Eve Kase kuraatoriprojekt Tallinna Kunstihoones

Reet Varblane

Olete väga oodatud teisipäeval, 17. jaanuaril kell 17 Tallinna Kunstihoonesse näituse „ Mälestusi külmast utoopiast Ida-Euroopa nüüdiskunstnike käsitlusi ühiskondlikest muutustest“ avamisele. Kuraator on Eve Kask, kujundanud Terje Kallast ja Urmas Luure. Näitusel “Mälestusi külmast utoopiast” (Tallinna Kunstihoones 18.1.–26.2.2012) näeb endise idabloki kunstnike reaktsioone kahe viimase aastakümne jooksul regioonis toimunud poliitilistele transformatsioonidele. Augustist detsembrini 2011 tähistati murranguliste poliitiliste muutuste – Nõukogude Liidu lagunemine, külma sõja lõpp ning Ida- ja Lääne-Euroopa taasühinemine – 20. aastapäeva. Ambivalentselt nii külma sõja perioodile kui ka vabaturumajanduse sotsiaalsele võõrandumisele viitava pealkirjaga näitusele “Mälestusi külmast utoopiast” on koondatud kunstnikud, kelle looming rakendab regiooni ajalooliste, ühiskondlike ja poliitiliste küsimuste uurimisel kaasaegseid kunstistrateegiaid.

Utoopiat määratletakse “mittekohana”, kujuteldava paigana, kust vaadata ja hinnata maailma, mida tunneme liigagi hästi. Paljude idaeurooplaste jaoks kujutas lääne “demokraatlik” ja “vaba tarbimisparadiis” 20. sajandi teisel poolel endast omamoodi utoopilist õnnemaad. Ent kui Nõukogude Liit kokku varises, vahetasid parteitöötajad oma poliitilised privileegid äriklassi omade vastu, hinnad tõusid ja paljude elatustase langes. Ressursinihetest ei jäänud puutumata ka kunst. Kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist on kunagi Euroopat lõhestanud ühiskondlike ja kultuuriliste väärtushinnangute revideerimine vältimatu.

Seda siinne näitus teha püüabki. Väljapanekus osalevad kunstnikud pärinevad eri riikidest ja põlvkondadest. Nad käsitlevad laia teemaderingi, kasutades mitmesuguseid meediume ja vaatenurki. Ometi ühendab neid ausus ja otsekohesus, mis varem olnuks ühiskondlike protsesside lahkamisel võimatu. “Mälestusi külmast utoopiast” heidab kainestava pilgu ühiskondlikele muutustele, andes ühtlasi ülevaate sellest, kuidas Ida-Euroopa nüüdiskunst on seda teemat analüüsinud, alates Andrzej Krause joonistustest, mis kujutavad ühest puurist teise tunglevat linnuparve, kuni Alina Rudnitskaja dokumentaalfilmini Peterburi võrgutamiskoolist.

“Mälestusi külmast utoopiast” tähistab Nõukogude Liidu kokkuvarisemise 20. aastapäeva, külma sõja lõppu ning Ida- ja Lääne-Euroopa taasühinemist. Näitus on algselt kokku pandud lääne vaatajat silmas pidades ja oli esmakordselt eksponeeritud juulist novembrini londonprintstudios. Tallinna Kunstihoone näitusele on lisandunud paremik ülipilastöödest, mis teostatud Eesti Kunstiakadeemia (juhendaja Eve Kask) ja Tallinna Ülikooli (juhendaja Helen Sooväli Sepping) koostööprojekti käigus.

Näitusel osalevad järgmised kunstnikud.

Sinininade (Vjatšeslav Mizin, s 1962 ja Aleksandr Šaburov, s 1965 Venemaal) “Tere tulemast, NATO!” (2005). 1999. aastal asutatud rühmitus kasutab oma massikultuuri, avangardistlikke kunstivoole ning poliitilisi figuure ja institutsioone ühesuguse jultumusega tögavate “proletaarsete kontseptualistlike performance’ite” jäädvustamiseks videot ja fotograafiat.

Ştefan Constantinescu (s 1968 Rumeenias) “Laste kuldaeg” (2008) on rikkalikult illustreeritud pop-up raamat, mis kirjeldab kunstniku üleskasvamist kommunistlikus Rumeenias.

Sten Eltermaa (s 1986 Eestis) foto “Suguvõsa kokkutulek” (2011) on mõtisklus sellest, kuidas vabaneda mineviku taagast, et keskenduda vabale ja võimalusteküllasele olevikule ja tulevikule.

Siim Erlenheimi (s 1990 Eestis) animatsioon “Debatt” (2011) osutab tõsiasjale, et interneti sotsiaalsete võrgustike roll on tegelikkuse suunamisel märksa suurem, kui kiputakse arvama.

Kęstutis Grigaliūnase (s 1957 Leedus) “Surmapäevikud” (2010) on portree- ja eluloomälestusmärk Nõukogude esimesel okupatsiooniaastal (1940–1941) surma mõistetud ja maha lastud 367 Leedu kodanikule.

Igor Grubići (s 1969 Horvaatias) “366 vabastusrituaali” (2008–2009) on fotoseeria, milles Grubić dokumenteerib oma partisanlikke sekkumisi avalikku ruumi, püüdes õõnestada turvatunnet ja käsitleda loominguliselt sotsiaalseid probleeme.

