Ulla-Maija Alaneni näitus “Kehamaastikud” Arhitektuurimuuseumis

AlanenEesti Arhitektuurimuuseumi keldrisaalis saab alates 11. aprillist näha Soome kunstniku Ulla-Maija Alaneni näitust „Kehamaastikud”.
Arhitekti ja kunstniku Ulla-Maija Alaneni näitusel on ühendatud veealune maailm, inimkeha ja ehitised. Lisaks fotodele on kunstnik oma teoste juures kasutatud ka magnet- ja röntgenpilte, luues nii põnevaid seoseid inimkeha ja arhitektuuri vahel.

Ulla-Maija Alaneni sõnul inspireeris teda soolalao keldrisaal kui ruum: „Muuseumi keldrikorruse galerii on intiimse atmosfääriga, aga samal ajal võimas ruum – selle punastest tellistest võlvistikule toetub kogu massiivne ehitis. Materjali poolest on võlvistik oma punakas hämaruses peaaegu lihalik, otsekui emakas või lihaskimpudega südamelihas, samas konstruktiivselt väga liigendatud. Lihaseid meenutavad tugisambad moodustavad metsataolise avatud ruumi, eri suunda vaatavad sambaküljed jäävad aga üksteise eest varjatuks, lastes mõistatada, mis on nurga taga. Endise soolalao seintest imbub soolakristalle – pind on soolane nagu inimese nahk.”

Tallinnas jätkab Ulla-Maija Alanen 2014. aastal Soomes Alvar Aalto Muuseumis toimunud näitusega alustatud teemat inimese ruumist selle füüsilises ja vaimses mitmetähenduslikkuses. Tallinnas on väljas palju täiesti uut loomingut. „Muuseumi ruum on inimese ruum, kuid samas on olemas ka nahaga piiratud konkreetne inimruum oma ehituslike ja materiaalsete dimensioonide,“ arvab autor ise, „Inimruum kui meeleseisundi väljendus on osa tervikust, milles arhitektuuri anatoomia ja anatoomia arhitektuur kohtuvad ja sulanduvad kujutavaks kunstiks.“

Kui arutatakse inimese ja arhitektuuri suhte üle, räägitakse küll ruumi tunnetamisest, kuid ruum, milles aistingud tekivad, jääb sageli tähelepanuta. Me aistime ja käsitame välist ruumi, kuid inimese nahk piirab aistingud meie füüsilise, sisemise ruumiga: tunded väljenduvad meie kehas.

Galeriisse astudes astume oma sisemaastikku. Arhitektooniline ruum ja keharuum sulavad ühte ja keha maastikud, struktuurid ja proportsioonid hakkavad kõnelema arhitektooniliste metafooride ja allegooriate keeles. Vesi ja õhk hingavad ja kristalliseeruvad loomehetkes, inimkeha topograafia muundub maastikuks, ihu geograafiaks. Arhitektoonilist ruumi piiravaid pindu võib samuti käsitada ehitise nahana, mis täidab meie kehade välispiiriga sama ülesannet: ühekorraga eristada ja ühendada. Näitus on avatud 7. juunini.

Ulla-Maija Alanen on Helsingis elav ja töötav kunstnik ja arhitekt, kelle töid on esitletud üle maailma. Muu hulgas on ta teinud suuremõõdulisi videoprojektsioone hoonete fassaadidele, täiendades nii linnaruumi. Hetkel tegeleb ta veealuse filmi- ja fotokunstiga ning ka sotsiaaltööga – valmimas on raamat mälukaotuse all kannatavate vanurite aitamiseks kunsti ja arhitektuuri abil.

Näituse avamine toimub reedel, 10. aprillil kell 16.00. Avamisel esitatava tantsunumbri saateks mängib Maija Ruuskanen hangil.

Laupäeval, 11. aprillil kl 11 toimub näitusel tantsuetendus: spetsiaalselt näituse tarvis on tantsu seadnud tantsija ja koreograaf Annika Sarvela.

Helimaastik:
Muusika Maija Ruuskanen
Helikujundus Mikki Noroila ja Maija Ruuskanen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht