Hiljuti väisasin Helsingi keskraamatukogu Oodi, mille avaral välialal nägin tantsimas teismelisi tütarlapsi –tagantjärele selgub, et seal leidis aset trupi Oodi Dancers üritus K-popi muusikaga. Oli südantsoojendav näha, kui koduselt noored tantsijad end raamatukogu ees tundsid. Pärast Oodi avamist (2018) oli Eestiski uuest raamatukogu formaadist palju juttu. Tänapäevase, demokraatliku raamatukogu kontseptsioon, mille kohaselt on see kohtumispaik keset linna ning raamatute lugemine ja laenutamine on vaid üks paljudest teenustest, jõuab nüüd loodetavasti ka meie rahvusraamatukogusse ehk Rarasse. Selle renoveerimise rahastusotsuse ajal kehtinud Rara strateegiaski aastateks 2019–2021 sõnastati visioon „avatud, inspireeriva ja kaasava tegutsemiskeskkonna kaudu olla uue põlvkonna raamatukogu“. Tollase kultuuriministri Tõnis Lukase arvamuse kohaselt peab kultuurimälu hoidmise kõrval Rara „end edasi arendama avatud kultuurikeskusena, mida suurinvesteering muu hulgas ka võimaldab“ (ERR 15. VIII 2019).
Muidugi pärsib Oodi-laadset avatud ruumielamust Rara muinsuskaitsealune hoone, kus polnud võimalik teha mis tahes ruumimuudatusi. Peale ruumilise ja füüsilise avatuse saab aga raamatukogu olla avatud sisu ja suhtlemise poolest ning nii mõnedki aastad oli tunne, et ehkki Rara on remondi tõttu suletud ja peab läbi ajama ajutiste pindadega, on tegu vähemalt mõtteliselt avatud raamatukoguga.
Viimastel kuudel olen püüdnud eri allikate kaudu aru saada, mis Raras kõlavalt välja hüütud sisust järgmisel aastal avatavas hoones tõesti ees ootab, kuna on kuulda, et esialgsed kokkulepped enam ei pea, uus juht Martin Öövel on need kõik üle vaadanud. Midagi on justkui kokku tõmmatud ja restruktureeritud, ka vanadel Rara rentnikel olla olnud raskusi oma ruumide tagasisaamisega. Mitmetest vestlustest jookseb vabandusena läbi ressursipuuduse teema. Isegi kui väga süveneda, ei saa kahjuks pilti ette, mida ja kelle osalusel uues majas pakkuma hakatakse. Otsesuhtluses suunatakse mind lugema institutsiooni ümarkeelset „väärtuspakkumist“, kust selgub, et kõike saab olema palju ja veel rohkemgi, kuid täpsem info on saladus ja midagi peab jääma ka üllatuseks. Jäänud on üheksa kuud avalik-õigusliku institutsiooni renoveeritud hoone piduliku avamiseni. Nagu lapseootus: vanemad ei taha kellelegi öelda, kas on poiss või tüdruk.
Rara väljapoole suunatud suhtlus pole enam sugugi seesama, mille eest organisatsiooni turundustiimi ikka ja jälle tunnustati. Rarast ei ole turundusteenust pakkuva firma abil enam suurt midagi kuulda ja endisest proaktiivsest, rõõmsameelsest XXI sajandi kultuuriasutusele iseloomulikust suhtlusest on järel vaid mälestus.
Miks on see oluline? Kui Rara 2027. aastal taas uksed avab, on maja olnud vahepeal suletud üle viie aasta (viimane aasta ainult ürituste paigana ei lähe arvesse). Eriti olukorras, kui uue rahvaraamatukogu seaduse järgi on võetud Eesti rahvaraamatukogude kogude koostamise vabadust ja vahendeid vähemaks, peab Rara olema elav ja kutsuv institutsioon, kus edendatakse aktiivselt kõigi Eesti elanike lugemis- ja uurimishuvi – sest kellele neid teavikuid muidu säilitatakse, kogutakse ja digiteeritakse, nagu Eesti Rahvusraamatukogu seadus ette näeb.
Hädasti on vaja, et tekiks taas harjumus pidada rahvusraamatukogu tähtsaks – ja mitte ainult raamatute laenutamise-lugemise kohana, vaid üleüldse kultuuri mõtestamise ja nautimise paigana. On vaja see hiiglaslik, oodatust palju suuremaid kulutusi nõudnud hoone taas liikumisradade kaardile saada. Iga kogenud kultuuriasutuse juht ja kultuuriturundaja teab, et seda ei tee 2026. aastal vaid pressiteateid ja uudiskirju saates, sest Rara konkureerib kõigi kultuurivaldkondadega, aga ka mis tahes vaba aja veetmise vormidega, alates ühismeedia ketramisest ja trennitegemisest kuni linnuvaatluse ja margikogumiseni.
