Vere poolest sakslane, südame poolest ungarlane

Szil? T?

Pál Hunfalvy kohta Ungari revolutsiooni aastapäeva puhul

Eelmisel aastal jõudis Eesti lugejani XIX sajandil elanud ungari keeleteadlase ja etnoloogi Pál Hunfalvy (1810–1891) reisikirjelduse „Reis Läänemere provintsides” Eestit puudutav esimene köide (Eesti Keele Sihtasutus, 2007, 311 lk). Väljaande kohta on ilmunud ajakirja Keel ja Kirjandus viimases numbris isegi kaks arvustust, ühe kaasautoriks mina. Tolles retsensioonis räägime Enn Ernitsaga muu hulgas Hunfalvy mitmekülgsest teadusloomingust. Siinkohal tuleb aga juttu raamatu autorist endast ja hoopis tema päritolust ning ta rollist 1848.-1949. aasta revolutsioonis ja iseseisvussõjas, mille 160. aastapäeva tähistati 15. märtsil.

Ungari parempoolses trükisõnas ja meedias on pikka aega valitsenud uskumus, justkui oleks soome-ugri suguluse idee levitamine ungarlaste vaenlaste (austerlaste, sakslaste, juutide, venelaste ja kommunistide) vandenõu. Ka Hunfalvyt süüdistatakse selles, et ta olnud Austria agent. Vanade legendide kohaselt peeti ju ungarlaste eellasteks uhkeid ja võimukaid hunne, mitte aga tollal omariikluseta soomeugrilasi.

Hunfalvy päritolu on olnud vandenõuteooriate pooldajatele kindel tõend, sest vere poolest polnudki ta ungarlane, vaid hoopis sakslane, nagu ka ta töökaaslane keeleteadlane József (Josef) Budenz (1836–1892). Samuti pole Hunfalvy perekonnanimi algupärane, vaid perekonnanime Hunsdorfer tõlge ungari keelde. Nimemuutus on toimunud tema koduküla vahetus naabruses paikneva asula nimetuse (saksa Hunsdorf, ungari Hunfalu, slovaki Huncovce) eeskujul.

Budenz oli küll Saksamaalt pärit sakslane, kelle Hunfalvy Ungarisse meelitas, ent Hunfalvy enda päritoluga on lood siiski märgatavalt keerulisemad. Ta sündis Nagyszalóki asulas (slk Veľký Slavkov, sks Gross-Schlagendorf). Nagyszalók, mille elanike arv on XX sajandi algusest kuni tänapäevani kõikunud tuhande piires, asub ajaloolise Ungari Kuningriigi põhjaosas, endise Szepesi vármegye (maakonna) Szepesszombati járás’is (rajoonis) imekauni Tatra mäestiku jalamil. Tänapäeva Veľký Slavkov kuulub Slovakkia Vabariigi Prešovský kraj’ ehk maakonna alla jäävasse Popradi rajooni (slk okres Poprad), Popradist viis kilomeetrit põhja poole.

Szepességi (sks Zips) piirkonna elanikeks on XII sajandist alates olnud sakslased (täpsemalt öeldes saksid, veelgi täpsemini zipser’id). Nagyszalók kaotas XV sajandil koos teiste zipseri-linnadega linnaõigused – nii sündiski Hunfalvy talupojaperre. Tema vaimsel kujunemisel oli tähtis osa Késmárki (slk Kežmarok) linnal: seal astus ta 13aastasena lütseumi ning sealsamas hakkas ta hiljem (aastal 1842) õpetama õigusteadust. Vahepeal oli nooruk õppinud kaks aastat ungarikeelses keskkonnas, nimelt Miskolci linnas, kus ta olevat selgeks saanud ka ungari keele. Aastail 1834–1842 tegutses Hunfalvy riigi ühe kuulsa ja mõjuka perekonna Podmaniczkyde laste kasvatajana. Noormehe teaduslikku huviorbiiti sattusid ühiskonnauurimused ning majandusteadus. 31aastaselt sai ta Ungari teaduste akadeemia kirjavahetajaliikmeks (aastal 1859 aga akadeemia korraliseks liikmeks, vanas eas Ungari Etnograafia Seltsi esimeseks presidendiks).

Pärast 1848. aasta revolutsiooni valiti Hunfalvy oma kodukohas Ungari riigikogu liikmeks. Koos temaga liitusid kodukandi zipser’id revolutsiooniga, samal ajal kui Austria püüdis üles ässitada Ungari rahvusvähemusi ungarlaste ja revolutsiooni vastu. Lõunaslaavlaste, venelaste, slovakkide ja Habsburgide konspiratsioon kandis oma mürgist vilja. Just Hunfalvy kodukoha, Põhja-Ungari rahvusvähemuse slovakkide roll oli selles osas otsustav. Slovakkia ajalooraamatutes mängib väga olulist rolli nn slovakkide ülestõus, mille vabatahtlikud (kelle seas oli palju Viini töötuid ja ka tšehhe) hakkasid Austria poolel sõdima. Objektiivsema ajalookäsitluse järgi olid nende ettevõtmised lihtsalt röövretked. Slovakkia vabatahtlike juhid lootsid, et slovakid saavad Viinilt suveräänsuse. See oli omaette tragöödia, sest osaliselt viisid just Ungari Kuningriigi rahvaste vastuolud vabadussõja kaotuseni ning hiljem, Esimese maailmasõja lõpul, terve Ungari Kuningriigi lagunemiseni. Ungarlaste silmis reeturlikud slovakkia liidrid, eesotsas kultuuritegelase, kirjaniku, slovakkia kirjakeele arendaja Ľudovít Štúriga, saidki Viinilt oma reeturitasu: Austria ei andnud ungarlaste mahasurumise järel slovakkidele mingisugust autonoomiat, rääkimata iseseisvusest, vaid jättis tänapäeva Slovakkia alad edaspidigi Ungari koosseisu. Sajandi teisel poolel algaski Ungari rahvusvähemuste, sealhulgas slovakkide (ja ka sakslaste, juutide jne) intensiivne assimileerimine ja assimileerumine. Štúr aga sai jahil käies oma püssist surma ja võib ainult oletada, kas see oli vabasurma minek, äratundmises, et oli poliitikuna tegelikult olnud ainult Habsburgide marionett.

Hunfalvy polnud siis – erinevalt mitmetest teistest vähemusrahvusest poliitikutest ja kultuuritegelastest – Austria agent, vaid vastupidi: ta oli rahvuslikult meelestatud Ungari sakslane, kes pidas ennast ungarlaseks ja kes pühendas ennast poliitikuna Ungari kodumaa olude parandamisele, teadlasena nende dokumenteerimisele ja ungari keele soome-ugri päritolu tõestamisele. Tõsi küll, ta ei pooldanud Habsburgide kõrvaldamist Ungari troonilt, vaid oleks soovinud nendega kokkuleppe saavutamist. Radikaalset revolutsiooni ei kiitnud heaks ka „kõige suurema ungarlasena” tuntud polühistor, riigi moderniseerimise eestvedaja krahv István Széchenyi. Hunfalvy kirjutas aga varjunimede all artikleid Széchenyi suure vastase, vabadusvõitluse juhina tuntud Lajos Kossuthi ajalehte.

Vabadussõja mahasurumise järel (mida austerlased said teha küll ainult Vene tsaaririigi vägede sõbraliku abi toel) pidi Hunfalvy põgenema. Revolutsiooni poeet, slaavi soost Petőfi kadus lahinguväljal jäljetult. Juba poolteist sajandit liigub legend, et ta küüditati Siberisse, mida aga tänaseni ei ole suudetud veenvalt tõestada ega ka ümber lükata.

Hunfalvy töötas 1851. aastast juba teaduste akadeemia pearaamatukoguhoidjana. 1860. aastatel oli ta taas riigikogu saadik. Saksa soost suur Ungari patrioot suri Budapestis 81aastasena. Tema teaduslooming on humanitaarteaduste, eeskätt keeleteaduse ja etnoloogia alal hindamatult rikas ning tema aktiivne roll Ungari rahvusliikumises näitab, et pole oluline, kust inimene tuleb, vaid see, kuhu ta läheb, ehk veri küll võib olla „võõras”, süda aga oma rahva, ja ka oma valitud rahva süda.

 

Kirjandus

Domokos P., Paládi-Kovács A., Hunfalvy  Pál. Budapest 1986 Akadémiai Kiadó.

Frankói V., A pálya kezdete. – Hunfalvy-album. Hornyánszky Viktor, Budapest 1891.

Gabriel Viktor: 1848-1849 legendája a szlovák törtnetírásban. Pozsony 1999 Kalligram.

Heverdle L., Adalékok Hunfalvy Pál életéhez (Tudományos tevékenységének eszmei előképei 1850-ig). Az Uralisztikai Tanszék Kiadványai 6. Szombathely, 1998.