Vihma- ja päevavarjude näitus sügiseses Kadriorus

Kairi Toomet

26. oktoobril kell 16.00 on põhjust rõõmustada, sest Eduard Vilde Muuseumis avatakse omapärane sügisene näitus "Naerdes läbi vihma ja päikese“.  Näitus on päikse- ja vihmavarjudest, nende ajaloost ja disainist 1920ndatest kuni tänase päevani.

Vaadata saab nii meeste-, naiste- kui laste vihma- ja päevavarjusid. Näitust toetab temaatiline muusika ja eesti kirjanike vihma-  ja päikeseteemaline luule. Kuna vihmavari on seotud ikka inimesega siis on toredaid  näited ka reaalsete inimeste varjudest ja mõtetest sel teemal.

Näiteks on oma varju näitusele andnud Kaie Kõrb, Andres Ehin, Ita Ever, Epp Maria Kokamägi, Mirjam Peil jt. kultuuriinimesed. Näha saab ka rariteetset  Eduard Vilde vihmavarju.

Näitusega käib kaasas ka tore lasteprogramm “Väikesed vihmatargad” (lasteaialastele, algklasside lastele). Programmi käigus tutvutakse erinevate põnevate vihmavarjudega ning lapsed saavad endale valmistada vihmavarjudega kalendri ning ilmatarkade kombel seda järgneva kuu jooksul täiendada.

Ajaloost. Ingliskeelne sõna ’umbrella’ pärineb itaalia keelest ja tuli kasutusele John Florino itaalia-inglise sõnaraamatus (1598): „Ombrella on  lehvik, baldahhiin, samuti printsi seisuse tunnus, samuti omamoodi lehvik või vari, mida kasutatakse Itaalias suvisel ratsutamisel; väike vari“. Sõna ise pärineb ladinakeelest sõnasr ’umbra’. Vihmavari ja päevavari omandasid piiritletud tähenduse alles 1800 a. paiku.

18. sajandi  lõpuks olid vihmavari ja päikesevari saavutanud eraldi identiteedi. 18. sajandi jooksul tehti olulisi uuendusi vihmavarju disainis (peamiselt Prantsuse töösturite poolt), et muuta see kergemaks ja mugavamaks. 1776. aastal anti vihma- ja päikesevarjude monopol kinda- ja korsetitegijatele. Teleskoopvarrega varju leiutas Gosselin Amiens’ist umbes 1785. aastal.  Sama mees olevat leiutanud ka kokku käivate ribide süsteemi, millega sai varju lühendada ligi kolmandiku võrra.

19. sajandi teiseks pooleks hakkasid moodi tulema elegantsemad ja peenemad vihmavarjumudelid, kuid kõige tavalisem oli siiski vulgaarseks peetud suur vihmavari. Sajandi lõpuks hakkasid džentelmenid kandma “linna vihmavarju” ning 20. sajandi jooksul sai tihkelt kokku rullitud siidist vihmavarjust linnamehe ning ametniku sümbol, kuni Münchenis tegi ilma Neville Chamberlain’i kurikuulus vihmavari. Päevavari aga hakkas taanduma pärast I maailmasõda, kui moodi tuli päevitunud jume.

Näitus ootab igas vanuses külastajaid kuni 29. novembrini 2009

Täpsem info www-linnamuuseum.ee/vilde

Suure tänu toetuse eest võlgneme Eesti Kultuurkapitalile, Kultuuriministeeriumile ja Hasarmängumaksu Nõukogule.