Vabadus olla üldine

KAUR RIISMAA

Kaur Riismaa, kirjanik ja kriitik

Erakogu

Ratsionaalarvudel on koma järel mingi number veel: näiteks 0,625. Need on kirjutatavad murdudena: 0,625 = ⅝. Irratsionaalarvud on sellised, mis koma järel kunagi ära ei lõppe. Taolised on π (pii, ≈3,14), e (≈2,71828) või kuldlõige (≈1,618). Komale järgnev ei hakka kunagi korduma, kusagilt matemaatika sügavusest aina lisandub numbreid koma järele. Guinnessi rekordite raamatus on Rajveer Meena, kes suutis 9 tunni ja 27 minuti jooksul meelde jätta 70 000 π komakohta. Aga sellega ei lõppe π ära. π ei lõppe kunagi.

Matemaatikat peetakse enamasti millekski väga täpseks ja rangeks, olgugi et matemaatikud toimetavad sageli üldistustega. Põhikoolis ringi ümbermõõtu arvutades me ehk ei mõelnud, et tõde jääb praegu välja selgitamata. Ringi, mille raadius on 2 cm, ümbermõõt oleks 3,14-ga arvutades 12,56. Kalkulaatoril π klahvi kasutades ≈12,5663706144. Sõltuvalt sellest, millega ümbermõõdu arvutame, võime saada lugematu hulga tulemusi, mis kõik on tõesed, aga millest enamik on kasutud. Põhikoolis ringi ümbermõõdu arvutamiseks pole meil vaja 70 000 π komakohta. Kas see siis tähendab, et me ei saa kunagi teadma ringi täpset ümbermõõtu? Jah, tähendab küll, aga meil pole vajagi, vahel võib endale võtta vabaduse üldistada.

Tõde on lõpetatud, üldisus on lahtine ja kutsuv. Sellistel hetkedel, mil me ei pea „tõde välja selgitama“, hakkab loovat inimest närima täpsusvajadus. Õpetaja Tõnu Tepandi on öelnud: näitlejal peab jääma aega libistada sõrmedega üle aialippide. Niisugusesse vabasse, üldisse libistamisse on tõde ja täpsus teretulnud. Täpsest vastusest enam üldisuse poole liikuda ei saa ja pole vajagi.

Inspiratsioon on see, kui me korraga taipame, mismoodi teatud muutujad omavahelistesse seostesse seada. See arusaamine ei saa aga tulla, kui me juba 70 000 π komakohta oma peas kinni hoiame.