Parandada püksipõlve augu väljalõikamise teel

Jaak Tomberg

Kirjutamine on kehastamine: just sellest tuleneb Anti Saare fiktsioonimaailmade külgetõmbejõuline orgaanilisus. Anti Saar, Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin. Toimetanud Sirje Ratso. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2006. 151 lk. Anti Saar, Nemad kaks. Toimetanud Margit Langemets. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 142 lk. Anti Saar, Tekste siledast ruumist. Toimetanud Tiia Valdre. Kujundanud Silver Sikk. Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 101 lk. Välja arvatud muidugi juhul, kui mõni pervert ei näe lauses keha. Roland Barthes, „Tekstimõnu”        1. Üks tähenduslikem, Maurice Blanchot’st tõukuv nägemus kirjutaja tegevuse kohta räägib sellest, et kirjutaja ei tea, mis see on, millest ta kirjutab. See ei tähenda, et ta ei teaks, mida ta kirja paneb – et talle jääks mingi kummalise ja seletamatu, peaaegu totra pimeduse ajel saladuseks tema enese raamatutesse kantud sisulis-temaatilised motiivid, tema poeetiliste vinjettide täpne sisefüsiognoomia või tekstivälisest  tegelikkusest pärinev osutusmaterjal, mille taustale kirjapandu tema jaoks on asetunud. Loomulikult teab ta seda: ent valmisteksti autonoomia ja kirjutaja loomingu üldiselt seisukohalt võib see teadmine olla kõige tähtsusetum asi üldse. Mida ta ei tea ja mida ta kunagi teadma ei saa (ning mis tema kätt kestvalt kirjutamas hoiab, teda üldse ellu kutsub), on see, millest ajendatuna, mille meelevallas, mille kohustava sunni või toimimapaneva  tõuke jõul ta neid asju kirja paneb: ta kirjutab ära ega tea, millest („see tuleb”). Teisisõnu – ta ei saa kunagi hõlmavalt „lugeda” oma loomingut (ehkki ta võib loomulikult lugeda üksikuid teoseid); nagu ei saa ta ka seda, mida ta on kirja pannud, mitte kuidagi teisiti kirjutada. Või veel kolmandal, mõnevõrra müstitsistlikumal moel: teos oma ainuvõimalikus teostumuses ise paistab teadvat (seda loomingut), millest ta (välja) räägib, aga kirjutaja ei oska seda (talle,  eikellelegi) seletada. Samast vaatest järeldub, et teos, mis ennast niisugusel kombel „liiga hästi tunneb”, annab kirjutajale edasise voli; nii nagu ka kirjutaja, kes suudab hõlmata oma loomingut, on summutanud ennast toimimapaneva tungi. Sest kirjutaja tahab teada ja kirjutab edasi; kui ta lõpuks teada saab, kaob tal kirjutamiseks juba olemuslikult edasine tõuge.

 

Mida see tähendab, kui öelda – „teos tunneb  ennast liiga hästi”? See tähendab – temast ei ole (võimalik, tarvis) midagi rääkida.

Mida see tähendab, kui öelda – „kirjutaja hõlmab oma loomingut”? See tähendab – looming on lõpule viidud, valmis.

