IVAR KAASIK „LEGEND. PÄRNU POMMITAMINE” Pärnu Linnagaleriis

IVAR KAASIK „LEGEND. PÄRNU POMMITAMINE”
9.05 -26.05. 2018
Pärnu Linnagalerii Raekoda
Uus 4, Pärnu

Kolmapäeval, 9. mail 2018 kell 17.00 avab Ivar Kaasik Pärnu Linnagaleriis oma isiknäituse “Legend. Pärnu pommitamine”.

Vaadata on Kaasiku looming aastatest 2014-18. Maalide kooslus dokumenteerib kunstniku kahte rahvusvahelist projekti, mis leidsid aset Berliinis ja Münchenis ning kunstniku majamuuseumis (Vene Maja Muuseum, asutatud 1996). Viimase, kaheksanda projekti baasil sai kokku pandud Kaasiku isiknäitus Pärnus, mille eesmärk on tutvustada publikule laiemalt kunstniku nägemust iseendast, tema seostest traditsioonide ja tänapäevaga. Sarnaselt töödele Kolp (2015) ja Lembitu Pealuu (2016), mida esitleti ka Narvas, käsitleb uus näitus legende ja kuulujutte. Dokumentatsioonid näitavad inimest tegutsemas – istumas, seismas, rääkimas. Kogu tähelepanu on suunatud institutsioonidele, struktuuridele, töösuhetele.

Üks legendidest – Pärnu pommitamine – 23. september 1944. Nõukogude väed Eestis jõudsid Läänemereni Pärnu juures. Fiktsioon versus fakt. Kas tegemist on vaid pelgalt legendiga? Pärnu Postimehe ajakirjanduslik juurdlus jõudis seisukohale, et 1944. aasta septembris pommitasid Pärnut ja muutsid selle kesklinna varemeteks ikkagi punalendurid, mitte britid. Sellegipoolest ei ole linnalegendi sünni põhjused lõplikult selged. Brittide pommirünnakut Pärnule pole Ameerika almanahhi järgi kunagi olnud. Pärnu ilme muutsid septembris 1944 tundmatuseni ikkagi Nõukogude armee punakotkad. Britid oleks kogu linna minema pühkinud. Miks oli Pärnu vallutamise künnisel vaja purustada sõjaliselt tähtsusetu ja sakslastest maha jäetud õhukaitseta linn? Vastus sellele küsimusele peitub Venemaa arhiivides.

Näituse saatetekstis kirjutab kunstnik muuhulgas:
“Väljas on pildid Pärnu linna legendidest. Ja mitte ainult. On legendid maalikunsti ajaloost, legendaarsetest inimestest ja nende tegemistest. See on näitus pildist. Seda võiks nimetada lausa pildi pommitamiseks. Pildi aktuaalsusest on viimastel aastatel palju räägitud, meid on tabanud lausa piltide uputus, samas on sügavamad analüüsid pidamata ja uurimused olemata. Seda võlga püüab leevendada minu näitus Linnagaleriis. Küsimus pildist on sama vana kui Euroopa kultuur. Vanatestamentliku pildikeeluga algab mitte ainult üks pikk teoloogilis-poliitiline pildivõitluste jada, ta kätkeb endas ka pildi võimu ja rolli kujunemise allikat. Alles hiljem kujunes välja kuni tänaseni viljakalt toimiv plaatonlik pildimõiste. Veelgi hiljem võidavad pildi fantaasia ja kujutlusvõime oma õigused tagasi, enne kui asjad läbi Nietzsche, Freudi ja Heideggeri selliste teemadega nagu pildi fenomen, traditsioon ja meetod, imago, ikonoklastia ja peegeldus XXI sajandisse jõuavad.

Minu poolt kujutatu, eelkõige kui kujutava kunsti kategooria, tahab teada, millise kujutise või kujutatuga on tegemist. Millise legendiga on tegemist? Mis paneb vaikiva pildi rääkima? Kuidas laseb see mateeria end meile asja ära seletada? Kuidas on tal suhted seletustega või siis keelega, millel on ühiskonnas palju suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida, mis aitab lagedale tulnud pildi mõiste kompleksuse paremal mõistmisel: pildi võimust ja võimalustest, tema teenetest illusooni ees, igapäevaelu tõetruu kujutamise ja reaalsuse erinevusest. Õnnestunud simulatsioon teeb pildist hästi funktsioneeriva ikooni. Alles moodne kunst annab pildile uue rolli ja legitimatsiooni, koos sellega muutunud pildi arusaamad ja piiramatud kujutamisvõimalused loovad kunstis esmakordselt olukorra, mida varasem traditsiooniline tahvelpilt ei võimaldanud.

Minu poolt loodud pilt on kui aken seinas. See on arusaadav, kui eelistame, et inimene oma ellujäämis-arengus alati mingi kindla osatäitja rollis oli, enne seda kui ta vaid kõrvaltvaataja rolli ja seda teatud distantsilt omaks võtta oskas. Näiteks maastik akna taga: me näeme seda seal väljas teatud distantsilt, aga tunneme ära selle ka juba varem iseeneses läbielatu põhjal, mu silmad on maastikul ja maastik on mu silmis. Asju näha (intentio recta) ja samas ka seda asjade nägemist (intentio obliqua) näha, see on kui hõljumine iseenda ja reaalsuse kohal. Mis me piltidel näeme, on värv ja vorm, mis teevad juba ammu nähtu ja läbielatu meie pilgule nähtavaks, tehes selle meile võimalikuks nagu näeksime me seda esimest korda. Pilt nagu looks end ise, kunstnik vaid segab ja vormib laikude ning joontega värvi lõuendil, olles seejuures oma tegemistes nii autor kui ka meedium. Õnnestumise korral on tegemist kunstiga, kus palja silma vaatamise visuaalne impulss ristuks nagu kuskilt kõrvalt vaatamise pilguga. Pilgu materialiseerumine pildiks läbi kunstniku käe on kui suveräänne mõistmatu akt, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks rääkida, sest palja idee ja lõuendi vahele jääb peale silmade töö kõrvale ka muu kehaline tegevus. See viib meid selleni, mida me nimetame pildiks.”

Ivar Kaasik on sündinud 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–98 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal. Kaasik on ka Eesti Maalikunstnike Liidu liige ja Eesti Metallikunstnike Liidu liige. Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- jal maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011). Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis. Oluliseks paigaks eluteel on kujunenud sünnikoht Saaremaa, kus kunstnik on veetnud oma viimased suved.

Et aru saada Ivar Kaasiku elutöö suurusest ja enneolematust ulatusest, tuleb vaadata tema kogu loomingut kui tervikut ja hinnata tema iga teost eraldi, kus puuduvad sujuvad üleminekud. See dialemma on viinud tulemuseni, et kunstnikku redutseeritakse vaid mõnele üksikule aspektile tema loomingust. Seekordne projekt – Legend. Pärnu pommitamine – asjalik ja maagiline realism, tagasipöördumine klassikalise maalitehnika juurde, külm distantseerunud hoiak, näiliselt tundetu moodsa ühiskonna peegeldus, jälgimise selgus ja poltiitiline sisu. Inimestelt on võetud illusioonid ja eesmärgid. Näituseprojekt kui dokumentaalne reportaash: midagi ei ole põnevam, kui fiktiivne tõelisus, legendid ja kuulujutud, kujutades asju, millest me vaid arvame midagi teadvat.

Kujundus Andro Kööp. Näitus jääb avatuks 26. maini 2018.

Lisainfo:
linnagalerii.ee
https://www.facebook.com/events/167124320642746/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht