Vaka-alune neoon

Jüri Ehlvest

Uus kooliaasta on alanud, lapsed maalt lakast tänavatel tagasi, pimeneb, mis suuna fantaasia võtab? Kõik-kõik peaks olema uus septembrikuus, ka jutud, mõtted, kuhu need tüürivad? Kas kõne alla tuleb esimese ropsuga mõne linalaka pilku suvega siginenud imelik igatsus (või selle vastupeegeldus) või annab õhtune tänav pigem ruumi uutele koolivägivallaprojektidele (koos vahetu testimisega vanurite peal)? On eluteaduse baastõde, et inimene püsib teadvusel ainult sensoorse erutuse korral. Kui meie meeled ei edasta enam hingele uut informatsiooni ? selleks ei pruugi ollagi terve kiri, vaid ka pelgalt värv, väreluski ?, siis ajukoor vakatab, seda toitev pilk nüristub, keha suunav tahe aga rõlgub.

Inimene, kelle hing või seda matkiv aju retikulaar­for­mat­sioon sagedases impulisvahelduses ainiti võbeleb, teeb pigem midagi huvitavat kui kurja, pigem suudleb muulast suule, kui penetreerib tema ribisid.

Teist inimest suudelda kesk tänavat tuleb pähe eriti kergesti siis, kui sel tegevusel on ka kaunis refleksioon ? nii hinges kui ka selsamal tänaval. Ka üksik tuules kõlkuv latern võib erutuslisandi, tõelise armusoola anda ? visates selle varjuna öisele kõnniteele või kerge kirmena üle kaevikuserva tõusnud silmade. Kuid veel efektsem, veel parem on suudelda siis, kui peegeldust võib samal ajal kiigata õlilaigult märjal asfaldil, kus kire taustaks on tähed. Kassikollased, ihapunased, kanepirohelised, sinisilmsed tähed, mis läituvad-kustuvad, visklevad-keerlevad, hullutavad ja lollitavad segamini ja vaheldumisi, peaaegu mitte midagi väljendavalt, kuid seda enam janustavalt.

Esimesel septembril 2004 sadas ülikoolilinnas Tartus päev läbi. Kuid vahetult pärast päikeseloojangut vihm rauges, kella üheksaks õhtul olid nii Ülikooli, Rüütli kui ka Küüni tänav juba kuivad. Rüütli ei tule muidugi arvesse, sest seal on asfalt praegu üles kistud.

Teistel Tartu kesklinnatänavatel on aga ?remont? juba tehtud, neil tänavatel pole enam sobilikke lohke vihmajärgsete valgusreklaamide vastupeegeldusteks.

Ma arvan, et sihukeste saatanlike ?remontide? tellijatel või vähemalt nende vähetuntud naistel on lapsi, kes peagi hakkavad koju saabuma asenduserutusvärvilistena ? veriste mokkade ja siniste silmaalustega.

Rüütli tänavat saaks praegu veel päästa. Ja selle tänava lapsi. Ei saa pidada õigeks mingi õli piserdamist kuivale teele, vastaku see õli pealegi eurostandarditele selmet pärineda suvalise maanteemuhu karboraatorist, sest nagu maailmakirjandusest teame, võib paljal õlil ka libiseda ja see on ebameeldiv ka siis, kui konkreetsel tänaval komsomolid tramme ei juhigi.

Veeloigu pinnal virvlev õli on igal juhul efektsem ja ohutum, uusi kõnniteid projekteerides peab seda arvestama. Muidugi on asjal mõtet ainult siis, kui on, mida peegeldada.

Tartus ei saa praegu kokku viiendikkugi tähestikku.

Ülikooli tänaval on ainult kuus neoontähte, neist kaks kattuvat: WERNER. Kõik kollased.

Linnavalitsuse eriti perversseks lisandiks mannetusse tänavapilti tuleb lugeda jõuluelektrilist vahtrat Vana Kohviku aias. Vahepeal pole kuni Jaani kirikuni mitte triipugi. Ja ümber kiriku tuleb lonkida kuni kõrtsini Pool Kuus, mille omanikel pole küll jätkunud neooni tähtedesse pumbata, kuid ühe lühikese sinise joone on nad vedanud Poole alla.

Rõhutatud Poole vastas on VALU  VAHE. Ilmselt valuutaliitudest  tingitud tühikutega. Kõik veel siravad tähed on ebamäärast värvi, eriti valu osas.

Kaubahalli ümber kerkinud küünidel ja saradel on ainult viis arvestatavat neoontähte: SALVA. Ühest punktist kesk parki paistab ära kolm CASINOT. Kasiinode kirjad on ainsad, mis liiguvad, tähtede vahelt hüppavad aeg-ajalt välja kiired ja vihud, kuid kirjad on pisikesed või nurgatagused või taksodele suunatud, jalutaja jaoks nad pilti ei päästa.

Ühtegi aeglaselt täituvat ja pärast kerget põlvenõksu pimedusse voogavat naisfiguuri pole.

Hansapangal on üks sinine joon, Sampol on küll kõik spermahallid tähed, kuid täiesti kuhtunud.

Samal ajal üritab impulsita Sampo mingeid öisele tänavale sobimatult eredaid valgusvihke suunata oma keerulistele sinistele papitekstidele, mis jutustavad papist. Keeruliste tekstide koolitahvlilikult, lausa siirisisasklikult üleluximine ei ole öise valgusreklaami ülesanne. Öine tänav peab inimesele jätma mulje, et elu on ilus, mitte taasheiastama õudseid mälestusi.

Sampo pole veel kõige hullem. Vaadakem vaid, mida on õhtusele jalutajale pakkuda CARTINIL, Uuel Maal, Tele2-l, Tiimaril, Seppälal ja veel teistel.

See on uskumatu, aga tõsi ? neil firmadel pole isegi kokkusobimatuid, imenõmedaid, peatänavat ihnuskoilikult vaesestavaid ?valguskaste?. On ka ainult papikirjad, kuid erinevalt Sampost veetud kõrgele Kaubahalli räästa alla, kus neil pole ühelgi isegi oma valgustit, vaid kogu elutut tekstirisu peaks hädapärast loetavaks tegema kaksteistkümmend sarikate külge kinnitatud laternat, milledest terve pirn oli esimeseks septembriks sees veel vaid viiel. Tänavalt ei siraks neist pandimajapaarilistest tagasi midagi isegi siis, kui pool EXXEXON Valdest oma lasti nende alla maha laseks.

1. septembril 2004 ei olnud üliõpilaslinna Tartu kesklinnas mitte ühtegi suudlevat paari, kui veetorudest vihmavarju alla varjunud pronkskujusid mitte arvestada. Uudistes räägiti pärast paarist peaaegu õnnestunult teostatud surnukspeksuprojektist ja et üks purjus kümneaastane olevat kukkunud ka ise.

Kes vastutab?

Mida me sinna Läände üldse kippusime, kui me ei ole ikka veel saanud, mida igatsesime kõige rohkem: tunnet, et elu on siiski ilus, või vähemalt läikiv, vähemalt neoonseltki kutsuv!

Kõige eredamad tuled pimenenud Tartu käidavaimal jalakäijatetänaval on endiselt promenaadi sissejuhatavad purupunased inimfiguurid foorides.

Järgmisel hommikul käisin teatavat tüüpi Tartu peaärimeeste pearavilas (Turu kõrval, basseini ja auruga).

Koolialguspohmellis Tartu ärimehed paistsid välja paksud ja kiilased, või siis kuivikud, või kui mitte ka kuivikud, siis ikkagi niisugused, kes mitte iial mitte mingite tulede ega tähtede vahel mitte ühelgi tänaval mitte kunagi mitte kedagi ei suudle! Arvatavasti. Miks muidu hoiavad nad neoontulede pealt küünte ja hammastega kokku ka päeval, kui kõik-kõik peaks olema uus, või kui mitte kõik, siis vähemalt näivus, illusioon!

Sellises ühiskonnas on võimatu elada, pakendagu siis ka juba jõupaberisse!

Kui kohe mitte midagi ette ei võeta, siis sureme me välja!

Euroopas on kuritegevus kõige madalam seal, kus on kõige rohkem neoontulesid. Venemaal on linnu, mis koosnevad ainult hallidest blokkidest, seal juba pea ainult tapetakse, üksikud sündinud keelduvad silmi avamast.

Selge seose sensoorse erutuse ja mõtte mõlkumise vahel tõi välja juba George Berkeley. Inimkonna päästsid tema ajal spermatseedivaalad.

Kuid tänapäeval peaks meie käsutuses olema ju juba küps tänavareklaamitehnika, mille pärast pole vaja haruldasi imetajaid tappa, ka eestlasi.

Võib aru saada, et Baltikumi tüüpiliselt vaestes linnades (Tallinn, Maardu) neooni ei jätku, kuid Tartu peaks ju koos Riiaga kuulume meie rikaste linnade vööndisse.

Olukord on niivõrd käsitamatu, et kahtlustada tuleb Eesti riigi vastast vandenõud. Linnade soisusest on ilmselgelt huvitatud rabade vaikuse kokkuostjad. Kui õiget vahet nagu polegi, saab selle teise, tõelise väärtuse hõlpsamalt kätte!