Ning teos ja looming on siinjuures ühenduses omavahelise täieliku ühismõõdutuse kaudu: ehkki loomingust saab kõneleda üksnes teoste kaudu, ei kõnele teos loomingu kohta kunagi otsejoones, kokkuvõtvalt,  ammendavalt. Teos on materiaalne ja fikseeritud, looming aga ideaalne ja pagev: teos ei piiritle loomingut, vaid üksnes osutab selle olemasolule; ometi jääb kujutelm (otsekui eeleksisteerivast) loomingust kirjutajat volitavaks jõuks. Niisugune võiks olla üks võrdlemisi kirjandusleksikonide kauge vaade sellele, mida kutsutakse loominguks: looming on ühtaegu ja paradoksaalselt nii see, mis olemasolevatest teostest hiljem aimub, kui ka see (otsekui) eel-olev, millest teosed on välja mõeldud. (Siit nähtub ka üks kriitika võimalikke ülesandeid: püüda loomingut sümboolselt alal hoida …) Pean tunnistama, et see on kirjutaja tegevust mõnevõrra kallutav ja kitsendav (miks mitte ahistavgi) määratlus ning seab raamid nii sellele, keda kutsuda kirjutajaks, kui ka sellele, mida üldse pidada kirjanduseks. (Sest kirjaniku töö lihtretseptsioonilisel tasandil kõneleb see määratlus märksa vähem tähenduslikumalt  näiteks nende kirjutajate kohta, kelle esikteos osutub hiljem ainsaks – teoste ilmumise kas või mingigi kestev regulaarsus sisendab niisugusest vaatepunktist asjaolu, et „looming pole veel lõpetatud”. Ning kirjandusinstitutsionaalsel tasandil on see määratlus allergilisem nende kirjutajate vastu, kes oskavad pealtnäha takistusteta ja hõlmavalt „ära seletada”, millest nende teosed räägivad – sest kui nad seda tõesti oskavad, peaks neil tagasijõustavalt  puuduma igasugune tegelik voli neid teoseid üldse kirjutada.) Ent võib-olla ei peakski tõelisteks kirjutajateks pidama neid, kelle teosed mugavalt ja takistusteta mingi üldkokkuleppelise kirjandusmääratlusega kokku sobituvad ning selle hõlma all oma õigustatud koha sisse võtavad, vaid neid, kelle looming sunnib (just täpselt kitsendavalt ja ahistavalt) uusi kirjandusmääratlusi looma?     

2.

Seda öelnud, tahan väita, et nimelt ülal välja joonistatud eneseküllaste teoste, ent pageva loomingu vahelise pingevälja keeles saaks hakata lähenema tekstikogumile, mida seni on jõustanud Anti Saare kirjutav käsi: käsi, mis  kirjutab „ennast liiga hästi tundvaid teoseid”, kuid ei hõlma peaaegu üldse loomingut, millest need välja on mõeldud.

Võrdlemisi lühikese aja jooksul ilmunud kolm teost „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” (2006), „Nemad kaks” (2008) ja „Tekste siledast ruumist” (2009) annavad kindlasti märku kirjutamise regulaarsusest ja tulevikule avatud kestusest, nagu ka kirjanduslike vormide mitmekesisusest: esimest pean jutukoguks,  teist romaaniks ja kolmandat tekstikoguks. (Saare loomingust mõista andvate teoste hulka lisaksin „puuduolevana”, nullindana, ent vahest mitmeski mõttes määravana, aluselisemana ka võrgus avaldatud filosoofilissemiootilise traktaadi „Tähesadu”, http:// www.ut.ee/hortussemioticus/1_2007/index. html.) Samuti pole olnud põhjust kurta selle tekstihulga esialgse kriitilise vastuvõtu kvantitatiivse vähesuse üle. Võib rahulikult öelda,  et Saare esikteose kohta kirjutati palju; Vikerkaare 2007. aasta kevadnumber ilmutas seni võrdlemisi pretsedenditult lausa kaks arvustust. Oma kvantitatiivses rohkuses omistasid need tekstid Saare debüüdile kvalitatiivselt palju: ühe huvitavama kriitika raames (Berk Vaher, Sirp 27. VII 2007) ühekorraga näiteks nii psühholoogilist realismi, külarealismi, kõrgmodernismi kui ka postmodernistlikku „kirjutamisest kirjutamist”. Ning niisuguseid,  loomult „totaalseid” loetelusid on leida (mitte ainult voolude, vaid ka sisulise motiivistiku või tekstipoeetilise lähenemise lõikes) ohtralt mitmelt poolt teisaltki, kuni piirini, kus hakkab jääma mulje, et see kuhjamine kirjeldab küll kõike (teostes kohalolevat), kuid evib selsamal põhjusel „kirjutaja loomingu” suhtes üha nõrgemat koondtähenduslikku jõudu.

„Kirjutamisest kirjutamisega”, mida kirjandusteaduslikus leksikas tähistab sõna „metafiktsioon”,  on vastuvõttev ühisteadvus jäänud Saare nime edaspidi ehk kõige läbivamalt seostama: juba võrdlemisi põgusa retseptsioonilise laiseire tulemusena võib tuvastada, et need tekstid on kirjutatud näiteks kirjutamisarmastuse ja armastusest kirjutamise vahelise ühildamatuse tõukel (Jaanus Adamson, Sirp 25. IV 2008) või „pretensioonika autori soovist olla ise oma teksti sees” (Tõnu Kaalep, EE 16. V 2008) või „tekstuaalsete enesekummutuste  mängust ja ängist” (Berk Vaher, Sirp 27. VII 2007) või veel millestki neljandast või viiendast tulenevalt – kõik need sõnastused märkimaks oma erineval moel siis seda üht, et enne kirjutama hakkamist või paralleelselt sellega on kirjutamine ise kirjutaja jaoks kõigepealt ületamist nõudev probleem või, teistpidi, et kirjutaja on igast kirjapandud sõnast (teoreetiliselt, mingil muul viisil?) „liiga teadlik” ning et see kõik avaldub esiletükkivalt ja läbivalt kogu  juba olemasolevas tekstikorpuses. (Seejuures on tähelepanuväärne üks väheseid, pärast romaani „Nemad kaks” ilmunud autoriusutlusi (Mari Peegel, EP L 4. IV 2008), mis kohe alguses tõstatatud metafiktsionaalsusküsimusest ei vabane peaaegu lõpuni välja.) Ja tõepoolest, raamatus „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin” peatutakse kirjutamise staatusel ja võimalustel (nt pastaka ja paberi, joone ja tegelikkuse, kirjutava käe ja Karlova,  sõna ja mis tahes teiste sõnade, sõna ja asja iseeneses vahelistel suhetel) läbiva järjekindlusega. Sellest, ma usun, on päris palju räägitud. Ning niisugusest vaatepunktist ei olnud vale väita, et „raamatus on vähe tegevust – õigemini seda peaaegu ei olegi” (Piret Põldver, EP L 12. I 2007), sest tegevus paistis siin ühtaegu või isegi pigemini ka fiktsioonitegelikkuse-taguse „mõttetegevusena”. Selle mõttetegevuse kohalolu „kehatus” muutis fiktsioonimaailma  reaalsuse (nt Karlova lõhnad) otsekui iseäranis materiaalseks ja mõjusaks, ning tekkinud tasakaaluka kontrasti toime oli senises kirjanduspildis üllatav, avav, tekitas edasisi ootusi.

Romaanis „Nemad kaks”, isetituleeritud „katses kirjutada naistekat”, on „tegevust” seevastu ohtralt ning puhta kirjutustasandiga hõivatud hääl sekkub märgatavalt harvem, peaasjalikult teose alguses ning kontseptuaalse kokkusidumise korras ka lõpus, ent vahepeal,  nagu ka osa kommentaatoreid on tähele pannud (Tõnu Kaalep, EE 16. V 2008), „väsib hüperaktiivne autor ära” ja annab pikemaks teed vägagi atraktiivsele ja pingestatud süžeele, viies niimoodi tahes-tahtmata mõttele, kas teda üleüldse sinna teksti tarvis on – kas katse asemel ei võinukski olla sekkumisteta „puhtilukirjanduslik” naistekas ise … (Ning kui ette rutata, viib see Saare loomingu lõikes omakorda veel ühe üldise, otsustamatu ja määrava  küsimuseni – kas autori tekstiontoloogia võimalustest ja piirangutest, vabadustest ja sundidest lähtudes oli tegu katsega pigem tõusta või pigem langeda „naisteka tasemele”?) Igal juhul võis tajuda, et see taaskordne kirjutustasandisisend kivistas Saare retseptsioonis „metakirjanikuks” – hakkas jääma mulje, et palju pruugitud metafiktsionaalsus on miski, millest ta „isegi naistekat kirjutades” lahti ei saa. Ning retseptsioonil on (eriti kitsas kultuuriruumis)  enam kui harvem ootushorisonte kitsendav toime. Kuid samas – jätan endale veel väikse võimaluse kõhelda, kas ikkagi just mitte tolle kirjutustasandiga hõivatud hääle kohalolu tõttu, ent kaldun arvama, et siiski pigem mitte – saavutab „Nemad kaks” märksa iseseisvamalt ja iseeneses midagi, mis debüütteoses kirjutamistasandiga hõivatuse tõttu sugugi nii hästi ilmsiks ei tulnud: fiktsioonimaailma teatava  erakordse hõrkuse ja tahkuse, romaanitegelikkuse kiirgava ja isepüsiva orgaanilisuse. (Sotsiaal)psühholoogilisel suhtegrammatikal, mida siin lahti arutakse, on tõepoolest mingi eriline kehalisus, intensiivsus ja läige ning see viib teose kaugele harjumuspärasest naistekast, kus too grammatika antakse tavaliselt edasi peensusteni läbi jahvatatud klišeeliste markerite kaugendatud keeles, nii et tekstiga ei pea elama peaaegu üldse koos ja kaasa, et  sellest süžeestruktuur (ja ei midagi enamat) distantsilt välja väänata, kaasa võtta ja endasse lahjendada.

„Nende kahe” toime on täpselt vastupidine: parimates kohtades sugereerib tekst sarnaselt debüütraamatule tundmust, et fiktsioonitegelikkus ja selle tegelased on samavõrra orgaanilised ja elusad kui lugeja isegi, ent ta ei sisenda seda samal moel nagu esikteos. Fiktsioonitegelikkuse üleintensiivset orgaanilisust ei taga siin mitte kontrast „metafiktsionaalse  mõttetegevusega”, vaid risti vastupidi, tähelepanelikult välja häälestatud ja hoolikalt viimistletud lihtmateriaalne nüüdisrealistlik üksikasjalikkus. Minu jaoks avaldus see tahkus ja orgaanilisus kõige paremini teose nendel (üsnagi ohtratel) lehekülgedel, mis olid pühendatud ühe peategelase kinnismõttelisele uhkustamisele oma tüdruku puusanukkidega (lk 26–30) ning tema tumedale vegeteerimisele potentsiaalsesse armukolmnurka  kuuluva rivaali käelabade aadressil (lk 54–58), ja saavutas (kosmopoliitse, hedonistliku, peaaegu trendikütiliku) äärmuse tõdeki muses kirjutaja võimelisusest tuua adruaurust vinetaval rannal istukile tõusnud tüdruku kotist nähtavale „nelisada grammi mureleid ja Surm Veneetsias” (lk 8). Üsnagi vastupidiselt Saare esikteosele põhistab „Nende kahe” sisetegelikkuse eluhoogu lihtsa taktitundelise detailivaliku kiirgav, solaariline realism. Ning  kui pidada romaani mõningaseks ebaõnnestumiseks, „ei lihaks ega kalaks”, nagu seda kriitikas mõnel pool tehtud on (Berk Vaher, Vikerkaar 2009, nr 1-2), siis kahtlemata muu hulgas ka õigustatud soovist teada saada, kas see solaariline realism suudab end jõustada ka ilma „hüperaktiivse autori” tekstisisese järelevalveta.   

3.

Niisugust, retseptsiooni kaasavat arutlusjoont järgides tekib kiusatus öelda, nagu teostaks Saare looming iselaadset dialektilist liikumist: kirjutamisega paratamatult kaasnevale kirjutajategelikkuse kirkusele (tees, esimene raamat) vastandub fiktsioonimaailma enese  samaväärne kirkus (antitees, teine raamat). Võib-olla just niisugust duaalsust võiks kokku siduda Berk Vaheri empiiriline tõdemus, et „Saarele on oluline kirjutada nii, et see mitte ei kirjelda ega imiteeri elu, vaid tuleb äratuntavalt elust ja saab eluks. Kirjutamise ja elamise lahutamatus ja kummati ka määratu kattumatus kummitavad Saart ikka ja aina” (Sirp 27. VII 2007). Ning olgu siinsed eeldusalused kui tahes meelevaldselt või senisest retseptsioonist  tingitult valitud, paistab Saare kolmas raamat „Tekste siledast ruumist” selle dialektika sünteetiliselt lõpule viivat ning vastosutatud „lahutamatuse ja kattumatuse” põhjuseid ja sisemehhanismi tagasijõustavalt ehk kõige paremini selgitavat. „Tekste”, oma olemuselt just nimelt tekstikogu, s.t senistest kõige vähem ilukirjandus, saavutab ülal väljajoonistatud kahe tasandi täieliku omavahelise äralahutatuse.

Ühelt poolt, pooles mahus, sisaldab  see tekste, mille dominantses tähelepanukeskmes on tegelikkuse (tekstilise, mälulise jne) representeerimise võimalused, piirangud ning üldine sisefüsiognoomia; teiselt poolt aga vahetuid „tähelepanekuid tegelikkusest”, tekste, mis n-ö üksnes representeerivad. Nii ilmestab „Kuidas kirjutada kera” tegelikkuse tekstistamisel tekkivat kaost kera (siledale pinnale) laialilaotamise õnnestumatuse võrdkuju kaudu. „Sisenemine” räägib ruumilisest  tegelikkusest keeles, milles puuduvad igasugused harjumuspärased, tavakirjelduslikud markerid: tegelikkus on siin läbinisti keelde tühjendatud ning püsibki ainult kui tekst üksnes teksti kujul ja kaudu. See on täienisti eelsubjektiivse ruumitaju tekst, ning niisugusena võib-olla üks võõrandavamaid, üllatuslikumaid ja väljakutsuvamaid praeguses eesti kirjanduses üldse. „Jubamõeldu” näitab, kuidas déjà vu’s ei meenu mitte mingi varem  kogetud konkreetne asi, vaid üksnes selletagune üldstruktuurne mõte: „olen kogenud”. Nendest kolmest kesksest tekstist paistavad selgelt eristuvat kogu algus- ja lõputekst „Metroskoop” (tähelepanekuid Pariisi metroost) ning „Pärnu random” (tähelepanekuid Pärnu rannast) – nüüdisrealistlikest ülestähendustest koosnev sattumuslike juhtumiste subjektiivne jäljendamine, mis (vastukaaluks nt keratekstile) annavad märku representatsiooni  enamlikkusest tegelikkuse suhtes: asjaolust, et tegelikkuse värving ei tulene mitte niivõrd tegelikkusest enesest, vaid ainuüksi aparaadist, mis seda keeleliselt tähistab. (Ei öelda „mehel oli suu lahti”, vaid öeldakse „suu koha pealt avatud näoga mees” jne …) See kahetisus, just „Tekstides” kõige selgemini avalduv, kirjutamisampluaa äärmusi esiletoov sümboolne äralahutatus (tegelikkuse representatsioon vs. representatsiooni enese  tegelikkus), on minu jaoks avav kogu Saare senise tekstikorpuse lõikes, sest osutab nende tasandite alatisele („siledale”) samaväärsusele. Ning avav sestap ka tagasivaateliselt, tagasijõustavalt näiteks varasemate teoste lugemist kompositsiooniliselt rikastanud või õõnestanud metafiktsionaalseid katkestuskohti silmas pidades. Siin leiab kinnitust Saarele iseomase tekstiontoloogia olemasolu – teatud kindel ja määrav vaade teksti ja tegelikkuse suhetele,  mis neid tekste on põhistanud.     

4.

Väidan, et seda ontoloogiat võiks kirjeldada siinse teksti pealkirja alla seatud Roland Barthes’i uitlisandus teksti ja keha ühesuse kohta: tegu on kirjutusontoloogiaga, mis  näeb lauses keha. Ent mida see endaga kaasa toob, kui kirjutamist põhistab olemuslikuna, paratamatuna (pole vahet kas teadvustatult või teadvustamata) tõdemus, et „tekst on keha”? See toob kaasa ühe iselaadse ja arvatavasti harvaesineva vaate kirjutamisele: asjaolu, et kirjutama hakkamine ei ole teksti kui eeleksisteeriva ideaalabstraktse mõõtme sõnadega täitma hakkamine. Kirjutamine on vahetu (kvaasi)  materiaalne juurdeloome: käsi, mis kirjutab teksti, veab aktualiseerimisjoont, see kehastab ja tegelikustab. Kirjutamine muudab kirjapandu tegelikuks, nii nagu kirjutamise võimelisuse olemasolu ise muudab tegelikkuse juba kirjutuseks: tegelikkus (ja mitte tekst!) ise on tühik, tühimik, mida tuleb „tõelise tegelikkuse” saavutamiseks alles „täita” tema tekstuaalse väljalõikamise, kirjutusliku isoleerimise kaudu – umbes nii, nagu üks Saare  jutustajahäältest seda teeb, kui mõtleb püksipõlve parandamisele augu väljalõikamise teel … („On lünk, milles sõna ütleb lahti oma asjast – saab asjaks iseenesele”.) Kirjutamine on kehastamine, vahetu jõustamine: just sellest tekstiontoloogilisest tõsiasjast tuleneb ka Saare fiktsioonimaailmade külgetõmbejõuline orgaanilisus, näiteks Karlova lõhnade „reaalsus”.

Tekst on keha: siit ka kirjutajavastutus, mis ei luba tolle jõustamise võimalike  tagajärgede üle mõtlemata jätta, toda metafiktsionaalseks nimetatud mõttetegevustasandit hüljata. Ning siit ka hämmeldus, mida iga järgmine kirjapandu kirjutavas käes paistab tekitavat. Kui Berk Vaher avaldab viimases aasta proosaülevaates (Looming 2010, nr 3) lootust/ootust, et Saar järgmisena „hoopis neljandast kaarest üllataks”, siis viiksin selle institutsionaalse tasandi ootuse kirjutusontoloogilisele tasandile: see kõnealune kirjutav  käsi üllatab igal sammul, ning üllatab iseäranis ja esmajoones iseennast, nähes omaenese olevikumomendis seetõttu ühtaegu ja lahutamatult nii potentsiaalsusest üle laetud mateeriapommi kui ka ühtainust habrast, ebakindlat muret tulevase pärast. Sest käsi on pastakast ülemäära lahutamatu, teksti ülevalgumine tegelikkuseks on liiga lühiühenduslik. („Aga see ei ole metafoor, ja metafoore ei tunne meelehaige, kes kõigest kirjutab otse. Nii otse,  et reljeefi ei teki, nii otse, et aru ei saa.”) Liiga otse: liiga otse aktuaalseks, liiga otse kehaks. Tekst on keha: sellest meelehaigusest ka paratamatu ja tahtmatu allajäämine omaenese kirjutamise liigsele orgaanilisusele, teksti ületäielikkusele, mida Saare looming esseistlikumates kohtades põhjalikult lahata püüab. Ning sellest meelehaigusest ka kirjutajapositsioon, mis püüab end veenda, et kui ta kirjutamise sisefüsiognoomiat võimalikult täpselt kaardistab, saab ta kontrolli alla ka oma tegelikkust jõustava pastaka ning koos sellega ka osakese tulevasest, mille pärast ta lakkamatult nii ootusrikkalt üllatub kui ka fiktsioonitegelikkusest tagasi tõmbudes muret tunneb.

Siinse kirjutise alguses välja joonistatud blanchot’lik nägemus kirjutaja olukorrast osutub Saare tekstiontoloogiast rääkides iseäranis otstarbekaks, võib-olla isegi möödapääsmatuks: just teksti ja keha ühesust arvesse võttes saab  selgeks, miks need teosed „tunnevad end liiga hästi” (ning miks neist paistab olevat peaaegu võimatu lõpuni rääkida), ning miks kirjutaja ei suuda lõpuni ega ammendavalt väljendada, millest need tulevad („Mis ajab kõverat joont minu pastapliiatsist paberile – jumal teab”). Ent täpselt samavõrra on see ühesus garandiks ka vabadusele ja sunnile, mis Saare loomingut hõlmamatu, pagendatu ja avatuna hoiab … Saar on oma loomingu sunnismaine ja selles  mõttes on ta (kõrg)modernistlik autor. Ning viimaks saab heita elustava kõõrdpilgu tollele „teadlikkusele”, mis Saare retseptsioonis metakirjanikuks on kivistanud. Sest kõnealune looming märgib tõepoolest tavatut, harva ja õpetlikku juhtu, kus metafiktsionaalsus pole kaalutletult välja häälestatud kirjutusprintsiip, vaid kirjutuse enese ülemäärase orgaanilisuse paratamatu sümptom. Siin seisame kaugel „distantsilt tulistamisest”, külmadest,  erudeeritud demiurgi kombel kontrollivatest ja üleolevatest paikasättimistest, mille hariduslikumaks ja tuntuimaks näiteks on võib-olla Umberto Eco järelsõna „Roosi nimele”, ning postmodernistlikult iroonilistest „keelemängudest”, mis võiks osutada ammendavale teadlikkusele selles osas, „kuidas kirjandus käib”. Saare metafiktsionaalsus on kirjutava käe ja loovintuitsiooni liigkiirest lühiühendusest tulenev metafiktsionaalsus,  mis kõneleb kirjutamise võimalustest ja piirangutest harjumuspärasest võrdlemisi teistsuguse nurga alt – sugugi mitte distantsilt, vaid väljapääsmatult seestpoolt – ning annab märku kirjutajast, kes on (tõepoolest üsna modernistlikul moel) omaenese kirjutuse allutavas meelevallas. Ent millest niisugune tekstiontoloogia tuleb? – loodame, et me kunagi teada ei saa.