Eesti tants rahvusvahelise ekspertiisi peeglis

Kristiina Garancis

Nüüdistantsu pilt on hakanud jääma vaeseks ja ühesuunaliseks. Nädalalõpul 29. ? 31. oktoobrini oli Tallinnas Rahvusvahelise Teatriinstituudi (ITI) ühe haruüksuse ehk tantsukomitee kokkusaamine. Aeg ja koht sai seatud paika juba suve alguses Mehhikos, kus toimus 30. ülemaailmne ITI kongress. Esimest korda Eesti teatrielu loos valiti ka meie riigist ITI rahvusvahelisse tantsukomitee nõukokku esindaja, kelleks on allakirjutanu.

Tantsukomitee nõukogu on ülemaailmselt väga oluline organisatsioon. Nõukogu algatusel peetakse iga-aastast rahvusvahelist tantsupäeva (29. aprill) ning ITI tantsukomitee on just see instants, kes valib selleks sündmuseks sõnumilooja (maailmas tuntud koreograaf, tantsija), kelle kõne läkitatakse maailma. Nõukogu patronaa?i all toimub hulk maailmamainega tantsuüritusi ? festivale, töötubasid ning rahvusvahelisi võistlusi, nendest tuntumad näiteks Varna rahvusvaheline balletivõistlus Bulgaarias, New Yorgi rahvusvaheline balletivõistlus; Helsingi rahvusvaheline balletivõistlus jmt. ITI rahvusvahelise tantsukomitee nõukogu liikmetest on tuntumad president Ilona Copen, kes on New Yorgi rahvusvahelise balletivõistluse direktor, Inglismaa ITI keskuse juht Neville Shulman, kes annab Londonis välja ka iga-aastast mainekat ?Excellency in Dance? preemiat, ning Lena Sundberg, kes on Rootsi Tantsukomitee liige.

 

Eesti tantsu seis avanes oktoobrilõpu Tallinnas vastavalt võimalustele

Koosolekute vahepeal külastati Estoniat: vaadati ?Romeo ja Julia? ja ?Bolero? proove ning ?Luikede järve? etendust. Kohtuti balletijuht Tiit Härmiga, kes tutvustas teatri uue hooaja plaane ning rääkis balletipoole juhtimise põhimõtetest. Kanuti gild pakkus vaatamiseks nüüdistantsu koreograafide töid ehk Eike Ülevainu ja Raido Mäe viimased lavalood  ?More needs to be done ? the ceiling has not been reached? ja ?Wittingly 2?. Külastati tantsustuudiot Fine 5, kus vaadati stuudiolaste tantsufilmide valikut ning katkendit viimasest lavastusest ?24 tundi?. Räägiti omal käel tegutseva Fine 5 trupi elust ja tantsukooli rõõmudest-muredest. Arutati koos külaliskoreograaf Tommi Kittiga eesti ja muu maailma vabakutseliste tantsutruppide ellujäämisvõimaluse üle. Vanalinnastuudios näitas Taavet Jansen lõiku novembri algul esietendunud teatritükist ?Puutumata? ning valikut eesti tantsufilmidest. Iga nõukogu liige sai kohaliku tantsuelu kohta materjalikogumi, milles oli ajalooline ülevaade, kokkuvõte hetkeseisust, koreograafide kontaktandmed jmt.

Sisukamad sündmused olid Fine 5 külastus ning 29. oktoobril Kanuti gildi saalis toimunud külaliste ja eesti tantsuinimeste ning ka -publiku vestlus. On selge, et suure silmaringi ja elukogemusega tantsueksperte kohalik tantsuelu ei üllata, õigemini pole selles midagi rabavat, uudset, omalaadset, mida maailmalavadel juba silmatud pole. Värskendav oli aga mõtete vahetamine selle üle, mida nemad objektiivselt ja terava silmaga tähele panid ja märkisid.

 

Miski on meie väikeses tantsuelus ootere?iimil

Eesti nüüdistants on üle kümne aasta Eestis tegutsenud ja lavale on jõudnud, roomanud, libisenud sadu põnevaid teoseid. Iga uut on erutusega oodatud ja vastu võetud. Meile on need uudisteosed olnud sündmused. Algusaastatest, mil iseseisev avangardne suund arenema hakkas, on möödunud juba nii palju aega, et näha peaks olema ka üsna tuumakaid tükke. On aga tunne, et miski on meie väikeses tantsuelus soiku või ootere?iimile jäänud. Ja see miski on tants ise. Nüüdistants on nagunii üks piiril kõndija; selle kontseptuaalsem ja analüütilisem suund ongi teinud oma mänguplatsiks teksti, sõnumifilosoofia, performance?i-kunsti, antiteatri.

Meie väikse Eesti puhul on iga nähtus suurendusklaasi all ja nii on suureks valgustatud ainult üks suund. Nüüdistantsu analüütiline, kontseptuaalne rööbas on pea iga koreograafi sõidutee, vahest Z.U.G.A., Renate Keerd, Fine 5 välja arvatud. Pilt on hakanud jääma üheplaaniliseks. Kas on ka põhjuseks see, et kolme-nelja aastaga tantsuharidust omandavatele tantsijatele palju eritehnikaid tutvustada ei jõua?

