Tartu vaimukas tants
Kuidas defineerida tantsuteatrit või veel keerulisemat nüüdistantsu?
“Uue tantsu” festivali toomine Emajõe Ateenasse oli igati tänuväärt ettevõtmine. Uus tants, uued vaatajad, uued lavatingimused, uued arusaamad ja uued mõttekäigud liikumisvõimaluste kohta.
Festivalil esitati viis nüüdistantsu-lavastust, mis kõik sobisid väiksesse Lutsu teatrimaja saali nagu raamat raamatukokku. See võis ka olla esinejate kiire kohanemisvõime (kohanemine ruumis), mis tõi vaatajateni väga vahetu tantsuelamuse. Tantsukunst iseeneses tekib alati hetkes ja sureb (kuid mitte väga traagilist surma) järgmisel momendil. Liigutus, mis tehti, võib aga jääda püsima kauemaks. Küsimus on pingestatuses. Kuna festivalilava oli vaatajatele suhteliselt lähedal, siis võib öelda, et füüsiliselt oli tegu väga vahetu ning pingestatud tantsukogemusega: tantsijad olid väikeses saalis, uudishimulike vaatajate vastas ning leidsid järjest huvitavamaid viise, kuidas oma keha ruumi ning konventsionaalsete tantsuliigutuste suhtes asetada. Ja see oli uus.
Teatriteoreetik Peter Brook on öelnud, et teater on see, kui keegi üle tühja ruumi läheb ning on keegi teine, kes seda vaatab. Kuidas defineerida aga tantsuteatrit või veel keerulisemat nüüdistantsu? Traditsioonilisse arusaama tantsuteatrist kuulub vaieldamatult ballett, heal juhul ka näiteks džässtants, kuid nüüdistantsu-teatrites näeb pidevalt uusi lahendusi ja liikumiskeele nüansse. Julgen väita, et pidev otsing liikumiskeele täiustamiseks ning ebakonventsionaalsete lahenduste väljapakkumine on vaieldamatu nüüdistantsu osa. Nüüdistants on kui kehaga mõtlemine ja keha on kui metamõtte väljendusvahend. Tartusse sobisid “Uue tantsu” festivalil liikumiskeelde pandud mõtted kui paberilehed raamatu vahele.
Genialistide klubis etendunud tantsulavastused moodustasid kunstliku terviku – tegu oli vähem või rohkem autobiograafiliste liikumisaktidega. Nüüdistantsu puhul on huvitav, et sageli on lavastuse looja ka ise lavastuses tantsija, etendaja, jutustaja jne. Samuti toidab see arusaama, et nüüdiskoreograafia on midagi väga isiklikku, kuna laval esinev inimene on loonud ja vaatajateni toonud kontseptsiooni, mida esitatakse küllaltki intiimses õhkkonnas. Seetõttu ongi võimalik teha järeldus, nagu oleks nüüdiskoreograafia (ka see, mida Tartus näha sai) väga vahetu, tõepärane ning aus. Usun, et uue tantsu publik ootabki, et tantsulooja tuleks tema ette lavale ja esitaks talle näiteks 37 minuti jooksul vaimse striptiisi. See lisab tantsukogemusele hoopis teise mõõtme – ei ole enam pelgalt soorituse jälgimine, vaid juba midagi “sügavalt intellektuaalset” ehk noortekeeles diipi. See ei ole uus eelarvamus.
Tartus aga julgesid inimesed saalis isegi naerda kentsakate liigutuste peale ning nagu ka arutluse käigus selgus, interpreteerida toimunut vastavalt oma kogemusele. Ja see oli hea.
(Nüüdis) Tansuliselt on kõik korrektne
Katrin Essensoni “Manusega mõtted” oli meeldejääv. Meelde jäi kuusk, muusika, parukas, vuntsid, vesi ning Katrin Essenson. Kuusk oli jõulukuusk, muusika oli naljakas, kuid samas väga kõnekas, parukas oli kuuse küljes ja vuntsid olid Katrin Essensoni küljes, kes oma silmavaatelt tuletas meelde kassipoega ning liikumiselt pikajalgset ning turbomootoriga kilpkonna (liikumised olid konkreetsed, minimalistlikud, võib-olla rangest kostüümist tulenevalt kergelt nurgelised). Ja kõik see kokku oli vaimukas.
Lavastus puudutas ka raskemaid teemasid nagu surm ja üksildus, kuid see ei mõjunud rusuvalt, kuna dramatiseering oli küüniline ja seetõttu tundus kõik kerge naljana. Igal tegevusel oli oma mõte, mis põhjendas laval toimuvat ning eks see ongi oluline. Etendus kirjutas ennast nagu raamatut: iga järgnev liikumissõna (võib öelda ka tantsusamm) jäädvustas ennast puhtale kontseptsioone ootavale leheküljele ning kokku tuligi mõttepeatükk.
Nüüdistantsulavastuste puhul tahab traditsioonilist teatrit armastav inimene kohe küsida, et millest see siis räägib, mis on lavastuse mõte. Eks igal lavastajal/tantsijal on oma lugu rääkida, mida ei pea aga tingimata sõnades edasi andma. Minule pakub liikumine suurt visuaalset naudingut ning liigne ratsionaalsus ei tundu põhjendatuna. Aga eks igaüks peab ise suure tantsusaia seest enda rosina leidma. Ja see oleks hea, kui inimesed seda teeksid.
Renate Valme lavastuses “Mesta” on kasutatud huvitavalt visuaalseid trikke. Näiteks linale projitseeritud helipuldist sai ühel hetkel reaalne helipult. Pidev visuaalsete illusioonide loomine ning trikitamine oli aga pisut väsitav. Vahepeal kippus kaduma liigutuste mõte ja pinge ning koos sellega vaatajate tähelepanu. Samas aga oli lavastusele loodud (võib-olla lausa kogemata) atmosfäär, mis aeg-ajalt tekitas tunde, nagu toimuks tegevus Antoine de Saint-Exupéry loodud “Väikese printsi” maailmas, kus saab ühelt planeedilt teisele hüpata ning vaadata, mis siis juhtub. Ja see oli armas.
Kolmandal päeval tantsisid Lutsu teatrimajas (ehk Genialistide klubis) enda autorilavastustes Mart Kangro ja Kaja Kann. Erinevalt Katrin Essensonist ja Renate Valmest, kelle lavastustes oli tunda fiktsionaalse maailma hõngu, tõstatasid Kangro ja Kanni tööd küsimuse, kas ja mil määral on reaalne argine maailm üle kantav (nüüdis)tantsukeelde. Põhimõtteliselt saab professionaalne tantsija võtta kaks osa argist ja ühe osa fiktsionaalset ning ongi lavastus valmis. Vürtsitada pisut vaimukuse, leidlikkuse ning mõtleva-liikuva kehaga et voilà – ongi valmis.
Mart Kangro esitas Tartus küllalt ammu loodud teose “Start. Based on a True Story”. Tema liikumised pakkusid väga suurt äratundmisrõõmu ja Kangro sõnavõtud olid humoorikad, andsid tavainimesele (ehk siis vaatajale) praktilise reaalsusega suhestumise võimaluse. Retseptsioon oli kerge ja nõtke, ja see oli hea.
Kaja Kann (“There are Laika Dogs Living in Estonia”) oli laval intrigeerivalt reaalsuse ja ebareaalsuse piirimail. Ei saanud aru, kust sõnad lõppevad ja liigutused algavad; olgugi et füüsiliselt oli see ajahetk fikseeritav, jäi vaimselt asi kaheldavaks. Mõru maiku aga suhu ei jäänud, vaid pigem oli etendus intrigeeriv, mõtlemist soodustav. Oli ruum, oli tantsija (liikuja) ja olid vaatajad, kes jälgisid, kuidas liikuja ruumis kulges. Brooki teatridefinitsiooni nüüdistantsule üle kandes võib väita, et nüüdistantsuliselt oli kõik korrektne.
Nüüdistantsu võimalikkusest tänapäeva Tartus
“Uue tantsu” festivali otsus sel aastal ka Tartu linna vallutama tulla oli hea. Huvitav, et idee poolest peaks kõik uus, põnev, ebatraditsiooniline ja “kunstipärane” olema Tartus väga populaarne, kuid nn uus tants pole ometigi Tartus veel püsivalt kanda kinnitanud. Loomulikult toimuvad igal aastal Future ja I.D.A. tantsufestival, kuid ometigi ei ole Tartus kohta nagu Kanuti gildi saal, kus saaks pidevalt, aastaajast hoolimata nautida nüüdiskoreograafiat. Kindlasti võiks käia Tartus külas rohkem tantsulavastusi nii Eestist kui ka mujalt maailmast.
Nüüdistantsu kesine kohalolek Tartus võib olla tingitud ka harrastajate vähesusest. Pole huvikeskusi, kus noored/vanad saaksid endale piisavalt mitmekülgset tantsualast haridust. Harrastajate ringi suurenemine tähendaks aga potentsiaalse nüüdistantsu publiku tantsuharidustaseme tõusu ning kui inimesed liikumiskeeles juba A ja B oskavad öelda, on nad avatumad ka uutele tuultele tantsumaastikul. Tark publik tähendab rikast teatrit!
Samas oleks rumal üritada lokaliseerida midagi nii rahvusvahelist, kui seda on nüüdistants. Eraldi Tallinna ja Tartu nüüdistantsu-koolkonna väljakujunemine on aga üsna rumal unistus, kuna väikeses Eestis lihtsalt ei jätku selleks ei tegijaid, publikut ega ressursse.
Lühidalt: oleks hea, kui Tartu inimesed saaksid rohkem näha nii eesti- kui ka välismaist nüüdistantsu, ilma et me oma kultuurilihase ära nikastaks ja inimesed tantsust ära väsiksid. Liikumiskunst sobib Tartusse nagu täpp i-le. “Uue tantsu” festivali laienemine Tartusse oli samm õiges suunas ning kummardus õigele publikule.