Lylian Meister on Eesti kunstiväljal tuntud eelkõige tekstiilikunstnikuna, aga ka kunstiakadeemia õppejõu,  prorektori, disainiosakonna dekaanina. Kuid sama aktiivselt on ta tegutsenud ka maastikuarhitektuuri alal või olnud sisustusajakirjade toimetaja, nüüd õpetab ta Hiiumaa ametikoolis aiandust. Sama mitmekesine kui on olnud tema tööelu, on ka tema viimase aja kunst. Seda ei ole mõtet piirata kitsalt tekstiili- või ka mõne teise valdkonnaga. Lylian Meistrit on huvitanud, kuidas saab säilitada värvikas elurõõm ja idealism ka süngetel aegadel. Kuidas hoida oma hinge? Või kuidas hoida oma nahka?
Vabaduse galerii näitus on teostatud ruumiinstallatsioonina, kus kunstnik on astunud dialoogi tuntud vene maalikunstniku Boriss Mihhailovitsh Kustodijeviga (1878 –1927), kasutades tema maalide reprosid, teise ringi tekstiile, perekonnareliikviaid ja argielu detaile vanast raudteejaamast, mis on nüüd Lylian Meistri kodu ja kus kohe on lõpeb rongiliiklus.
Kunstnik kirjutab ise oma näitusest: “Kutsusin surnud venelase endaga vanasse raudteejaama teed jooma. Kasvatasin selleks kõrvitsaid ja hiiri, konn kolis juba enne sisse. Naabrimees Volli tõi küttepuid. Võib-olla jääb Boriss Mihhailovitsh ööseks?… Aga võib-olla jääb igaveseks siia… Igal juhul saabus temaga koos värvikas seltskond: härrad ja seltsimehed, karud ja karusnahad, kaunitarid ja kassid. Mina ise tahaksin olla üks nendest, sada aastat tagasi maalitud kaupmeheemand, aasta enne võigast surma, külluses ja rahus teed joomas, lemmikloomad lubatud. Tütar aitas mu selle seltskonna ja atmosfääri pildi sisse. Olen eskapist. Boriss Mihhailovitsh suudab maalida võrdse rõõmuga nii tsaari kui punalipuga bolshevikku, neil mõlemal on “vene hing”. Karul ka. Soomeugrilase hing on juustes, küüntes ja veres, neid ei tohi ripakile jätta. Minu juuksed on muutunud halliks ja veri magusaks, püüan seda varjata. Kõik, mis on punane, on sellel näitusel mängult veri. Küüned on mul päriselt punased ja ma suudan elust lollilt rõõmu tunda. Teada puha, see ei lõppe hästi… “
Näitusel on kaastegevad Katarina Meister (maalid), Kirill Safonov (tekstiilid), Johan-Henrik Pajupuu (koogid).
Lylian Meister lõpetas 1989. aastal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilikunsti erialal. Ta on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis (kultuurilugu) ja Räpina aianduskoolis (maastikuehitus). Meister on töötanud ettevõttes Ars disainerina, Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, disainiteaduskonna dekaanina ja prorektorina, sisustusajakirjade toimetajana ning vabakutselise kunstnikuna. Praegu on ta Hiiumaa Ametikooli aianduse juhtõpetaja ning mittetulundusühingu Tori Jaam juhatuse liige. Ta õpib aiandust Eesti Maaülikooli magistriõppes. Tema teoseid on olnud näitustel Eestis, Balti- ja Põhjamaades, Venemaal, Ungaris, Islandil ja Ühendkuningriigis. Ta on koostanud ka mitmeid aia- maastiku- ja sisekujundusprojekte. Meister on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige.

Tänu abi ja pühendumise eest: Marko Nautras, Mall Tamberg, Sirje Savvest, Jüri Voore, Kristel Kaerma, Larissa Ojasoo, Stina Murakas, Märten Kross, Kaire Rannik, Eda Sameli, Harri Kink ja kass Leemur.