
Guillermo del Toro „Frankenstein“ on nii imetlust kui pettumust valmistav – visuaalselt nauditav, ideedest tulvil, segane, originaalteosest kõrvalekalduv.

Virge Jõekalda 1990. aastate tööd on pingsalt täidetud noore kunstniku autobiograafiliste sisevaatlustega.

Just Freudi mahitusel sai kokaiinist lisaenergia allikas ja silmapaistva soorituse sümbol, imerohi moodsa aja stressirikka elu ränkade nõudmistega toimetulekuks.

Õigupoolest peaksid olema palestiinlased kõik, kes Filistinis või Pühal maal elavad, kuigi eriti selle viimase piirid on mõistagi pisut hägused.

Raamatut võib lugeda kui isiklikku dokumenti, kui tunnistust ühest keerulisest, kuid mitte harukordsest saatusest.

Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ on väikesele mahule vaatamata sama sisukas kui mõned pikemad perekonnasaagad.

Tõnis Saadoja valgusdokumentalism on üks paljudest vajalikest sisenditest tulevasse kultuuri, kus looduse tajumise mütopoeetika on ümber kujunenud uueks pingeväljaks.

Vanemas kunstis on ridamisi teoseid, mida oleks ehk huvitav vaadata autorite psühholoogilise või vaimse pinge, sisemiste painete, deliiriumide ja kummitavate nägemuste kontekstis.

„Tallinna tänavaruumi juhendi“ järgi on tänav tervist toetav kvaliteetne elukeskkond, mis on küll liikluskoridor, aga lisab ühtlasi kohale väärtust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.