Eleriin Ello näitus Tallinna Linnagaleriis

Tamara Luuk

Eleriin Ello

The Sweetest Thing

Linnagaleriis

28.03-21.04.2013

Olete oodatud avamisele 27. märtsil kell 18.00

See juhtub. Äkki. Ootamatult.
Endorfiin. Adrenaliin.
Ma upun sinu pilgus.
Jalad ei kanna.
Sina. Mina.
Mina. Sina.
Sina. Sina. Sina.
Ma kaon.
Magus, magus.
Magus valus.
Liiga palju.

Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Veenev ja viljakas, on Eleriin Ello rõhutanud idee esmatähtsust  öeldes samas, et  vorm on see, mis idee välja valgustab, mõttele justnagu samaväärseks partneriks olles. Arukas arvamus, millest võiks järeldada, et tegu on  tasakaalule panustava noore kunstnikuga. Ent võta näpust – kummastavast nihestatusest  ja olemuslikus peituva  metsikuse torkimisest kõnelevad nii kunstniku tööd kui tema enda ja teiste tähelepanekud.

Visuaalmeediumit kasutab Ello intuitiivse enesekindlusega  talle erilist pühendumust osutamata, sama võib öelda  sõnakasutuse kohta, mida nagu piltigi kannab kergelttulnud aga täpne teravus. Maalist, joonistusest, videost ja installatsioonist ehituvail näitusekooslustel on  igale ainuomasest spetsiifikast  hoolimata ühisjoon:  lähivaate intensiivsus, mis probleemteemat nihestades ta välja zoomib.  Juhul kui teemaks võib nimetada kõhklust ja kõike relativiseerivat mõtet, siis siin ta on: juba eos pesitsev teadmine, et  „see magus tunne“ teeb alati haiget ja et sulandumine on võimatu ja et eraldumine on näiline. Niisuguse tõdemusega rinda pistes ei tule miski enesestmõistetavalt  ja kergelt.

Nii meediumimiksid kui teistega koos tehtud dialooginäitused  mõjuvad  valuvaigistina, aidates nüansseerida ja  leevendada  rahutust, mida on kerge intellektuaalsuse taha peita. Üksi välja tulles on iseenese ja isiklikuks muutuva probleemiga keerulisem  toime tulla.

The Sweetest Thing näib olevat just niisugune väljatulek. Siin on kõike, mis ennegi olnud: nii džunglit linnas kui kultuuri looduses, aga on ka igatsust, millele kergelt välja mängitud kitshilikkus võiks naeruväärsust külge pookida, aga ei suuda. Otseütlemise sirgjoonelisus avab emotsiooni süvakihid, ja lisandused kukuvad ta küljest lahti.

Noorusest hoolimata teab Eleriin Ello, et balansseerides enesehävituslikkuse ja lihtsa õnnetahte vahel on kultuuris sama raske ellu jääda kui džungliski. Ega suurt midagi peale instinkti ja igatsuse siin ei aita. Kui mõlemad on elus, on ka lootust.

Kunstniku koduleht: www.eleriinello.com