
Toomas Raudami ja Katrin Ruusi uus jutukogu „Võrdsed“ on kirjutatud nii, nagu olnuks neil ühine lapsepõlv. Võib-olla oligi?

Mariana Enriquez näitab jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ argist koledust, millega inimesed on pidanud ning peavad edaspidigi toime tulema.

Von Krahli teatri protestivaim on nii isiklik kui ka poliitiline, nii mässav kui ka intellektuaalne ning väljendunud alati vahetult ja täpses kunstilises vormis.

Sirp on aastaid teinud arhitektuurivõistluste tulemustest kokkuvõtte. Eelmise aasta seisu avavad arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Pelle-Sten Viiburg ja koordinaator Liina Soosaar.

Camus näeb Caligulat kui inimest, kes taipab, et tema vabadus on täielik, ainult surm on kindel – kusagil universumis pole kirjas universaalseid reegleid ega käitumisnorme.

Petra Vehviläineni ja Tuomas Lehtomaa dialoog või sümbioos toob tundlikult esile ruumi ning argipäeva.

Guillermo del Toro „Frankenstein“ on nii imetlust kui pettumust valmistav – visuaalselt nauditav, ideedest tulvil, segane, originaalteosest kõrvalekalduv.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.