Tuhandevärvine kivi

DORIS KAREVA

Mind on ikka huvitanud, mismoodi avaldub ühine vaimuilm kõrvuti elavate inimeste loomingus, kuidas nad seda tajuvad, mõtestavad ja väljendavad. Nii on olnud põnev tutvuda Rustam Singhi ja Teji Groveri, kahe India kirjaniku pea vastandlike, kuid puhtalt kokku kõlavate loomelaadidega. Mõlemad on avaldanud tipptasemel luulet, esseid ja artikleid ning osalevad mitmel viisil India kultuurielus.

Rustam Singh on hindu filosoof ja luuletaja, kunagine armeeohvitser ja ülikooli õppejõud, inimesena vaikne, põhjalik ja äärmiselt napisõnaline. Tema naine Teji Grover, kirjanik ja kunstnik, on seevastu ülevoolavalt empaatiline, helduse ja osavõtlikkuse kehastus. Mõlemad on sündinud Panjābis, kuid pandžabi keel on jäänud pigem kodukeeleks. Kirjutavad mõlemad hindi ja inglise keeles, tunnevad hästi Euroopa kultuuri ja tõlgivad palju, peamiselt prantsuse ning skandinaavia autoreid. Veganlus ehk täistaimetoitlus ja loodussäästlik eluviis, pühendunud töö ja abivajajate aitamine kuuluvad nende igapäevaellu nagu ka raamatud, kunst ja muusika.

Kui Rustam Singh on nõus jagama oma mustvalgeid väikeses formaadis sulejooniseid vaid väga vähestega, siis Teji Groveri värviküllased abstraktsed maalid on vaadata olnud näitustel paljudes linnades. Oma värvid valmistab ta ise, enamasti taimedest, ning maalib käepärasele paberile pintslit kasutamata, kas siis sõrmede või väikese spaatli abil. Kriitidena kasutab ta järele­jäänud küünlajuppe. Vahelduvatest maastikest ja meeleoludest ajendatud maalid vibreerivad, pulseerivad, seal välgatab lõkendavat safrankollast, sügavat veinipunast ja terrakota küpsust, türkiisi ja lasuriiti. Tema impulsiivsetes rütmides ja kujundeis aimub kaugeid kajasid koopajoonistest modernismini.

Sama vastandite kokkukõla ilmneb ka nende luules. Rustam Singh on vaikusekunstnik. Mõneti meenutab tema stiil Samuel Becketti nappe, seesmisest pingest laetud lihtlauseid. Tema toon on väljapeetud, sõnavara lakooniline, enesevalitsus imetlusväärne. Neis tekstides on midagi skulptuurset, mis tuletab meelde Auguste Rodini märkust kannatlikkusest kui ühest tegutsemise vormist. Universum – aga vähemast Rustam Singh ei räägi – koondub tema luules ülima tihedusastmeni. Väliselt tagasihoidlikuks kiviks tardunud, on see seesmiselt hõõguvkuum, vaikiv ja valvas.

Teji Groveri unenäolised, ekstaatilised tekstid seevastu pulbitsevad kujunditest ja värvidest, stseenide palavikulisest vaheldumisest. Seejuures sisaldavad need nii palju viiteid ja vihjeid India pühadele tekstidele, et tema luule mahukam tõlkimine teise kultuuriruumi on paras pähkel. Oma keele, oma hääle leidmist on ta seletanud nii: „Urdu keel oli mu lapsepõlvekeel, suuline keel, milles ma kunagi ei mõelnudki lugeda või kirjutada. Pandžabi keel oli endastmõistetav, ta ei varjanud endas saladust. Tehku su ema või tuhat imet, see ei löö sind tummaks, imedega harjub. Emakeelega on samuti. Hindi keele esialgne võõrus aga täitis selle keele igatsusega – mulle tähendas luule tungi tormata sõnade järel nagu hull. Mind lummasid sõnad, mille tähenduse vastu ma huvigi ei tundnud. Kõla deliirium oli kõik, mis midagi tähendas. Ja selles deliiriumis hakkasingi kirjutama.”