Edmunds Jansonsi (s 1972 Lätis) “Väikese linnukese päevik” (2007) on Irina Pīļke päevikutel põhinev animatsioonfilm. 1927. aastal Lätis sündinud Pīļke piltpäevikud jäädvustavad tema kogemusi Vene ja Saksa okupatsioonide ajal üles kasvanud lapsena.

Anu Juuraku ja Marko Mäetamme (s 1957 ja 1965 Eestis) “Verised majad” (2008) käsitleb omanike, mitte pikaajaliste üürnike õigusi eelistanud omandireformi ühiskonda lõhestavaid tagajärgi.

Iosif Király (s 1957 Rumeenias) “Kaudne – Bukarest” (1994). Király ikooniline mustvalge foto kujutab endast teisenenud Rumeenia mikrokosmost, kus kunagise “Rahva palee” on kaaperdanud hoopis teistsugune arusaam “rahvast”, mida sümboolselt representeerib esiplaanil domineeriv noor punkar.

Kristina Kiviranna (s 1978 Eestis) video “Aeg, edasi!” (2010) kujutab uue aja, uue ideoloogia  saabumist raamatute vahetumise kaudu: venekeelsete asendamine eestikeelsete raamatutega kõneleb ka multikultuurilise (ja -keelelise) olukorra eitamisest ning sellest tulenevast konfliktist.

Vit Klusák ja Filip Remunda (s 1980 ja 1973 Tšehhis) “Tšehhi unelm” (2004), Tšehhi Vabariigi kõigi aegade suurima tarbijapettuse dokumentatsioon ja selle tarbeks loodud plakatid. Aktsiooni käigus palkasid Klusák ja Remunda Praha eeslinnas paikneva fantoomhüpermarketi avamise reklaamimiseks nimeka reklaamiagentuuri.

Andrzej Krause (s 1947 Poolas) “Poliitilised karikatuurid” (1986–2001). Krause väljakutsuvalt satiirilised illustratsioonid on pälvinud rahvusvahelise tuntuse. Näitusel eksponeeritakse tema kahe viimase kümnendi jooksul valminud graafilisi lehti ja originaaljoonistusi.

Jevgeni Krassi (s 1990 Eestis) joonistusteseeria “Zamkadje” (2011) on omamoodi vaesuse ja lagunemise projektsioon, mis osutab Venemaa näite põhjal rikka pealinna Moskva ning ülejäänud viletsuses vaevleva Venemaa viimaste aastakümnete jooksul kasvanud drastilisele lõhele.

Zbigniew Libera (s 1959 Poolas), “Lego koonduslaager” (1996). Kunstniku kõige kõmulisemat teost – Lego klotsidest koonduslaagri mängukomplekti – kujutavad fotod. Mõnede arvates labastab teos holokausti, teiste meelest kõlab selles jõuliselt Foucault’ arusaam biovõimust (mitmesugustest institutsionaalsetest allutamismehhanismidest).

Dan Mihaltianu (s 1954 Rumeenias) video “La Révolution dans le boudoir” (1999) vastandab mõjusalt argised pesemis- ja habemeajamistoimingud epohhiloovate sündmustega: raadioeetris rullub dramaatiliselt lahti Rumeenia revolutsiooni (1989) narratiiv.

Ivan Moudov (s 1975 Bulgaarias), “Fragmendid (kast nr 1, nr 2, nr 3, nr 5)”. Et juhtida tähelepanu nüüdiskunsti toetuse puudumisele Bulgaarias, on Moudov kogunud ja eksponeerinud muuseumidest ja galeriidest varastatud kunstiteoste fragmente (“Fragmendid”) ning audiogiide (“Giidid”), lavastanud olematu institutsiooni suurejoonelise avamispeo (“MUSIZ”) ja dokumenteerinud oma advokaadi valulisi kokkupuuteid bürokraatia keerdkäikudega (“Bulgaaria Kaasaegse Kunsti Muuseumi loomine”).

Tanja Muravskaja (s 1978 Eestis) “Nemad, kes laulsid koos” (2008). Laulva revolutsiooni peategelaste emotsionaalselt laetud mastaapsed portreed on pildistatud pea kaks aastakümmet pärast neid ajaloolisi sündmusi, mida portreteeritavad kujundasid.

Józef Robakowski (s 1939 Poolas) “Minu aknast” (1978–1999, 16 mm / video, 20′). Poola sõltumatu filmi ühe teerajaja enam kui kahe kümnendi vältel valminud film dokumenteerib argisündmuste üksikasju, mis aja jooksul akumuleerununa paljastavad Poola ühiskonda ajavahemikus 1978–1999 vorminud dramaatilised muutused.

Alina Rudnitskaja (s 1976 Venemaal) video “Bitch’ide akadeemia” (2008–2009, 29′) jäädvustab naisi, kes osalevad Peterburis ühes treeningprogrammis, mille eesmärk on õpetada, kuidas võrgutada miljonäri ja temaga abielluda.

Reimo Võsa-Tangsoo (s 1976 Eestis) interaktiivne installatsioon “Demokraatia” (2010) osutab neoliberaalse kapitalismi ühiskonda kahjustavale üksikisikut soosivale “filosoofiale”.

Täname: Eesti Kultuurkapital, londonprintstudio, DHL Estonia AS,
Briti Nõukogu, Briti saatkond, Leedu suursaatkond, Eesti Kunstimuuseum.

Veel teavet:

kask.eve@gmail.com, reet@kunstihoone.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht