
Ulmekirjandus ei hoiata meid tuleviku, vaid oleviku eest – meie endi vastutustundetuse ja hoolimatuse eest. Võib-olla on see kõige tõelisem ülesanne, mida kunstlikult loodud lugu üldse täita saab.

Merese värske loomingu keskmes on üksikisiku väärtus ja inimsuhted, samuti rõhutab kirjanik sõja ja vihkamise mõttetust ning laastavat mõju.

Kaur Riismaa romaani „Enne pattu ja roboteid“ pöörases sündmuste virvarris läheb mäng ulmežanri filosoofilisimate motiividega kohati üle võlli.


Cory Doctorow: „Sageli peetakse düstoopiliseks niisugust kirjandust, kus kõik läheb halvasti. Tegelikus düstoopias lähebki kõik halvasti, aga sinna ei saa midagi parata ega olukorda kuidagi muuta.“

Kui klassikalist maakaardi tüüpi utoopiat kummitav igavus võis võrsuda selle staatilisusest, siis nüüdisaegse teekaardi tüüpi utoopia võimalik igavus peegeldab keskkonnakriisi leevendusprotsessi võimalikku igavust.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

Tõnis Tootseni romaani kohaselt on ahvid kõikjal meie seas. Mask ees, töötavad nad tähtsatel ametipostidel, pälvivad autasusid ja teenetemärke ning keegi ei kahtlusta midagi.

Ulmekirjanikul ei tarvitse tingimata otsida seda oma ja hääd eestlaslikku motiivi, vaid võib otsustada kodustada mujal edukaks osutunud alažanreid.

Epp Annus külvab ökoutoopias lootust ja harjutab ühtlasi lugejat sellega, et oma vajaduste läbimõtlemine ja piiramine on teistele olevustele mõeldes põhjendatud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.