Kevadel Tallinna ülikooli rektori ametist lahkunud Tõnu Viik räägib administratiivtööl tehtust ja mõtiskleb enda, (humanitaar)hariduse ja ühiskonna tuleviku üle.

Alustuseks õnnitlen sind vapra otsuse eest pöörduda tagasi filosoofia juurde! Olles sinu endine juhendatav ei saa ma jätta tegemata üht filosoofia ajaloost pärinevat nalja, olgugi et analoogia on kaudne: kuis siis juba Sürakuusast tagasi,¹ kui võinuks veelgi jääda?

Tänan, kuigi me veel ju ei tea, kas see tagasipöördumine Sürakuusast ka õnnestub. Praegu on selline siht võetud, aga otsuse ja kohalejõudmise vahele jääb paratamatult mingite teiste omadustega ruum. Mitte ainult mina ei pea tahtma naasta, vaid ka filosoofia peab mu tagasi võtma – selle peale mõtlemine teeb natuke ärevaks.

Kiidan ka selle eest, et sa ei visanud rektorina filosoofisulge nurka, ETISe andmetel ilmutasid sel ajal koguni neli kõrgel tasemel artiklit. Kas juba tead, mida soovid nüüd esmajoones filosoofina uurida ja millest kirjutada? Kas jätkad sahtlipõhja jäänud töödega või plaanid uurida uusi territooriume? Kas liigud meie ajale kohases artiklite rütmis või unistad koguni tüsedamast monograafiast? Või on vaja plaanide selitamiseks esmalt välja puhata?

Suur osa nende artiklite materjalidest olid mul eelnevatest aegadest sahtlis valmis, nii et jõudsin nad puhkusenädalate jooksul artikliks vormistada. Uute teemade läbitöötamiseks need aastad aega ei andnud. Aga edasiste suundumuste osas ei oska ma veel vastata. Meie ametis ei saa artikleid mitte kirjutada, aga nüüd näib, et ajastu ootusele ei vasta ei artiklid ega raamatud. Mõtlemine ja teadmised on alati endale Zeitgeist’ile omast ja sobivat vormi otsinud ning me ei tohi institutsionaalse kattevarju ja inertsi tõttu sellest otsingust loobuda. See ei tähenda, et kõigi ajastu kutsetega peab tingimata kaasa minema, aga nende peale mõtlema ikkagi peab. Võib-olla on see uute formaatide otsimise jutt võimalik ainult selles ülemineku hetkes, kus ma praegu olen, ning kui algavad atesteerimised ja akrediteerimised, räägin ma pühalikult oma „kõrgetasemelistest“ 1.1. kategooria artiklitest. (Naerab.)

Enne rektoriks saamist olid viis aastat instituudi direktor ja veel enne seda neli aastat EHI rektor. Mis tõukas sind ohverdama administratiivtööle 14 aastat elust, filosoofile parimat küpset loometöö iga?

Küsin ka ise seda endalt sageli ja olen vastusega kimpus. Möönan, et ratsionaalseks, vähemalt selle sõna efektiivsuse ja ökonoomsuse tähenduses, on niisugust käitumist raske pidada. Kui veel kord Sürakuusat meenutada, siis mulle on meeltmööda mõned selle välja mõjud: rutiinist väljarappumine, kognitiivne avardumine, akadeemiliste ilmasammaste, näiteks ETISe kategooriad või ülikooli karjäärimudelid, nägemine sattumuslikuna, kiiruse ja pinge kogemus. Aga need mõjud on positiivsed ainult siis, kui seal mitte põlistuda. Mulle meeldib positsioonide ja keskkondade vaheldumine ning ma ei kujuta ennast ette kogu elu ühte vagu ajavana. Võib-olla tuleneb see sellest, et ma ei tea, kus mu kodu on, aga võib-olla sellest, et olen uudishimulik. Mägedes matkates on mul ka alati kihk veel mõnda tippu minna, et näha, milline vaade sealt avaneb. Seevastu piirdumine ühe vaate ja samausklike inimeste ringiga on mulle alati pisut vastukarva olnud. Ei teagi, miks.

Ma ei taha öelda, et mulle kollektiivse identiteedi ja seda kinnitava tähendusloome rõõmud võõrad on, ma oskan neid nautida küll, aga mingi piirini. Miski segab mind samausksesse keskkonda lõpuni sulandumast. Selles mõttes olen vist kohatu ja kodumaatu, mõjun võib-olla pisut võõristavalt, aga tegelikult olen ma alati tahtnud sildu luua, mõtteid ja hoiakuid ühest valdkonnast teise üle tuua.

Kognitiivne avardumine administratiivtööl?! Mida sa sellega silmas pead?

Olen mõelnud oma tööst juhtimise, mitte administreerimise terminites. Juhtimine on organisatsioonile mingi uue seisundi või kvaliteedi loomine, administreerimine on olemasoleva bürokraatlik haldamine ja hoidmine.

Aga kui kognitiivsest avardumisest rääkida, siis see saab toimuda kahte moodi: üks võimalus on iga uus fenomen senise baassõnavara raames ära seletada, teine on uue sõnavara omandamine ja siis selle dialoog endisega – nii palju kui see üldse võimalik on. Esimene viib ühe kõikehõlmava teooria või ilmavaateni, mida iseloomustab absoluutne tõeväärtus sõnavara kasutaja jaoks. Teist olen nimetanud polüfooniliseks mõtlemiseks. See toimib nagu Hegeli loogika, mis igal üleminekumomendil murdub nii, et järgmine – „sünteesi“ tasand – ei vabane vastuoludest. Mõtlemine toimub sellel teisel juhul nagu polemos, nagu vaidlus ühitamatute seisukohtade vahel, esimesel juhul nagu absoluutse keele loomine ja teadmiste süntees selles keeles. Juhtimises, muuseas, on poleemilist mõtlemist vaja rohkem kui teaduses. Ja see on olnud mulle üllatav, ma oleksin arvanud, et vastupidi.

Enda erinevatesse rollidesse seadmine on lubavuse loomine poleemilise mõtlemise toetamiseks. Ja vastupidi, enda kinnistamine ühte rolli loob toe mõtlemise vabastamiseks erinevustest. Olen õppinud, et erinevusi – neid taandumatuid, ilma tõeliste ühisnimetajateta positsioone – ei saa välja mõelda ega teoreetiliselt luua. Ka samauskne kollektiiv ei ole nende loomises tugev. Neid peab kogema. Elu ongi kognitiivses mõttes erinevuste, lünkade, lõhede teadvustamise rada.

Aga kas see epistemoloogilise avardumise taotlemine selliste valikute ja nende hinnaga ka targalt elatud elu on, on muidugi iseküsimus.

Su mõttekäikudest kumavad läbi kõhklused. On sinu tagasipöördumine filosoofiasse siis üldse kindel ja lõplik? Ehk kerkib peagi esile mõni uus kognitiivset avardumist lubav väljakutse, astud näiteks iga päevaga pikenevasse presidendikandidaatide rivvi?

Tead ju küll, et ei ole midagi lõplikku selles elus peale elu lõpu enda. Ma ei taju endas mingit soovi oma tulevikku kinni mõelda. Naudin seda, et viibin määramatuses ja sellest tingitud otsingutes. Presidendiks kandideerimise perspektiivi kohta saan aga küll üle kinnitada, et ma ei pea ennast sobivaks kandidaadiks.

Miks siis?

Juba rektori rollis oli minu jaoks esindustegevusi liiga palju ning kogesin, et need võtavad aja milleltki olulisemalt. Ja teiseks, ma ei ole kindlasti see inimene, kes naudiks olukorda, kus tema mõtted peaksid olema väga täpselt joondatud selle järgi, mida parasjagu ühiskonnas ja poliitikas oodatakse ning ollakse valmis vastu võtma. Tahaksin omada õigust mõtelda nii vabalt, et see võib paista ka kohatu ja sobimatuna.

Olgu, aga läheme tagasi sinu rolli juurde ülikooli juhina. Nimeta kõige suurem õnnestumine ja ebaõnnestumine, mis leidsid aset sinu rektoriaja jooksul, olgu siis Tallinna ülikoolis või ka kogu kõrghariduses?

Kõigepealt peaksime selgitama, millises valdkonnas või millise kriteeriumi järgi me neid õnnestumisi ja ebaõnnestumisi otsime. Ma olen oma rolli näinud ühte suuremat sorti ürituse teenimises. Ülikool on ikkagi üks väga eriline koht, kus püütakse eristada see, mis on tõde, sellest, mis on harjumuspärane ja turvaline, emotsionaalselt meeldiv või enamuse tahtele vastav. Selline tõetaotlus on inimkonna ajaloos üks väga eriline ja unikaalne püüdlus, mille jätkumisest ja edust tänapäeva maailmas juba ka väga palju sõltub. Ning see püüdlus on kokku toonud oma erilise kogukonna pühendunud inimesi, kes teadus- ja tõenduspõhist mõtlemist kõige erinevamates valdkondades rakendada püüavad. Kas see meil alati ja kõiges välja tuleb, on iseküsimus, aga see püüdlus, see tõe taotluse viis on minu meelest midagi väga erilist.

Rektori roll on seda üritust sellega teenida, et luua akadeemilisele kogukonnale tingimusi akadeemilise tõetaotluse õnnestumiseks. Eelkõige muidugi materiaalseid tingimusi; ta on nagu katlakütja, kes keldris sütt viskab, et ülemistel korrustel oleks mõnus olla ja saaks oma tööle keskenduda. Või kui täpsemalt vaadata, siis ta on küttesüsteemi peavarustaja ja sellega tegeleva meeskonna juht. Meil on tavaks omistada ülikooli rektorile ka teisi rolle, näiteks pidulike sündmuste puhul peab ta koos teistega ülemistel korrustel kaunilt ehituna teiste ees seisma, aga see ei ole see, mille järgi rektori tööd hinnata.

Katlakütjana paistad olevat õnnestunud. TLÜ viimase majandusaasta aruande järgi on Tallinna ülikooli eelarve sinu juhtimisel kasvanud kaks korda ja ülikooli töötajate palgad 50%. Eelarve kasvu kiiruse hindamiseks oled ise välja toonud, et senine ülikooli eelarve kahekordistumine enne sinu ametiaega võttis 15 aastat. Ning rektorite nõukogu avaldatud statistika järgi on TLÜ akadeemiliste töötajate palgad juba ületanud TÜ palgataseme. Väga hea, aga nimeta ikka ka mõni ebaõnnestumine.

Ma lihtsalt pean selle eelneva juurde ütlema, et selle katlakütmise õnnestumise juures oli otsustav ülikoolide koostöö rektorite nõukogu raames ja selle töö pinnalt tekkinud mõistmine valitsuse ja riigikogu liikmete hulgas. Mis aga ebaõnnestumistesse puutub, siis neid on muidugi küllaga ja need puudutavad eelkõige seda, mida me oma meeskonnaga ei jõudnud või ei suutnud või ei osanud teha. Kui millelegi konkreetsele osutada, siis tuleb meelde, et ma lootsin rektori ametit vastu võttes luua kokkusaamise võimaluse neile ülikooli liikmetele, kes pole ülikooli nõukogus või senatis, aga see mul ei õnnestunud. Ma lootsin ülikooli juhtkonna tööd ülikooli perele mõistetavamaks teha, et me oleksime üksmeelsemad ja koostöisemad, aga sain alles hiljem aru, et see mõistmine eeldab nii palju aega üksteise tajumiseks ja seda meil ei ole. Meenub ka, et rääkisin rektoriks kandideerimise ajal akadeemiliste töötajate koormuse vähendamise vajadusest, aga ka seda pole niisama hästi kui toimunud.

Kui aga osutuda suundumustele Eesti kõrghariduses, millega ma rahul pole ja millega ma vastumeelselt kaasa mängisin, siis tooksin välja projektipõhise teadusrahastuse liiga suure osakaalu ülikoolide rahastamises, sellega seotud halduskoormuse ning mõju meie inimeste psüühikale ja akadeemilisele kultuurile.

Oled pikki aastaid uurinud ja õpetanud fenomenoloogilist filosoofiat. Mäletan, et nullindate lõpus kogunes sinu viljakatele erikursustele mainimisväärne hulk kraadiõppureid, mina nende seas. Püüdsime isegi kirjutada kambaga ühisartiklit, õhus oli märke koolkonna sünnist. Sinu karjääripöördega kaasnes selle algatuse hääbumine, eesti fenomenoloogid on siia-sinna laiali pillutatud, mitmed tegutsevad välismaal, paljud loobusid filosoofiast. On sul sellest kahju ka? Või oled äkki nii südikas, et plaanid omaaegsed noored kolleegid jälle töörühmaks kokku tuua?

Ka mina mõistsin, et midagi on loomisel ning see oli erutav aeg. Ja muidugi oli kahju sellest eemalduda. Ametliku töörühma loomise võimalust mul praegu ei ole, aga mõned teemad saaksime uuesti koos üles võtta küll. See, millega me artiklini ei jõudnud, keskendus meil tundmustele, mis tekivad filosoofiaga kokku puutudes. Vahepeal aga jõudsin ühes oma kirjutises seisukohale, et filosoofia tegemine toimub niisuguses teadvuse modaalsuses, kus mõtleja reflektiivsed tundmused ja kujutlused filosoofilise mõtlemise sündmust tegelikult ei puuduta. Mul on ka endal raske intuitiivselt selle positsiooniga nõustuda, aga kui mu arutluskäik on õige, tuleb meie toonane lähtekoht ümber mõtestada.

Erikursusi meenutades nüüd üks kriitiline noot. Iidsetel Eesti humanitaarinstituudi aegadel, aga veel ka vahetult pärast Tallinna ülikooliga ühinemist valitses humanitaaria õppetöös akadeemiline avatus ja kirjusus. Peeti väga palju erikursusi, sh ka mittekoosseisuliste asjatundjate poolt, mõnikord ehk isegi pisut diletantlikult. Nüüd on pendel Tallinna ülikoolis teise äärmusse liikunud. Uksed on külalislektoreile suletud, kogu õppetöö teevad ära koosseisulised töötajad. Sinugi käed on olnud optimeerimisreformidega seotud. Kas pead sellise olukorra jätkumist vajalikuks?

Nõustun, et külalislektorite kaasamine tähendab akadeemilist rikkust nii üliõpilaste kui kolleegide jaoks, ning tõsi on ka see, et olen pidanud päris mitut optimeerimisreformi läbi viima. Nende eesmärk on olnud õppetöö maht ja meie käsutuses olev rahaline ressurss niisugusesse tasakaalu viia, mis võimaldaks ühe õppetöö ühiku eest maksta kõrgemat tasu ehk siis: kui rahasumma jääb samaks, tuleb vähemas mahus tööd teha. Tead isegi, kui palju inflatsioon igal aastal raha ostujõudu vähendab. Seetõttu tekibki inflatsiooni tingimustes, kui rahasumma ei kasva, dilemma, kus kõike senist tuleb igal järgmisel aastal teha aina odavamalt või siis vähem, kui tahta tasuks saadud summa ostujõudu säilitada.

Professoripõlves olid terava pilgu ja keelega ühiskonnakriitik. Kas need ajad tulevad tagasi? Kas hakkad taas ühiskonna valupunkte lahkama (su ühismeedia lehekülg sisaldab viimasel ajal sääraseid hääleharjutusi)? Või jäävad ka rektorid presidentidega sarnaselt alati rektoriks ja tunned sisemist survet oma mõtteid just-nagu-veelgi-rektori filtri läbi mahendada?

Mul oli ka rektorina raske kõiki rektorilt eeldatud ja võib-olla ka vajalikke enesetsensuuri filtreid kogu aeg töös hoida. Nüüd saan jälle rääkida enda nimel ja riisikol, see on tõesti vabastav.

Pean prohvetlikuks sinu 2012. aasta esseed „Kindla käega hääbumise kursil“.² Arutled seal veenvalt, kuidas pelgalt peenhäälestades pole meil varsti võimalik ühiskonna ees seisvaid ülesandeid täita, ning pakud hüpoteetiliselt välja suuremaid muudatusi. Vahepeal on aeg andnud arutust, riigikaitse helde rahastamine on arusaadavatel põhjustel tõusnud uueks dogmaks, ent üldises plaanis toimib seesama taandumise mehhanism, mida nii ilusti oled kirjeldanud.

Ei ole vääramatu, et ülikoolide rahastust vähendatakse. Poliitilisel tasandil on otsustav see, kui palju nähakse ülikoolides väärtust ühiskonna jaoks ja kui palju peetakse ülikooli rahastamist seetõttu investeeringuks, mitte luksuslikuks kuluks. Poliitikute seisukohad neis asjus on pidevas mitmehäälses kujunemises ja muutumises. Ülikoolid paraku alles õpivad poliitilistes protsessides osalema ja neid mõjutama. Päris saamatud me ei ole. Kui võrdleme ülikoole näiteks loomeliitudega, kelle nähtavus ja poliitikas osalemise potentsiaal on suurem, aga kelle oskus ja võime poliitikas kaasa lüüa väiksem, siis näeme, et nad elavadki ülikoolidest kehvemini. Ma seostaksin selle tulemuse otseselt nende poliitilise teovõimega. Nagu öeldud, on see võime ka ülikoolides alles lapsekingades ning me investeerime sellesse minu arvates liiga vähe aega ja ressurssi. Aga niisugust olukorda, kus poliitiline süsteem iseseisvalt, ilma osaliste oskusliku osaluseta, kõigi huvide ja vajadustega arvestada suudaks ja oskaks, lihtsalt ei eksisteeri.

Kas selle jutu võib kokku võtta tõdemusena, et riigipirukast tüki saamiseks on hädavajalik pidev PR-surve ning et põhimõtete järgi, mida näiteks põhiseaduse preambul käsitleb, ei jagata midagi? Kui nüüd loomeliidud ja paljud teisedki vaeslapse ossa jäänud need mängureeglid selgeks saavad, siis ega jagatav pirukas sellest ei suurene ning võime taas jõuda olukorda, kus kõigile pudistatakse puru, millest söönuks ei saa keegi.

Raha jagamine on poliitilise otsustamise tasand, mida preambuli ideed võivad mõjutada või mitte, aga see protsess ei ole automaatne. Loomeliidud on siin hea näide, sest nende osakaal ja eelarvete suurusjärgud on riigi eelarves nii väikesed, et mul on raske näha nende kiratsemise taga midagi muud kui poliitilise tahte puudumist ning oskamatust või tahtmatust seda tahet mõjutada. Neile on juba pikka aega ebavõrdsest positsioonist lähtudes kärpesolidaarsust pakutud, ning nad on selle pakkumise vastu võtnud.

Eelarve suurusjärkude tõttu on ülikoolide ja üldse kõrgharidusega asi hoopis teisiti. Siin on küsimus poliitilistes eelistustes ja selles, kui palju me ülepea usume, et kõrgharitute osalemine ühiskonnas on ka majanduse seisukohalt suur väärtus. Ja kui see on tõsi, siis peaks pirukas ikkagi suuremaks ja paremaks minema. Me kõik teame levinud seisukohta, et mõnede erialade lõpetajad justkui omavad seda väärtust, teiste erialade lõpetajad aga mitte. Sealt tulenebki mõte, et võib-olla oleks vähem kõrgharidust meile parem. Ja ega siin muu aita, kui et me jalad kõhu alt välja lükkame ja õpime olema veenvad ka nende inimeste jaoks, kes mõtlevad teistmoodi kui meie kolleegid. Paraku oleme oma akadeemilise siseelu reeglid ja stiimulid niimoodi seadistanud, et meil ei jää selleks mahti. Nii käib meie professionaliseerumisega paradoksaalselt ühiskonnas kaasas ka aeglane tähtsusetustumine.

