Kodumulda jõuab lõpuks ka luuletaja Henrik Visnapuu

Teisipäeval, 26. juunil sängitatakse Tallinna Metsakalmistul kodumulda luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik, Siuru Vürst Henrik Visnapuu (1890–1951), kes suri paguluses New Yorgis enam kui pool sajandit tagasi.

Kustunuks ta elu kodumaal, siis kui see oli veel vaba, magaks ta nüüd Kloostrimetsas. /…/ Aga nüüd seisab tal veel midagi ees, ta on ootel ühes elavatega.

Ma näen päeva, mil see kastike siit seinaavast võetakse ja välja viiakse. Kantakse päikesepaiste ja tuule kätte, selle kätte, millest mahamaetu on igavesti eraldatud. Teda aga ootab ees ühinemine. Tema läheb üle mägede tantsiskleva ookeani sinna, kuhu ta kuulub.

Seal siis avaneb aaretekasti kaas. Võõrsil loodud laulud jõuavad koju – oma rahva hinge. Ja kõik see, mida need seal äratavad, on värssidesse kätketud luuletaja vaimule uueks edasielamiseks. Siurulinnu ajad on möödas, kuid Fööniks alles ootab oma suurt päeva.

Nii kirjutas 1955.–1956. aastal Washingtonis Pedro Krusten, pärast seda, kui oli käinud New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumis austust avaldamas vanale sõbrale Henrik Visnapuule.

*

„Kirjanike liidul on hea meel, et kodumaale on jõudnud veel üks kaugel olnud eesti kirjanik. Et Ing jõudis Visnapuu ära oodata,“ ütles Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Ta lisas, et viimased aastad on olnud omamoodi pöördelised: kodumulda on saanud Marie Under, Artur Adson, Karl Ristikivi, nüüd Henrik Visnapuu.

„Isamaale tagasi jõudmine oli enamiku võõrsil viibinute viimane suur soov. Oleme seda jõudumööda täita püüdnud. Edaspidi on kõigil võimalik käia neile tähtpäevadel lilli viimas, näiteks Marie Underi sünniaastapäeval on tänu sellele juba tekkinud uus traditsioon. Hoiame oma kirjanduskultuuri ja austame eelkäijaid,“ ütles Aleksejev.

*

Visnapuu on eesti kultuuriloos mänginud olulist rolli, olgu kirjandusrühmituse Siuru ühe peamise liikmena, Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi asutajana või luuletajana, kelle loomingut on tänapäevalgi viisistatud. Samuti oli Visnapuu eesti esimese korraliku poeetikaõpiku autor ja ajakirja Varamu toimetaja ning seisis Eesti Kirjanike Kooperatiivi loomise juures.

Henrik Visnapuu sündis 1890. aastal Viljandimaal talusulase peres, õppis Reola valla- ja Tartu linnakoolis, sai algkooliõpetajadiplomi Narva gümnaasiumi juurest, tudeeris Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat, ladina ja kreeka keelt, aga ka eesti kirjanduslugu. Töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kultuurinõunikuna, kuniks sattus sõja ajal pagulasena Saksamaale, Austriasse, Šveitsi ja lõpuks Ameerikasse, kus suri ootamatult südameataki tagajärjel 61-aastasena.

Enne sõda ilmus Eestis Visnapuu loomest tosin luulekogu, nende seas näiteks „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene!“ (1918), „Käoorvik“ (1920), „Talihari“ (1920), „Ränikivi“ (1925), „Tuulesõel“ (1931) ja „Põhjavalgus“ (1938) ning pool tosinat paguluses. Nõukogude ajal Visnapuu nime kirjandusõpikuist alati ei leidnud. Tema looming jõudis rahvuskaaslasteni piiratud mahus 1960-ndatel Paul Rummo vahendusel ning laiemalt 1990-ndatel, mil ilmus luulekogumik „Mu ahastus ja armastus“ (1993) ning mälestustekogumik „Päike ja jõgi“ (1995). Viimastel aastatel on tema loomingust trükivalgust näinud kaks põhjalikku teost: Vallo Kepi koostatud luulekogu „Kirg ja kodumaa“ (2017) ning Hando Runneli koostatud artiklikogumik „Millal sünnib inimene“ (2018).

Teisipäeval jõuab Henrik Visnapuu pärast pikki eksirännakuid puhkepaika oma abikaasa Hilda Visnapuu ehk Ingi kõrvale, kes on seal teda truult oodanud üle 70 aasta.

Henrik Visnapuu matusetalitus algab Tallinna Metsakalmistu kabeli juures teisipäeval 26. juunil kell 15.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht