Kutse näituse “Kunsti ja tööstuse vahel” avamisele ETDM-is

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

KUNSTI JA TÖÖSTUSE VAHEL. KUNSTITOODETE KOMBINAAT

25.05.2013-12.01.2014

Reedel, 24. mail kell 17.00 avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitus “Kunsti ja tööstuse vahel. Kunstitoodete Kombinaat”, mis avab eesti tarbekunsti ja disaini seisukohalt unikaalse nähtuse tagamaid ja väljundeid.

Kunstitoodete Kombinaadid, mida 1975. aastast teatakse ka ARS-i nime all, on nähtusena Eesti disaini kontekstis huvitavad mitmest aspektist – nii moodustamise kui argikeskkonna muutumise arutelude kontekstis. Huvitav on ka kombinaadi positsioon kunsti ja tööstuse, tarbekunsti ja disaini vahel. Kunstioodete Kombinaadid asusid nii Tallinnas kui Tartus ja eksisteerisid sarnases vormis ka mujal Nõukogude Liidus. Käesolev näitus on keskendunud eelkõige Tallinna kombinaadile kui suuremale ja mõjukamale, kuid tutvustab põgusalt ka Tartus tehtut. Kombinaat oli alluvussuhetes Kunstnike Liiduga ja seeläbi ka ENSV Kunstifondiga, mis korraldas liidu majandusasju.

Tallinna Kunstitoodete Kombinaat rajati sõjajärgselt natsionaliseeritud väikeettevõtete baasil, millest sai alus uuele tootmismudelile, kasutades sageli samu asukohti, oskusi, töövahendeid ja inimesi. Vastavalt statuudile 1958. aastast oli kombinaat laia tegevushaardega ambitsioonikas ettevõtmine. Kombinaat pidi pakkuma kunstnikele tööks sobivaid tingimusi, populariseerima nende töö tulemusi ning pakkuma tootenäidiseid tööstuses juurutamiseks. Kombinaadi toodangut müüdi spetsiaalsetes kauplustes, mida kutsuti salongideks. Kauplusi oli 1980. aastateks Tallinnas, Tartus, Pärnu ja Kohtla-Järvel. 1964. aastaks valmis uus tootmishoone Pärnu maantee 154, kuhu koondus ka suurem osa Tallinna kombinaadi töökodasid, mis varem olid tegutsenud erinevates asupaikades üle linna.

Kunstitoodete Kombinaat oli jaotatud kunstilisel meediumil ja materjalil põhinevateks ateljeedeks. Mõningate ümberkorralduste ja nimemuutustega oli 1968. aastaks välja kujunenud kuus ateljeed – tekstiili, dekoratiivkudumise, metallehistööde, keraamika, nahkehistööde ja kujundustööde ateljeed, millel olid omakorda erinevad spetsiifilisemad osakonnad. Igal ateljeel oli juht ja kunstiline juht, kunstnikud, teostajad, tehniline personal. Kavandeid hindas kombinaadi kunstinõukogu.

Kombinaati peeti mõnda aega eeskujuks mudelile, mille kohaselt võib hästi kujundatud tarbekunstiteosest saada toode. Ent see ei saanud siiski elujõuliseks väljundiks. Tihti rõhutatud tasakaal kunstilise kvaliteedi ja tootevaliku vahel, mida nähti tööstuskunstniku ülesandena, näis siin hästi toimivat ja nii sai kombinaadi toodangust iseseisev väikeseeriatena ja käsitööna toodetud esemete valdkond, mis oli tarbijate seas hästi tuntud ja hinnatud.
Kõrged honorarid ning suured ja olulised tellimustööd, aga ka tehniliselt hästivarustatud ateljeed muutusid kombinaadi kunstnike seas äärmiselt populaarseks. Nii on suuremal või vähemal määral kombinaadis toodetud või teostatud töödega seotud erakordselt suur hulk Eesti kunstnikke. Kunstitoodete Kombinaat tegutses ühtse organisatsioonina 1992. aastani, mil ateljeed eraldusid iseseisvateks üksusteks.

Eksponeeritud on töid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi ja mitmete teiste institutsioonide kogudest ning erakogudest.

Näituse on koostanud Merike Alber, Helen Adamson, Airi Ligi, Kai Lobjakas, Anne Tiivel

Näituse kujundajad on Kristi Paap ja Ketli Tiitsar, graafiline kujundaja Tuuli Aule

Näituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital