhitektuur ei ole loomulik ja olemuslik osa linnaehitusprojektidest, taristu arendamisest, avaliku ruumi ehitiste (hoonete ja rajatiste) kavandamisest. Nii nagu avalik hoone vajab protsendikunsti, vajab meie elukeskkond seda, et iga arendus on tervikuna maastikus: puust-põõsast ja linnaloomade pesitsusvõimalustest kuni õhu liikumise ja loomuliku valguse ligipääsuni läbi mõeldud.

Tähelepanu avaliku ruumi kvaliteedile. Paljud loomad otsivad elupaika, kust nad oma ümbrust näevad, aga ise saavad varjul olla. Samasuguse iseloomuga on Ellardi järgi ka Euroopas linnasüdame platsiäärsete kohvikute paigutus, laiemalt kõik linna paigad, kus inimene end intuitiivselt kõige paremini tunneb. Ellard tugineb ka Ameerika geograafile Jay Appletonile, kelle arvates viljeles tuntud arhitekt Frank Lloyd Wright vaistlikult just sedasama võtet ja kasutas varjumist lubavat geomeetriat. Ellard väidab ka, et ruumiliselt igavad paigad tekitavad stressi, igavusest tekkiv stressihormoon suurendab aga riskikäitumise ohtu. Elavad ja vaheldusrikkad paigad suurendavad õnnetunnet. Jan Gehl on täheldanud, et inimesed kipuvad monotoonsest fassaadist möödumiseks kiiremini käima, samal ajal kui aktiivne tänavafront kutsub peatuma ja peadki pöörama. Vaheldusrikas ei pea olema mitte ainult sein, vaid seegi, mis fassaadide taga toimub ja kuidas see tänavale jõuab ja möödujat kõnetab. Kui kavandame linnu inimesele, peab lähtekohaks olema avaliku linnaruumi vaheldusrikkus ja selle elavus, nii sisuline kui ka vormiline-ruumiline kvaliteet. See aga tähendab, et tuleb muuta meie planeerimisprotsessis juurdunud harjumusi ja linnaehituse seniseid prioriteete.

Arhitektuuribuss. Eespool kirjeldatud prioriteetide muutuse peaksid ellu viima kohalike omavalitsuste arhitektid, kuid siin on mitu aga. Mitmed suuremad Eesti linnad on linnaarhitektita, arhitektide positsioon omavalitsuste poliitilistes tõmbetuultes on liiga nõrk, omavalitsuse eelarve linnaruumiküsimuste lahendamiseks sageli peaaegu olematu.

Kui senine olukord jätkub, tuleb elukeskkonna suuremate väljakutsetega tegelemiseks mobiliseerida n-ö arhitektuuribuss. Omavalitsused vajavad arhitektuuri- ja planeerimisalast oskusteavet, mis on suuremates linnades koondunud muu hulgas nt arhitektuurinõukogudesse. Edukad on olnud ka arhitektuurikeskuse linnafoorumid ja kivilinnafoorumid, mille teravik suunati kohaliku elukeskkonna ruumilise arengu toetamisele, et omavalitsustes sünniksid laiemale arutelule ja teadmistele toetuvad otsused.

Arhitektuuriharidus ja disainiõpe üldhariduskooli. Ümbrus, (linna)maastik mõjutab meie mõtteid, tundeid, füüsilisi reaktsioone, olgu me Kaali kraatri ääres või Nevski katedraalis, väljamüüdud teatrietendusel või inimtühjal rannal, lugemisse süvenenuna pargipingil või tüütavalt ebamastaapses wannabe-linlikus ja ühtlasi äärelinlikus ostukeskuses. Parema elukeskkonna loomise eeldus on see, kui oskame märgata seoseid omaenda ruumikogemuse ja ümbruse mõõtkava, loomu, miljöö, detailide ja iseärasuste vahel kogu nende keerukuses. Seda kõike märkama tuleks süstemaatiliselt maast madalast õpetada üldhariduskoolis. Nagu ka seda, millega tegelevad arhitektid ja disainerid ning mida me kõik elukeskkonna heaks teha saame, kuidas ära tunda ja visualiseerida ruumilise arengu potentsiaali ning ise elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida.