Küllap teab iga tõlkija seda tunnet, ennastunustavat pühendumist – nagu ka rõõmu, sellest sündivat ergastust, kirgastust jagada.

India kirjanik ja kunstnik Teji Grover maalib enamasti taimedest ise valmistatud värvidega, kriitidena kasutab ta järelejäänud küünlajuppe.

India kirjanik ja kunstnik Teji Grover maalib enamasti taimedest ise valmistatud värvidega, kriitidena kasutab ta järelejäänud küünlajuppe.

Teji Grover

Teji Grover

Siddhartha maalid

*

Püüdsime täita nende puudumise paljude värvidega ja lahustusime maalis igal mõeldaval viisil.

Valgusekiired hakkasid laulma, heites lehele oma seitsmevärviseid juukseid. Näkineiud vahuseis vetes puhkesid rõõmust nutma.

Maas istuv vares alustas juttu lapsega emaüsas, kes paistis läbipaistvast kõhust.

Purpurtaevas, ööpikkune magamatus. Nii nagu oli elu, üsna niisama ka surm.

*

Vihased iseenese sügavikele, määritud sinise varjundeist, tõusid nad pinnale.

Nemad ei tundnud pinna rõõmu ja kurbust. Ei vaenlast, ei sõpra, armastust, vihkamist, pruuni, ei valget, une õndsust või õudust. Ei tundnud nad Parijati puu õisi, lõikust, ei vilja, vett, linde või loomi. Kui nad oleksid soovinud, oleksid võinud nad hoomata puuvilla kurvastust patja tikitud lilledes. Musträsta sulestikus näisid keha ja hing seesama.

Sellised, nagu olid sügavikud, üsna samasugune oli ka pind.

*

Oma kehades ujusid nad ilu jões meie kaldani välja. Me tundsime nad ära sõnast „sõber“.

Siis, avades pilved musthallide mägede taustal, lendasid välja valged linnud.

Unekergete kellukeste helinal kõndides hakkasid kitsed näksima valgeid lilli, ja peepalipuu toonides liugles kollaste liblikate ja mesilaste keeriseid.

Niisugune nagu oli rõõm, üsna samasugune ka kurbus.

*

Nemad ei teadnud, et nende tähestik lõikas sisse meie eluihasse.

Meie ei teadnud, et kui see oli rõõm, siis lõpuks ka kurbus.

Nad vapustasid meid oma kurbuse­lausetega, oma armastatute surmadega nad vapustasid meid, armastusega, mis jäi alles ka siis, kui armastus otsa sai, vapustasid nad meid.

Siis kell kaheksa hommikul hakkas vaskne peepalipuu lehti langetama, need langesid kogu päeva päikese eri värvide hinguses. Ei sõprust, ei surma, ei jälgegi armastusest, meelepettest või tõest, ei vihkamistki või nuuksumist.

Oli vaid maa külgetõmbejõud. Ja lehtede langemine.

Rustam Singh

Kivi

oli muutumas tuleks

mis oli juba tuli ja

nägi välja nagu kivi

paljude teiste kivide seas

mis olid juba tuli ja

nägid välja nagu kivid – nõnda et

paljude tulesarnaste kivide seas

paljudes paikades

kivisarnane tuli

leegitses

Pruuni kivi sees

Pruunpunase kivi sees

Punarohelise kivi sees

Rohesinise kivi sees

pruun punane roheline sinine

kollane päike

lille end lõi kui

tuhandevärvine kivi

mis alguses

paistis puhta pruun

kuni ta nõelas mind

Valgel kivil

Selles kujundis

„must kivi valgel kivil“

mida just äsja lugesin

või selles kujundis:

„valge kivi mustal kivil“

mille just nikerdasin

„on suremas tuhat surma“

valgus, mis haarab ta elu,

või käsi, mis hoiab selle valguse paigal.

Tuhandevärvine kivi“ on üheksas florileegium septembri lõpus toimunud luulefestivalilt „Käsmu sügis“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht