Euroopa väärtused ja Eesti postmodernistlik valitsus

Ülo Mattheus

Iga võim tegutseb oma aja väärtuste kontekstis. Neid mõistmata ja määratlemata ei ole võimalik aru saada, miks protsessid kulgevad just ühes või teises suunas ja miks valitsus või selle moodustavad erakonnad käituvad nii või teisiti. Igal ajahetkel tuleb määratleda, kus me mingite protsesside arengus oleme. Kus oleme meie? Kus on Euroopa? Mis on laiem kontekst?

Eesti on võtnud hoiaku integreeruda Euroopa väärtussüsteemiga, ent tänased arengud näitavad, et ühel hetkel tuleb vastata ka küsimusele, mis saab, kui see väärtussüsteem enam ei toimi või see kukub kokku? Kas meil on mingi oma tee ja oma nägemus?

Postmodernism ühiskonna väärtussüsteemis

Alustades laiemast kontekstist, oleme me ajas, mida on püütud kokku võtta mõistega postmodernism või ka post-postmodernism nende poolt, kelle arvates postmodernism on ennast ammendanud. Oma filosoofiliselt olemuselt kannab postmodernism ideed, et meie arusaam tegelikkusest ei lange kokku tegelikkuse endaga, vaid see on nii või teistsugusel kujul meie poolt konstrueeritud. See tähendab ka seda, et kõik tõed on relatiivsed ja üks tõde pole teisest parem. Pole absoluutset tõde ega ühte tõde kuulutavat autoriteeti. Reeglid, sh moraal, kehtivad niivõrd, kuivõrd neil on mõju teiste reeglite kõrval või üle.

Kuna valdav osa infost, millest inimene tänapäeval juhindub, tuleb massikommunikatsiooni ja sotsiaalmeedia vahendite kaudu, on ideede kasvulava piiramatu. Samas, oma infokülluses, on see kasvulava tegelikult nivelleeritud ja tühi, selles puuduvad sügavamad väärtused ja eeskujud, selle esilekerkivad tipud pärinevad valdavalt meelelahutustööstuse maailmast.

Kui möödunud sajandi kuuekümnendate seksrevolutsioon purustas senised moraalinormid ja kehtinud (väikekodanlikud) väärtushinnangud, postmodernistlik arusaam kunstist ja kirjandusest laiendas ulatuslikult nende valdkondade tõlgendamise piire, siis interneti levik 21. sajandi algul on juba hüpe tundmatusse, väärtuste „musta auku“. Relatiivsuse skaalal on üha raskem hinnata, mis püsima jääb ja mis kõikide tõdede suhtelisuses hääbub. Näiteks piibli kümnest käsust kui moraali alusnormidest on seni kehtima jäänud sisuliselt vaid kaks – sa ei tohi tappa ja sa ei tohi himustada ligemese vara! Nendele on üles ehitatud ühiskonnakord ja neil väärtustel püsivad riigid; nende kaitseks on loonud jõustruktuurid. Inimese soov elada on temasse sisse kodeeritud, selle eest kannab hoolt ellujäämise instinkt.

Samas pole välistatud, et väärtuste relatiivsuse ajastul kaotab väärtuse ka elu ise ja kaob see moraalne lävi, mis sunnib elu hoidma ja keelab tapmist. Albert Schweitzerit, kes kõneles aukartusest elu ees, ei meenuta me enam kuigi sageli. Seda aukartust ei ole enam.

Me näeme, kuidas Süürias tuuakse poliitiliste ambitsioonide ohvriks iga päev kümneid ja sadu inimesi, need ambitsioonid lubavad nii pommitamist kui ka tsiviilelanike tapmist. Kokku küünib ohvrite arv sadadesse tuhandetesse, põgenike arv miljonitesse. Me näeme pea iga päev Vahemere rannikule uhutud laipu, väikeseid lapsi, kes hulbivad surnult lainetes. Me ei erutu väga, kui kuskil Alam-Sahaaras puhkeb uus genotsiidilaine või inimesed Aafrika põgenikelaagrites surevad nälja ja haiguste kätte. Me oleme harjunud, et Aafrika puhul räägitakse tuhandestest või halvimatel juhtudel isegi miljonitest ohvritest. Me võtame seda kui tänast reaalsust.

Mõistagi pole häda ja konfliktide põhjuseks vaid väärtuste devalveerumine, kus tapmise õigustamiseks kehtib sama palju või rohkemgi „tõdesid“ kui nende vastu, vaid ka elatusvahendite nappus, mis aktiviseerib inimesi neid jõuga võtma või selle nimel teisi hävitama. Nende kahe koostoime on aga tee juba piiritule õudusele, kus ka peade otsast lõikamine või imiku õhkimine granaadiga on igapäevane tegevus.

Raskete valikute maailmas juhtub paratamatult see, et elu saavad tulevikus omada ehk vaid need, kellel on piisavalt ressursse, et end kaitsta ja rahuldada oma füsioloogilised vajadused. Tulevikus tähendab see tugevasti kapseldunud, hästi varustatud ja kaitstud kogukondi. Kui me täna täheldame esimesi rahvaalgatuslike omakaitserühmituste tekkimist, siis tuleb neid vaadelda kui sümptomeid, mis kõnelevad sellest, et teatud piir on ületatud, ühiskond põeb ja käivitunud on enesekaitsereaktsioon.

Väärtuste hajumise ja sisserände surve

Kui elu ja selle omamine on vähemasti Läänemaailmas veel väärtus, siin ületab ka väiksearvuline ohvrite hulk uudiskünnise, siis ülejäänud osa piibli kümnest käsust on ka siin anakronism. Käsk tunnistada vaid ühte jumalat kõlab lihtsalt narrilt, vabade suhete maailmas ei juhtu midagi hullu, kui keegi rikub abielu või himustab ligemese naist. Sama lugu on kristliku abieluga, mille fetišeerimine võib mõne tänase inimõiguslasest parlamendiliikme suisa oksele ajada. Inimeste vahelised suhted ei ole enam moraali, vaid inimeste enda sisetunde või parema äratundmise küsimus. See sisetunne võib olla ka moraalitu.

Mis siis jääb, kui varem kehtinud, ka fundamentaalsed väärtused hajuvad? Kindlasti instinktid, need on looduse poolt ette antud, need on veelgi fundamentaalsemad. Inimkonna paljunemine jätkub ikka traditsioonilisel viisil, milleks on vaja meest ja naist. Eluinstinkt sunnib inimesi end kaitsma ja selle eesmärgi nimel mingite tunnuste alusel jätkuvalt koonduma. Riik on selle koondumise üks peamisi väljendusi. 20. sajandil, tuginedes rahvaste enesemääramise õigusele, viis see Euroopas rahvusriikide tekkeni. Täna on needki juba ajast ja arust. Kuigi rahvusriigi idee on Euroopas endiselt elujõuline, lahvatab see välja ennekõike vastureaktsioonina või ka enesekaitsereaktsioonina vastupidistele suundumustele.

Selle enesekaitsereaktsiooni hea näide on postsovetlike riikide ( sh Eesti) areng 90-ndatel – internatsionalismi propageerivast multi-etnilisest kultuurist, mis Eesti puhul jõudis rahvuse hävimise piirini, hüppasime 90-ndate algul otseteed peaaegu et rahvusradikalismi ja kirjutasime ka sellekohase põhiseaduse. Täna, kapates kiirtempos vastu euroopalikele väärtustele, on toonased rahvusliku taasärkamise puhangud ja meeleolud juba raskesti mõistetavad, ning uued põlvkonnad neid õigupoolest enam ei mõistagi.

Võiks öelda, et postmodernism on suure hilinemisega nüüd ka Eestisse jõudnud ja uute väärtuste tulekuga devalveerinud eelmised, sh rahvusriigi idee. Euroopalikus väärtussüsteemis rahvusriik enam ei kanna, migratsioon pole oht, abielu mehe ja naise vahel pole püha ja katse seda põhiseadusesse raiuda on kui surija sihitu käeviibutus tühjusesse. Ühes sellega võib öelda, et konservatiivne rahvuslus Eestis on jõudnud oma piirile.

Ent ajal, kui multi-kulti pehmest versioonist on saanud hardcore koos massilise sisserände ja selle kaasnevate ohtudega, tuleb ühel hetkel paratamatult küsida, kas minna samas väärtussüsteemis edasi või tõmbuda tagasi rahvusriigi barrikaadide vahele? Mitmed Ida-Euroopa riigid on täna valinud selle teise suuna, ja pälvinud hukkamõistu nende Euroopa tuumikriikide poolt, kes täna on tegelikult segaduses ega näe ka paremat lahendust, kui Euroopa piiride jõulisem kaitsmine ja vajadusel ka Kreeka väljaarvamine Schengenist. Mis sisuliselt on ju vennatapp.

Kindel on see, et lõimumine nii massiivse sisserände korral pole enam võimalik. Senised kogemused islami kogukondadega on näidanud, et lõppkokkuvõttes ei juhtu seda kunagi, vaid Euroopa on sunnitud pigem tegema omapoolseid järeleandmisi – keelustama kristliku sümboolika kasutamise koolides, andma mošeedele suuremaid õigusi jne. Sama protsessi jätkudes tähendab see ühiskonna polariseerumist, erinevate kultuuride vastandumist ja vastastikust vägivalda. Tulevikunägemustes juba viirastub ka uus reconquista ja massilised vägivallapuhangud sisserännanute vastu. Rääkimata Euroopa pinnale kandunud terrorismipuhanguist, mille panevad toime siin „integreerunud“ eurooplased ise.

