ADO LILL ALASTI . NUDE Kunstihoone galeriis

Eero Kangor

Käesolevaks ajaks on Ado Lille maaliloomingus toimunud figuratiivsest pöördest möödunud kümmekond aastat. 2000. aastatel alanud muutust esitles ülevaateliselt Harry Liivranna kureeritud isikunäitus Tallinna Kunstihoones 2007. aastal. Senini oli iseõppijast maalikunstnik Lill tuntud peamiselt abstraktse maalijana, kelle loomingu tunnuseks on peetud erakordset värvikäsitlust. Alates 1

980. aastate algusest kasutab Lill õlivärvide asemel erksamaid akrüülvärve. Ent tavalistestki akrüülvärvidest on talle jäänud väheks ja seepärast on ta alates 2000. aastate teisest poolest asendanud need eriti erksate neoonakrüülvärvidega. Lille värvikäsitlus on mahuline. Plastliivaga segatud värvi kannab ta paatliga lõuendile kihtide kaupa, ekspressiivsust suurendavad pildipinda tehtud kraaped ja lõuenditükid. Kõige huvitavam on aga tema suhtumine tulemusse. Vahel ei halasta Lill isegi juba näitusele väljapandud teostele. Kui ta hindab need küündimatuks, koorib ta neilt värvi kas täielikult või osaliselt maha, et luua täiesti uued tööd. Sageli tuleb see “järjekordsele” tulemusele ainult kasuks. Minu arvates on kõige huvitavamad need Lille maalid, milles kooruvat kiviseina meenutava maalipinna seest on välja loetavad mitmete päevade ja nädalate kahtlused ja kõhklused ning siiski raugematu tahe anda edasi naise alasti figuuri, mille muudab tajutavaks kontrastne söega rõhutatud joon. Olgu öeldud, et igale maalile eelneb põhjalik aktistuudium, millega Lill on oma oskusi lihvinud juba viis aastakümmet.
Erootilist naisakti on feministlikus kunstikirjutuses peetud varjamatult modernistlikuks ja fallotsentristlikuks žanriks, mille eesmärgiks on näidata naisekeha heteroseksuaalsete meeste imetlusobjektina ning teha sellest eksklusiivne luksustoode. Neomarksistlikust teooriast lähtuvalt väidetakse, et aktimaalide peamiseks klientuuriks oli kõrgkodanlus, kes suutis endale lubada sensuaalseid pilte nn kõrgetes stiilides. Tegelikkus oli nähtavasti mitmetahulisem ja taolisest kunstiturust tänapäeva Eestis kindlasti rääkida ei saa. Lill peab ennast professionaalseks kunstnikuks, kes tahab elatuda oma kutsumusest ja igapäevasest tööst. Tema naisakti käsitlus on mitmes mõttes ebatraditsiooniline – modellidena eelistab ta teismeliseeas neide, keda sageli kujutab lesbilises vahekorras. Kuna sellised tööd leiavad harva endale varaka ostja, on kunstnik sunnitud tegema kompromisse. Nende õigustatus jäägu kunstihuvilise hinnata.

Kõhklev vaim pole kunagi kujutanud endast ohtu.
Tema vägivald on suunatud ainult iseenda vastu.
E. M. Cioran. “Lagunemise lühikursus”

Näitusel eksponeeritud maalid on valminud peamiselt käesoleva aasta jooksul. Ekspositsioon on Kunstihoone galeriis avatud 18. augustini.