Mu esimene mällu vaadatud mäng jalgpalli MM-võistlustel on 1974. aastal Soome telest nähtud alagrupikohtumine Uruguay ja Bulgaaria vahel. Juba siis kuvati mustvalgel ekraaninurgal ka põhiandmeid. Vähe sellest, et sain seda viigiga lõppenud matši vaadates üldse teada nende imelike riikide olemasolust, URU-BUL oli kõlalt piisavalt hea, et kogu maailma jalgpallureid hiljem pikka aega urupullideks nimetada. Jah, võrreldes praeguste atleetidega palliväljakul olid toonased urupullid vasikad või mullikad, ei enamat.
Vanemad kaasvaatajad andsid ka selgelt…
Kuigi olen tööalaselt juba aastaid väike vabakutseline reklaami, kommunikatsiooni ja turundusvaldkonnas, pole mul siiani riidekapis selle rolli jaoks vajalikku kostüümi. Mul pole kukeka mõõtu viigipükse, tihedalt ümber keha istuvat polosärki ega valgeid spordijalatseid. Samuti ei viitsi ma käia väga tihti juuksuri juures, et soeng püsiks tuletiku pikkune. Ja valget nutikella mul ka pole.
Ma ei viitsi kelkida LinkedInis, kui õnnelik ja tänulik ma ühe või teise kogemuse või inimese eest olen, rääkimata seal…
Mina ei saa aru, miks mäng on inimese elus „kohustuslik“ vaid teatud eluperioodil. Kas siis noore – ja eriti täiskasvanu – elu muutub sedavõrd, et mängulisus, improvisatsioon ja elu (ning linna) eri tahkude lustlik avastamine ei kuulu enam inimeseks olemise juurde? Vahel vaatan kuhugi tõttel olles lastele mõeldud turnikaid ja igatsen ka endavanusele minale midagi sarnast. Linn on küll täis igat sorti vabaõhujõusaale jms eesmärgistatud tegevust silmas pidavat arhitektuuri, aga ka täiskasvanud, ja tegelikult nooredki, vajavad mänguplatse, kus saaks ühiselt või üksinda lihtsalt mängida, turnida, sotsialiseeruda.
Mul on vedanud, et teatriga tegeleva…
Kui otsida mängu olemust, siis selgub kiiresti, et mäng ei ole elu vastand. Vastupidi, mäng on sageli reaalsuse eelproov. Suur osa oskustest, mida inimene otstarbekalt rakendab, kujuneb esmalt simulatsiooni keskkonnas. Laps mängib enne, kui ta midagi täielikult valdab. Teadvus modelleerib võimalusi, katsetab, eksib ja õpib.
Ka matemaatika tund on olemuselt mänguline protsess. Ülesanne antakse ette ning inimene otsib lahenduskäike. Sama toimub males, arvutimängudes või ehitusklotsidega konstrueerides. Kõigis neis olukordades treenib aju võimet luua seoseid, prognoosida tulemusi ja kujundada…
Paistab, et ma pole piisavalt õilis isik pälvimaks kutset „Plekktrummi“, sestap alustan kultuurisoovitusega: lugege Huizinga „Mängivat inimest“ ja mõtelge pisut oma elu üle järele. Mina pean küll ennast just mängivaks inimeseks, kuid liiga sageli puutun kokku selliste ülitõsiste tegelastega, kes on nii õilsad ja tähtsust täis, et tekib vältimatu sund suhtlusse mõni väike vemp vahele visata. Eks sotsiaalsed rollidki ole valitud (vt ka Eric Berne, „Suhtlemismängud“) ning mulle jääb sageli kanda narri osa, mida muu hulgas täidan ametliku töötõendi alusel…
Mängu harrastatakse tema enda pärast, tegevusrõõmuks, ütleb eesti keele seletav sõnaraamat. Mäng on seega protsess, mitte tulemus. Mängu ilu võib olla omaette väärtus, millele tuua ohvriks hüpoteetiline tulu.
Me oleme harjunud vastandama mängu ja tõelisust, tegema vahet, mis on mängult ja mis päriselt. Üldtunnustatud seisukoha järgi imiteerib mäng teatud mõttes tegelikkust ning lapsed õpivad mängides seda tundma ja seal hakkama saama, mahtuma reeglite piiridesse ja tegema koostööd. Eks vist sealt tulegi tõdemus, et mäng on väikese inimese töö, nagu öeldud ka Ivo Linna omal…
Viimastel kuudel olen tabanud end küsimuselt, miks Shakespeare mulle korda ei lähe. Peter Brook kirjutab oma raamatus „Tühi ruum“ Shakespeare’i tähtsusest. Ta annab ka vastuse, kirjutades põlemiseta museaalsetest lavastustest, mille tajutav kontakt tänapäevaga jääb napiks.
Tuntud teatrikriitik kirjutas mõni kuu tagasi Sirbis, et üks lause küünistas teda terve suve: „Lihtne on lugeda Hamleti monoloogi, sest see ei puuduta ühtegi inimest isiklikult.“ Kriitik jättis lugemata järgmise lause: „Palju keerulisem on olla laval ja küsida: kes oli komsomolis?“ Nii kirjutasin Urmas Lennuki lavastuse „Arkaadia teel“ arvustuses.
Shakespeare’i kaasaegsed on pool tuhat aastat surnud,…
Nüüdsama olid lihavõtted, mis paljudes, eriti katoliiklikes maades, tähendab mängulisi praktikaid, mille hulgas on nii protsessioonid kui ka etendused. Saksakeelses kultuuriruumis kasutataksegi nende kohta mõistet Osterspiele ehk lihavõttemängud. Nende käigus võidakse kaasa elada sellele, kuidas Kristus jõuab viirukipilvest ümbritsetuna eesli seljas Jeruusalemma. Mitmed keskaegsed puuskulptuurid, mis Jeesust eesli seljas kujutavad, on senini muuseumides säilinud. Samuti etendatakse ristilöödud Jeesuse sümboolset matmist ja tema suursugust ülestõusmist inglihäälte saatel. Sellised hauakohad olid mitmetes…
Sõna mäng ei tähenda minu jaoks kunagi üksiolemist. Mäng eeldab teisi — pilke, reaktsioone, vaikivaid kokkuleppeid ja valju naeru. Mäng sünnib alles siis, kui on seltskond.
Heas seltskonnas muutub peaaegu kõik mänguks. Lauatennis ei ole lihtsalt pall ja laud, vaid pisike draama. Maffia ei ole pelgalt rollide jagamine, vaid psühholoogiline duell. Isegi karaoke — eriti karaoke — on mäng julguse ja piinlikkuse piiril.
Tõsi, ma ei ole neis mängudes kuigi osav. Ma olen…
Mängu mõiste on lai ja palju oleneb mängijate võimalustest. Mängu mõõtmeid on erisuguseid – pisikesest spontaansest mängulisest mõttest kuni maailma mastaabis toimuvani. Mängud võivad olla reaalsed ja sürreaalsed, kognitiivsed ja metakognitiivsed, positiivsed ja negatiivsed, ilusad ja inetud. Paljudel mängudel on varjatud tasandeid: kui mängija neid ei taba, jääb ta kaotajaks. Eetiline mäng on avatud, intelligentne, loominguline, improvisatsiooniline, täis põnevaid üllatusi, rõõmu, aga ka arendavaid pingeid, mis ideaalis lahenevad hästi. Pooldan nn serendipity-hoiakut: tervitan õnneliku õnnetuse…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Kaarel Tarand,Erakogu
Mart Niineste, reklaamikirjanikDenis Vinogradov
Sveta Grigorjeva, luuletaja ja koreograafErakogu
Rait Kallus, arhitektErakogu
Leo Luks, filosoofKris Moor
Veiko Belials, ulmekirjanikIvo Kruusamägi / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons
Andrus Karnau, ajakirjanik ja teatrikriitikKairit Leibold / ERR / Scanpix
Kerttu Palginõmm, kunstiajaloolaneBerta Jänes
Kadri Vaas, endine Kinoliidu juht
Gerhard Lock, Tallinna Ülikooli BFMi muusikateaduse ja multimeedia lektorGerhard Lock