Eesti poliitika Euroopa tõmbetuules

Kui meenutada Eesti hoiakuid pagulatse suhtes, siis esimese hooga deklareerisime oma solidaarust ja olime Saksamaa eeskujul valmis oma ukse põgenikele kohe avama. Kõik, kes arvasid midagi muud, muutusid vihakõnelejateks. Nähes probleemi tegelikku ulatust ja pärast seda, kui Saksamaa oma hoiakuid muutis, muutus ka Eesti ametlik retoorika. Iseenesest on ju narr vaadata, kuidas üks tõsiseltvõetavusele pretendeeriv riik nagu Eesti ei oma tegelikult omaenda poliitikat ja pendeldab siia-sinna koos muu maailma tõmblustega. Teisalt on see väärtuste hajumise üks vältimatuid tulemusi, et kaob ka suund, kuhu liikuda. Kõrvalt vaadates tundub see paratamatult peataoleku ja nõrkusena, seda enam, et see on viinud sisuliselt ka valitsuse lõhenemiseni ja rumala sõnasõjani.

Suurte ideede puudumine, sh rahvusriigi idee devalveerumine, parem- ja vasakskaala hägustumine ja erakondade ideoloogiliste piiride ähmastumine on paratamatult kaasa toonud selle, et ideed ja ideoloogiad on asendunud kemplemisega vähemtähtsate küsimuste üle ja selgelt pragmaatiliste sihtidega. Viimases osas tähendab see ennekõike soovi teostada võimu ja, seda omades, võimul püsida. See tähendab ka, et ideedega pole poliitikas enam midagi teha ja ainus hea ideoloogia on see, mis toob valijate hääli – valijaile meeldimine ja neile meelepäraste otsuste tegemine (nt pensionide ja toetuste tõus). See on ka põhjus, miks varem liberaalset majandust propageerinud erakonnad on tegelikkuses teinud järsu nihke vasakule.

Ideede osas pole pilt parem ka opositsiooni poolel. Ka nende tegevuses domineerivad teemad, mis apelleerivad ennekõike valija emotsioonidele ja valija poolehoiu võitmisele. Abielu mõiste kaalule panek ja pagulaste küsimus on andnud selleks hea võimaluse. Teine lihtne suund opositsiooni poliitikas on valitsuse vastandumine. See tähendab pidevat kriitikat, mille kõrvale on üha raskem pakkuda edasiviivaid ja lõpuks ka populismivabu ideid, kuna kriitikamüra summutab kõik muu. Ainult kriitikale tuginev opositsioon võib küll ühel ajahetkel jõuda võimule, kuid uute ideede puudumise tõttu tegelikku muutust ei toimu.

Kui kogu olukorda tänases väärtussüsteemis ja poliitikas piltlikustada tuntud kõnekäänuga – las koerad hauguvad, karavan läheb edasi –, siis tõesti, opositsioonikoerad hauguvad ja valitsuskaravan läheb edasi, kuid ainuke häda on selles, et karavanil pole selget sihti ja koerad hauguvad iga asja peale. See on nagu rännak ilma kompassita tühjas liivakõrbes.

Olles ajaloo sees, on raske öelda, milliseks see ajalugu kujuneb. Seda ütlevad tulevased targad tagantjärele. Me ei tea, kuhu jõuab Euroopa tänane areng; kas Schengen püsib; kas Suurbritannia ikka jääb Euroopa Liitu, või kuhu liigub Eesti järgneva kümnekonna aasta jooksul. Kindel on see, et sihitult Euroopa tõmbetuultes kõlkudes ja omaenda väärtusi ja eesmärke selgelt sõnastamata ei ole võimalik kuhugi jõuda ning ühiskonna arenguvõime pidurdub üha enam. On iseküsimus, kas ideede ja väärtuste vohamise ajal ongi võimalik selget sihti määratleda? Või kandumine me lihtsalt kuhugi, kuhu tänased protsessid meid juhivad ja loodame instinktidele, mis sunnivad meid end vähemasti kaitsma ja edasi püsima?

Olen üpriski pessimistlik selles osas, et me võiksime mingis lähemas tulevikus saada hea valitsuse, sest ühiskonnas lihtsalt puuduvad praegu konsolideerivad ideed ning väärtuste (või ka devalveerunud väärtuste) paljususes satume me väga kergesti erinevale poolele rindejoont ja ühise vankri vedamise asemel kisume seda erinevas suunas. Heade valitsuste aeg näib olevat möödas. Ka see on üks postmodernismiajastu tõelusi.

Tegu on artikli täispika versiooniga, mis ilmus ainult Sirbi veebilehel. Loe paberlehes ilmunud lühendatud versiooni siit

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar