Põldroosi auhind Ülo Tontsile

Lea Tormis, žürii esinaine

Põldroosi-nimelise auhinna statuut on sama laiahaardeline, kui oli Põldroosi enda tegevus. Auhind hõlmab pikaaegset loovtegevust mitmel teatrialal. See tähendab väärt nominentide rohkust ja paratamatust, et väga olulised loometeod ja isiksused võivad aastate pikku ära märkimata jääda. Žürii pole seni aktsepteerinud kunagiste laureaatide teistkordset esitamist ka suurte saavutuste puhul – samal  põhjusel.

Tänavust laureaati Ülo Tontsi on kauaaegse teatriuurija, -kriitiku ja -pedagoogitegevuse eest nomineeritud mitu aastat järjest. 2009. aastal lisandus ta põhjalikule Vanemuise sõnateatri uurimusele (ilmunud 2006) raamat „Liiga palju head teatrit. Teatrikirjutisi 1964–2005”, mis peegeldab nelja aastakümne teatriloomingut. Ülo Tonts on jätkanud kirjandusteaduse pinnalt lähtuva  eesti teatrist kirjutamise ammust head traditsiooni, sealset eruditsiooni kaasates aga aastatega üha enam teatri-ilma süüvides. Teda iseloomustab mõtte ja sõnastuse täpsus, ühiskondlikult avar vaatenurk ning sotsiaalne tundlikkus. Põldroosi-nimeline auhind on mõeldud tunnustama just sellist, projektimõtlemise ajastul üha defitsiitsemat pikaaegset pühendumist ja süvenemist teatriloomingu ja -ajaloo  uurimisse ja jäädvustamisse. Aga samuti kauaaegset tulemusrikast teatripedagoogilist tööd – nagu eelmiste aastate laureaatide, silmapaistvate lavapraktikute Aarne Üksküla ja Lembit Petersoni puhul (kes loodetavasti kunagi sellest ka kirjutavad!).

Läinud aasta oli rõõmustavalt rikas uute huvitavate teatriraamatute poolest. Siiski ka väga hea raamat iseenesest ei tarvitse Põldroosi auhinna alla mahtuda – see äratab  taas soovi veel ühe, näiteks teatriraamatu auhinna järele. Seda oleks kahtlemata väärt mõnigi seekordne nominent. Tähelepaneliku regulaarsusega teatrielu jälgiv ja arvustav Pille-Riin Purje on varem avaldanud ülevaatliku ja põhjaliku raamatu Jüri Krjukovist. Nüüd viis ta süvenenult lõpule Reet Neimari alustatud ulatusliku monograafia „Jüri Järvet. Narr ja kuningas” (2009). Ja tänavu on juba kuulda „Johannese  passiooni” lavastust ja lavaelu fikseerivast raamatust. Teatrites ja administratiivaladel töötanud Jaak Villeri koostatud mahukas köide „Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare” jäädvustab mitmekülgse pildi teeneka ja vastuolulise isiksuse, ta tegevuse ja loomingu tahkudest, andes sõna ka paljudele Irdiga nii või teisiti seotud inimestele. Oluline lisaväärtus on, et see suur töö võimaldab ühtlasi avarat ja objektiivsuspüüdelist sissevaadet nõukogude  ellu ja kultuuripoliitikasse eri ajaetappidel. Ja seda mitte ainult mitmehäälsete mälestuste, vaid ka arhiividokumentide abil. Suhteliselt noorem nominent Peeter Raudsepp oli esitatud oma TÜ Viljandi kultuuriakadeemias tehtud töö eest. Ta on oma pedagoogija lavastajategevuse kõrval tõlkinud ja tutvustanud ka teatriloomingule olulisi raamatuid. Priit Põldroosi auhinna žüriil oli ühtlasi ülesanne määrata ka järjekordse Karl Adra nimelise  auhinna laureaat. Statuudile vastav konkreetne eesti keel, kõnekultuur ja sõnumi selgus on 2009. aasta laureaadi Ain Lutsepa isikupärases rolliloomingus nii veenev, et üksmeelne otsus oli ainuvõimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht