ANK ’64 Retrospektiivnäitus Tallinna Kunstihoones

Teisipäeval, 5. novembril kell 16 avatakse Tallinna Kunstihoones  kunstirühmituse ANK ’64 Retrospektiivnäitus. 

ANK ’64 oli aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) taustaga noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks Tõnis Vint. Rühmituse asutamise 50. juubeli eel toob Tallinna Kunstihoone publikuni ulatusliku ja esindusliku retrospektiivnäituse, mis taaselustab 1960. aastate idealistliku ja otsingulise vaimu ning on mõeldud austusavaldusena ANK ’64 helgele ja mängulisele eksperimentaalsusele. Enamik ANK 64 liikmeid on tegusad tänini. Näituse lõpuosa esitab nende töid viimastest aastatest. (Rainer Vilumaa)

Näituse koostas Tamara Luuk, kujundas Mari Kurismaa. Ilmumas on kataloog.

Minu Ida-Euroopa optimism põhineb kahel asjaolul. Esimeseks on minu veendumus, et selles nõndanimetatud sotsialistlikus ilmakorras ikkagi sisaldus, kõige häbenemistvääriva kõrval, ka inimese igavene püüdlus suurema sotsiaalse vabaduse, võrdsuse ja vendluse poole. Nagu ka kõigis eelnevates ilmakordades, kui nad veel uued ja ärakulumata olid. Teiseks asendub praegune ilmakord kunagi uuega, ja vähemalt alguses on seal jälle praegusest rohkem vabadust, võrdsust, vendlust.

Villu Jõgeva. Sissejuhatuse asemel. Kataloogist

Aastaarve ümmardades, kõiki võimalikke nimesid nimetamata jättes ja fakte üldistades on ehk lootust sõnastada see paradoks, miks on Eesti kunstiajalool kui distsipliinil ANK-i vaja rohkem kui ANK-i liikmetel kunstiajaloolasi. Sest nõnda see paraku paistab

Andreas Trossek. ANK´64/´13. Kataloogist

1960. keskel, mil üliõpilaste teadusühingu tähe all formeerus mitmeti tõlgendatava sõnaühendiga noorterühmitus ank´64 ei olnud anklased ei esimesed ega ainsad uuendajad eesti kunstis. Küll aga kuulusid nad esimesse muu maailmaga teadlikku kunstikulu sünkroonsust taotlevasse kodu-eesti sõjajärgsete kunstnike põlvkonda, kes üritasid ehitada visuaalset järjepidevust kunstniku ja kunsti vahel ajas ja kohas, kus sotsiaalsete kontekstide sünkroonsus oli võimatu.