Tantsija, koreograaf lõpetab kooli ega tunne end oma kehas hästi. Tal pole sinna istutatud stiilide virvarri, millest oma käekiri võiks arenema hakata. Ta keha pole piisavalt nõtke ja kõnekas, et too liigutuste keeles end väljendada tahaks. Tantsukunstnik kolib elama ja looma pähe. Ja seda võib kõikides uutes töödes ka silmata. Aga peas loodut pole põnev vaadata, kui taga pole dramaturgiat ja lavastust ülesehitavat pinget. Noorte tantsuloojate silme ees on ka Kanuti gildi suund ? orientatsioon just eespool sõnastatud stiilile. Kõigest sellest sünnib tänane tants, kuid kui see jätkub täpselt nii nagu täna, siis ei ole kolme aasta pärast publikul vaadata enam ainsatki tantsuliigutust. Nad võivad end ainult mõnitada ja irriteerida lasta, et mida nad üldse teatrisse tulid ja kas nad loodavad seal ka midagi näha…

Või äkki peab see kõik just nii minema, s. t isevoolu teed, sest arengule ei saa kätt ette panna. Seda kõike arvas tantsukomitee Kanuti gildi saalis toimunud vestluse tulemusena ja individuaalintervjuude korras veel lisaks.

 

Ärge häbenege oma keha!

Neville Shulman, Inglismaa: ?Tantsijad, koreograafid, kelle töid ma nägin, on oma loomingus alles nn isikliku arengu staadiumis. Nad on õigel teel, kuid selleks, et see protsess ka laval põnevaid tulemusi annaks, tuleb arenguredelil veel veidi ülespoole ronida. Õppida juurde enda ja oma keha ja väljendusvormide ja kunstiliikide kohta, mida lavastustes ühendada. Andmine peaks toimuma ikka seestpoolt väljapoole ? see peaks olema erutav ka publikule ja ühiskonnale. Selleks tuleb sageli jätkuvalt ja üha uuesti, uuesti, uuesti üritada ja oma kogemustest, millised need ka poleks, õppida.

Ma ei näinud piisavalt elusaid tantsulavastusi, kuid meeldisid mõned tantsufilmid. See on raudselt tulevikukunst. Tants, mis jõuab filmi ja televisiooni, satub tunduvalt suurema publiku ette ja väiksest Eestist laia maailma.?

Tähtsaim soovitus: ärge häbenege oma keha!?

 

Marina Stavrinides, Küpros: ?Meeldis kõige enam Fine 5 lavastus ?24 tundi?. Silma jäi hea tehniline sooritus ning oli näha, et tantsijad tõesti elavad ja tunnevad seda, millest kehad räägivad. Eestis on esindatud suur valik erinevaid tantsustiile ja sellise väikse rahvaarvu juures on see imetlusväärne. Küprosel puudub klassikalise balleti traditsioon. See on tingitud vahest inimeste kehastruktuurist, genotüübist, mis ei ole sobiv selle tantsuliigi jaoks. Jõudsalt areneb aga moodne tants. Eestil on rohkem pakkuda. Ei näinud siin küll midagi erilist ja enneolematut, kuid üldistusena meenutab siinne tantsudialekt Saksa oma ning kasutab lavastustes tihedalt teisi meediavorme. Läbiv stiil esitleb minimaalselt liikumist ja eitab puhast tantsu.?

Jetty Roels, Holland: ?Eesti on teinud eriliseks tema geograafiline positsioon erinevate kultuuride risttules. On näha tahtmine ühelt poolt kuuluda suurde kaasaegse tantsu ilma ja teiselt poolt uurida oma juuri ja arendada välja isiklik stiil. Teil on väga palju häid esinemispaiku. Loodan paari aasta pärast tagasi tulla ning näha suuremat küpsust. Raske on teie tantsulavastustes tõmmata piire muusika, tantsu, performance?i-kunsti vahele. Nägin tantsuteostes varemdomineerinud tantsustiilide (ballett) eitust. Kui koreograaf/tantsija on laval üksi, siis sageli ta mässab millegi vastu ja püüab avastada läbi iseenda midagi enneolematut ja uut. Sageli pole see aga vaatajale põnev ? see on huvitav ainult talle endale.

Belgia stiil on väga provokatiivne ? seetõttu oli siinnähtu tuttav. Oleksin oodanud aga rohkem liikumist. Seda on laval alati hea vaadata.

Liikumisest kasvab uusi liigutusi ja sellest omakorda areneb põnevaid uurimisteemasid. Siinne stiil on väga anekdootlik ja napp. Kuid muudest kunstivaldkondadest, isegi arhitektuurist on märgata, et inimesed on siin üsna loovad ega karda teha erilisi asju ning end huvitavalt väljendada. Oleksin tahtnud seda kõike ka tantsus näha. Just Eesti omapära, erilisust.?

Selline tagasiside siis ITI rahvusvahelise tantsukomitee nõukogu liikmetelt. Tasub ehk oma tantsu ka korraks sellest peeglist vaadata.