Pidasid kahe aasta eest esimesel Eesti humanitaaria aastakonverentsil programmilise ettekande,³ kust peamise sõnumina eristus tuleviku humanitaaria tähtis ja kasu toov roll globaalsete väljakutsetega toimetulekul. Oma ettekandes esitasin paljuski vastassuunalise visiooni ning kui olin need mõtted hiljem publitseerinud, õnnestus sind ka pisut kritiseerida.⁴ Lühidalt öeldes: näen seoses humanitaaria kasulikuks kuulutamisega kaht peamist ohtu. Väline oht seisneb selles, et kui juba rehkendama hakatakse, jäävad humanitaaria pakutud pikaajalised, nn pehmed kasud alati alla loodusteaduste ja inseneeria kõvadele kasudele. Veelgi hullemaks pean sisemist ohtu: kramplikult kasulik-olemise nõuet täitvad humanitaarid minetavad oma avara pilgu ja harituse, kujunevad tasapisi ümber mänedžerideks, kes jooksevad rahastuse nimel kaasa nn kiirmoeteadusega. Mõlemad ohud on minu hinnangul juba ka realiseerunud.

Mõlemad sinu nimetatud ohud on reaalsed ning esimene neist on osalt ka teostunud. Ja küllap on sellel teel ohte veelgi. Aga ma arvan, et alternatiivi ka ei ole – vähemalt mitte selles mõttes, et mõni ülikooli valdkond saaks olla sellele küsimusele vastamisest vabastatud või et vastus sellele küsimusele peaks kellelegi selge olema ilma selle valdkonna inimeste endi ponnistuseta. Isegi Aristotelese kuulsa teadmiste jaotusega on vist nii, et teoreetiline teadmine ei pea küll olema rakendatav nii nagu praktiline teadmine, kuid see saab ikkagi olla mõjus, nii et avaldab muljet, avardab mõtlemist jne. Küsimus on nimelt selles, kas kasu on nähtav ainult tooteinnovatsiooni võimaldamises või avaramalt. Me peame seisma selle teise variandi eest.

Viidatud ettekande lõpus visandad ühiskonnale tuleviku humanitaaria väärtuspakkumise, kus kesksel kohal on mõtlemisoskuse arendamine. Kui tähtis roll selle missiooni täitmisel on filosoofikoolitusega inimestel? Ma ei tea, kui palju sa oled jõudnud kõrgetes ametites silma peal hoida filosoofia positsioonil Eesti kõrgkoolides, käimas oleva on kahe aasta eest värvikalt kokku võtnud professor Marju Lauristin: „Filosoofia on meil haridusest välja aetud.“⁵ Keegi pole küll otsesõnu filosoofia „pehme kasu“ vastu, ent õppeplaanid täituvad „kõva“ ja kiiret kasu pakkuvaga, nt ettevõtlusõpe. Ennustan, et veel enne emeriteerumist näed olukorda, kus filosoofidele leidub töökohti veel vaid TÜs ja TLÜs.

Leidub küllalt põhjusi, et filosoofia võimaluste osas optimistlikuks jääda. Ja mitte ainult sellepärast, et filosoofia on kaks ja pool tuhat aastat vastu pidanud, ja küllap peab edaspidigi. Ma arvan, et inimeste vaimsed otsingud ei lõpe ega taandu isegi nutiseadmete ajastul. Mingi osa meist tahab alati mõtelda „suurte küsimuste“ peale, nagu elu mõte või teadmiste võimalikkus. Küsimus on selles, kui hästi suudab ülikoolifilosoofia, aga paremat meil pole, selliseid vaime kütkestada. Sel aastal avasime Tallinna ülikoolis filosoofia, õiguse ja majanduse õppekava, kuhu oli nii palju kandideerijaid, nagu meil kunagi varem pole olnud.

Ja viimasel ajal ulatatakse meile käsi just valdkonnast, millele oleme harjunud vastanduma. Käesolev tehnoloogiline murrang infotehnoloogias lausa nõuab selliseid filosoofilisi oskusi nagu õigete küsimuste esitamine ja vastuste pädevuse analüüsimise võime. The Economistis kirjutati hiljuti, et veel kümme aastat tagasi anti filosoofia üliõpilastele nõu, et kui tahate tööd leida, siis õppige parem koodi kirjutama. See paistis elutarga mõttena, aga nüüd pidavat tehisaru arendamine filosoofidele paremini tööd andma kui koodikirjutajatele.⁶