Arhitekti ja disaineri roll tehnoloogia, kasutaja ja elukeskkonna koostoimes. Mitmed tuntud eksperimenteerivad arhitektuuribürood ja disainerid nagu EcoLogicStudio, Achim Menges, Theodore Spyropoulos jpt on loonud teedrajavaid inimtegevusele reageeriva ruumiga väike-ehitisi/paviljone. Nicho­las Negroponte, küberneetikaguru ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) tuntud meedialabori asutaja oli esimene, kes pakkus, et arhitektuuri võib vaadata arvutusmasinana, mis suhtleb oma kasutajatega. Negroponte nägi 1970. aastatel ette, et kui kombineerida arvutusvõimsus ehitusmaterjalidega, võime saada konstruktsiooni, mis reageerib nii majas sees kui ka selle ümber toimuvale. Enamiku sellealaste tööde ja saavutuste keskmes on keskkonnasäästlikkus: hoonete süsiniku jalajälje vähendamine ja hoonekavandamine, et minimeerida energiatarve vastavalt keskkonnatingimustele. See on esimene väike samm teel keskkonna ja kasutaja suurema koostoime poole, mille hea näide on MITi meedialabori nn linnakodu projekt („CityHome“, Changing Places Group, juhataja Kent Larson). Eestiski tuleb luua eksperimentaalseid tulevikku suunatud koostööprojekte, kus oma osa on nii arhitektuuril, tootmisel-tehnoloogial kui ka humanitaarial.

Puiduinnovaatika toetamine. Eesti puiduettevõtted on puidutöötlemise alal võimekad, Eesti arhitektid ja disainerid oskavad puitu loovalt kasutada. Puiduinnovaatika on üks viise, kuidas anda tootmise-disaini-kasutaja koostööle sisu ja suund. Küsimus ei ole, kas, vaid kuidas aidata kaasa puidu oskuslikumale kasutamisele Eestis, kasvatada meie metsa- ja puidutööstuse konkurentsivõimet arhitektuuri ja disaini abil. Kordame üle: okaspuit on 16 korda kergem kui teras ja viis korda kergem kui betoon, puitmaja on kivimajast kaheksa korda kergem. Kui terastala kaotab tulekahju korral 80% oma kandevõimest, siis liimpuittala vaid 20%. Puidu soojusjuhtivus on 1500 korda väiksem kui alumiiniumil ja 12 korda väiksem kui betoonil. Elementide suur valmistamistäpsus, kerge töödeldavus ja vähene montaažiaeg ehitusplatsil teevad puidust ehitamise vägagi köitvaks. Nagu hästi teame, valmis 2015. aastal Bergenis Euroopa kõrgeim, 51 meetrit kõrge 14 korrusega puidust kortermaja, mille moodulid on toodetud Eestis. Eesti metsa- ja puidutööstuse liit on „Puuinfo“ programmi ellukutsumise, puidukonverentside jt koolituste korraldamise ning aasta puitehitise võistluse läbiviimisega teinud väga tublit tööd, kuid vaja oleks suuremat riigi tuge, et puiduinnovaatikast saaks nii Eesti tööstuse kui ka arhitektuuri ja disaini lipulaev. Tuleb mõelda, kuidas riigihangete läbiviimisel koostada sellised tingimused, et avalik sektor näitaks puiduinnovatsiooni edendamisel eeskuju.

Kokkuvõte

Mis on nendel reformimõtetel ühist Colin Ellardi eespool kirjeldatud uurimistööga? Suurema tähelepanu pööramine avaliku linnaruumi kvaliteedile, maastikuarhitektuuri osakaalule elukeskkonna kavandamisel, arhitektuuri- ja disainiõppe valikkursuste lülitamine üldhariduskooli programmi, puiduinnovaatika, tootmis- ja ehitussektoris disainipõhiste koostööplatvormide loomine ning ruumilise mõtlemise juurutamine omavalitsuste otsustusprotsessis on oluline, selleks et jõuaksime elukeskkonnani, kus linna ja linnaelaniku suhe on positiivne ning hoolitakse oma asumist, et meile südamelähedased paigad areneksid jõudsalt ning selliseid paiku tuleks pidevalt juurde.

1 Intervjuud saab järelkuulata aadressil https://soundcloud.com/tommy-schnurmacher-show/places-of-the-heart-the-psychogeography-of-everyday-life-september-18-2015

2 Alan Prohm, L’Urbanisme n’existe pas. Situatsionistlik kriitika ja radikaalne praktika. – Ehituskunst 2008, nr 49-50.

3 Urban Realities Laboratory (varem Research Laboratory for Immersive Virtual Environments) rajati 2006. aastal. Vt https://uwaterloo.ca/urban-realities-laboratory

4 Vt Roger Ulrich View Through a Window May Influence Recovery from Surgery. – Science 1984, nr 224, lk 420-421.