Venemaa keelepoliitika on järjest jõulisem

Mart Rannut, Integratsiooni Uuringute Instituudi teadur

Tänavu juulikuus sai tähtsa kirja Venemaa Föderatsiooni Tatari Vabariigi pealinna Kaasani elanik Aida Kamalova, kelle tütar õpib kohalikus tatarikeelses lütseumis. Kirjas anti teada, et Venemaa Föderatsiooni ülemkohtu kassatsioonikolleegium otsustas mitte rahuldada tema palvet lubada tütrel sooritada riigieksam  vene keele asemel tatari keeles. Vastavalt Venemaa seadustele tuleb igal keskkoolilõpetajal teha riiklik matemaatika ja vene keele eksam, kuid mittevene rahvuskoolis õppivad lapsed on oma õppekeele tõttu vene koolide õppuritega võrreldes ebavõrdses ning diskrimineerivas olukorras.        Venemaa on pärast 1990. aastate rahvuslikke ärkamisi ning elavnenud kultuuri- ja keele-elu hakanud järjekindlalt piirama oma vähemuste õigusi emakeele kasutamisel.

Aastal 2007 võttis Venemaa vastu seaduse, millega muudeti rahvuslik-regionaalne komponent hariduses vabatahtlikuks. See tähendab, et rahvusvabariikide rahvuskeelsetes koolides ei saa enam kohustada õpilasi oma rahvuskeelt õppima, vaid rahvuskeel võistleb õpilaste pärast nüüd koos teiste vabatahtlike ainetega, milleks on mõni võõrkeel või inglise keele lisatunnid, majandus- või arvutiõpe jms. Üldjuhul on rahvuskool Venemaa rahvusvabariikides  taandatud neljaklassiliseks ning sealt edasi on juba kõik vene keeles. Erandiks on siiani tatari kool, mis on suures osas veel rahvuskeelne, ning veel mõned sealse piirkonna turgi (baškiiri, tšuvaši) ja soome-ugri (mari, udmurdi, mordva) koolid, kus rahvuskeelt on võimalik õppida õppeainena ka vanemates klassides. Muide, tatari ajakirjanduses on juhitud tähelepanu huvitavale paralleelile: aastal 1940 tegi neljaklassilise kooli ettepaneku  alistatud idapoolsete rahvaste hariduse korraldamiseks Himmler oma Hitlerile saadetud kirjas. Eeskuju on ilmselt läinud täie ette: ainuüksi Tatarimaal on suletud 2000 (!) tatarikeelset kooli.     

Lisaks haridusele peab vene keelt oskama ka muudes valdkondades. Näiteks vene keele oskusnõue kodakondsuse saamisel seadustati  aastal 2002. Moskvas kehtestati vene keele oskuse nõue taksojuhtidele, sildinduses on nõutud ainult vene keele kasutamist juba hea mitu aastat. Põhjus on selge: enne nõude kehtestamist valitses Moskva linnas siltidel inglise-vene segakeelsus, tingituna kõige Ameerikaga seonduva kõrgest staatusest. Muide, Kaug-Ida linnades, kuhu on massiliselt saabunud hiinlasi, on tekkinud sealsetele siltidele ka hieroglüüfid.  Samuti on Venemaal alanud territoriaalsete rahvusüksuste likvideerimine (Komi-Permi rahvusringkond ongi kadunud) ning nende tasalülitamine mujalt määratud-sokutatud umbvenekeelsete juhtide ja nende venestamispoliitika abil. 2003. aastal vastu võetud keeld kasutada vähemuskeelte kirjutamiseks muid tähestikke peale kirillitsa andis tugeva löögi tatarlastele, tekitades barjääri nende ja teiste sõltumatute turgi rahvaste vahel. Sama saatus  sai osaks karjala keelele. 

Venestamine on uue hoo saanud ka välispoliitikas.  Seisma on pandud ka venestatud Transnistria (Vene väed lubasid vastavalt OSCE raames saavutatud İstanbuli kokkuleppele lahkuda sealt juba kümme aastat tagasi) üleandmine Moldovale. Osseetia ja Abhaasiaga seonduvat ei tasu siin mitte mainidagi. Jõulise tegutsemise põhjus on ilmne: maailma suurimate keelte hulka kuuluv vene keel (emakeelsete kõnelejate arvult 8.–10. kohal  maailmas, ca 165 miljonit) on ainuke suurkeel, mille kõnelejate arv väheneb, seda üle miljoni aastas. Veel paarkümmend aastat tagasi kelgiti 300 miljoni kõnelejaga. Langus tuleneb põhiliselt venelaste vähesest sündimusest kodumaal ja suurest assimileerumisest välismaal, mida siis üritatakse kompenseerida muude rahvaste venestamisega Venemaal. Kahtlemata kergitab see nii mõnegi venestaja eneseteadvust. Iseenesest ei oleks muukeelsetele emakeele õpetamisel õppeainena ning nendelt riigikeele tähestiku kasutamise nõudmisel miskit viga ning immigrantrühmade puhul oleks see igapidi kohane. Kokkusobimatu on see aga Venemaa föderatiivse struktuuriga, kus muukeelsed vähemused ja põlisrahvad on oma rahvusterritooriumi kaudu riigi subjektideks ning peaksid olema vähemuskaitse all. Praegune  diskrimineeriv vähemuste haridus-, kultuurija keeleõiguste piiramine on selge rahvusvaheliste inimõigusstandardite rikkumine. Venemaal oleks Eestilt keelepoliitikas palju õppida: siin võimaldatakse muukeelsetele rühmadele, ennekõike venelastele omakeelset kooli, oma tähestiku kasutamist ja emakeeles eksamite sooritamist. Riik näeb suurt vaeva, et tagada nendele vene kirjakeele oskus, jättes  küll seejuures unarusse neile eesti kirjakeele õpetamise. Venelaste poole pöördutakse emakeeles siltidel ja reklaammaterjalides, poliitreklaam on lausa ükskeelne. Suulisest vene keeles suhtlusest ei maksa enam rääkida, see on Tallinna tööpakkumiskuulutustes muutunud tavanõudeks. Selline ülepingutatud hoolitsus oleks põlisvähemuse suhtes igapidi kiiduväärt, kuid lõimumistõrksa immigrantrühma suhtes on nn segregatiivsust soodustava  keelekeskkonna loomine väheke kahtlane meede.