Vaatluse all on sõna emotsionaalne valents

Aili Künstler

Kui kaua olete emotsioonisõnavara juba uurinud ja kust selleks ärgitust saanud? Ene Vainik: Poole oma instituudis töötatud kahekümnest aastast olen uurinud emotsioonide ja keele vastasmõju. Kui instituuti tulin, sain kohe ülesandeks eesti keeles tutvustada ja rakendada nn kognitiivset  grammatikat – keeleteooriat, millega ei üritata nähtusi mitte üksnes kirjeldada, vaid ka seletada ja teha seda tunnetusest lähtuvalt (nt tajupsühholoogia). Toona puudus pildilt selline oluline tunnetuse tegur nagu emotsioonid. Sammukese lähemale viisid mind emotsioonide tähtsuse mõistmisele ka psühholoogiaõpingud aastatel 1989–2000. Aktiivsesse teadlaskarjääri  naasmisel oli kohe selge, et tahan uurida keele ja emotsioonide vastasmõju. Ma ei kujutanud muidugi ette, et minu ees avaneb nii suur tööpõld ja et jään selle teema juurde nii pikaks ajaks. Alustasin eesti keele emotsiooninimetuste uurimisest nn välimeetodiga, s.t inimesi intervjueerides. Olen tegelnud emotsiooninimetuste semantiliste omaduste täpsema  mõõtmise ja graafilise analüüsiga. Huvi on nihkunud piltlike väljendite uurimise juurde, nt viha metafoorid eesti keeles, kehaosade-põhised metonüümsed emotsioonikirjeldused, sh eriti nn käeväljendid. Nende analüüsimisel selgub, millist rolli on nähtud suhtluse mitteverbaalsetel avaldustel (nt emotsioonidega seotud käeliigutused või muud kehalised  „sümptomid”). See kõik on väga põnev tunnetuse seisukohast. Nüüd on aga kerkinud juba ka laiahaardelisemad ja potentsiaalselt rakendusliku tähtsusega ülesanded ning vaatluse all pole enam üksnes konkreetselt emotsioonidele viitav leksika, vaid eesti keele sõnavara afektikalduvus laiemalt. 

Mis asi on ikkagi täpsemalt sõnavara  afektikalduvus?

Olen termini „afektikalduvus” tööterminina ise kasutusele võtnud ja mõtlen selle all seda, et sõnavaraüksused saavad aidata kaasa emotsioonide keelelisele väljendamisele, kirjeldamisele, reflekteerimisele, nii et vastuvõtja tunneb need ära. Kanada uurija ja mitmete patentide omanik afektiivse sõnavara meetodite alal Wayne Chase nimetab sõnadega seonduvat emotsionaalset infot ei rohkemaks ega vähemaks kui „konnotatsioonide paralleelseks universumiks”. Suurema osa sõnavaraüksuste seostamine emotsioonidega või nende esilekutsumisega on jäänud klassikalisest tähenduse kirjeldusest väljapoole arvatavasti just subjektiivsuse tõttu. Kui teadmisi maailma nähtuste kohta  me mingil määral jagame (selle eest hoolitseb kooliharidus), siis maailma emotsionaalses tajumises valitseb palju suurem variatiivsus. See, kas suhtume nähtustesse emotsionaalselt või vähem emotsionaalselt, oleneb arvatavasti isiksuse omadustest, kasvukeskkonnast, poliitilistest vaadetest, stressi määrast, aastaajast, tuhapilvedest jpm muutuvatest teguritest.  Ometi peab eeldama, et ka selles osas valitseb vähemalt mingi konsensus, kui võtta endale ülesandeks lisada sõnastikuüksustele nende emotsionaalne valents, nagu see EKI põhisõnastiku projektis on ette nähtud.     

Kuidas kirjeldatakse sõnu põhisõnastikus?

Põhisõnastiku projekt on EKIs ette võetud riikliku programmi tähtsusega ülesanne, mille raames luuakse eesti keele õppijale kõige sagedasemate ja olulisemate sõnade (ligi 4000) sõnastikandmebaas. Ülesandepüstitus tuleneb minu kolleegide uuringutest, mille põhjal saab haritud kõrgtasemel  teise keele oskaja oma jutud räägitud just sellise sõnavarahulga piirides. Sõnu kirjeldatakse selles sõnastikus tõepoolest mitmekülgselt: lisatakse informatsiooni sõnade semantika, grammatika, kasutuskonteksti, rektsioonide, häälduse jpm kohta. Mõeldud on ka vaegkuuljaile, kelle jaoks lisatakse viibete videosalvestised. Muude kirjeldustasandite hulgas on  kavas lisada ka informatsioon sõnade emotsionaalse laengu kohta.   

Miks on vaja afektikalduvust märgendada?

Keeleõppija seisukohast on hea, kui  teda on sõnastikus hoiatatud näiteks mõnede väga tugeva konnotatsiooniga sõnade eest või kui sõnastik toetab teda aktiivse emotsioonisõnavara leidmisel. Kakskeelsetega tehtud uurimused on näidanud, et kuigi teise keele oskus võib olla kõrgtasemel, jääb enda emotsionaalsel väljendamisel siiski puudu oma kogemust kirjeldavatest sõnadest ja siis kiputakse  ümber lülituma emakeelele. Sõnade emotsionaalse valentsi määramise põhisõnastiku projekti külge haakimine tuleneb aga ka keeletehnoloogilistest vajadustest. Keeleinstituudis tegeldakse ka sünteeskõne loomulikustamisega. Üks ideedest on olnud modelleerida loomuliku kõne emotsioonide kõlapilti. Komplitseeritud uurimisprobleemide kogumisse  kuulub ka oluline allülesanne: õpetada arvuti eestikeelses kirjutatud tekstis selle autori võimalikku emotsionaalset hoiakut ära tundma. Siin tuleb taas mängu sõnade emotsionaalne valents ehk laiemalt sõnavara afektikalduvus. Iga süsteemi puhul, millega tahetakse teksti põhjal määrata selle afektiivset tooni, tuleb lähtuda mingist sõnaloendist, kus on kuidagi fikseeritud sõnadele tüüpiline afektikallak, juhul muidugi, kui seda esineb. Suurem hulk sõnavarast on siiski neutraalne. Sõnaloendist üksi kindlasti ei piisa, sest näiteks eitus pöörab lause tähenduse pea peale, olgu selle koostises siis positiivsed või negatiivsed sõnad. Keeruline on lugu mitmest osast koosnevate liitlausetega jne. Lahenduste väljatöötamise  aluseks on aga ikkagi sõnavara afektikalduvust fikseeriv sõnastik.     

Seega tuleb määrata sõnavara afektikalduvus  ühelt poolt aktiivse keeleõppija huve silmas pidades, teiselt poolt on seda vaja emotsioonide automaatseks tuvastamiseks. Kas need kaks ülesannet annab ühendada?

Tundub loogiline panna keeletehnoloogiliste vajaduste teenistusse ka põhisõnastikus sisalduma hakkav emotsionaalne informatsioon. Seda enam, et keelestatistiliste uurimuste kohaselt  katab suhteliselt väiksemahuline sagedase esinemusega leksikoni osa ka enamuse ajalehetekstide jooksvast sõnakasutusest ja just ajalehetekste peaks kõnesüntesaator suutma võimalikult loomuliku intonatsiooniga ette lugeda. Piiratud ressursside tingimustes tundub tõepoolest mõistlik need kaks ülesannet ühendada. Põhinevad need ju ka samal eeldusel, et  vähemalt teatud osa sõnavarast ei kanna mitte üksnes tähendusi, vaid edastab ka afektiivseid konnotatsioone ja et needki on teataval määral konventsionaalsed ning tuvastatavad. Sellisest ühe hoobiga kahe kärbse tabamise üritusest algab aga ka rida probleeme. Näiteks kas või see, kas ettevõtmisse tuleks suhtuda kui leksikograafilisse töösse või kui keeletehnoloogilisse  ülesandesse või hoopis kui mahukasse psühholingvistilisse uurimusse. Igal koolkonnal on oma taustafilosoofia, töömeetodid ja nõuded. Pealegi ei ole sõnavara sagedamini kasutatav osa suure tõenäosusega emotsionaalselt just väga markeeritud ja põhisõnastiku sõnavalikus on arvatavasti ainult väike osa afektikalduvusega sõnu. Küllap ei oleks ka õige  keeleõppijale mõeldud sõnastikus kajastada näiteks afektiivseid kõrvaltähendusi, mis esinevad seoses rahvuste või rasside nimetustega ja poliitiliste institutsioonidega. Keeletehnoloogilise emotsioonituvastaja seisukohast on stereotüüpne emotsionaalne suhtumine jällegi oluline informatsioon. Keeleõppijal on infot vaja ilmselt ainult positiivsuse-negatiivsuse teljel, tekstianalüüsijal ka afekti arvatava tugevuse kohta ja küllap tahab ta täpsemalt teada, millise emotsiooniga on tegemist. Kui keeleõppija on sõnastikule ise aktiivne partner, kes ka infot otsib ja järeldusi teeb ning tuletab, siis masinalt me midagi sellist eeldada ei saa – seal tuleb kõik vajalik lihtsalt ette anda. Seega tuleb informatsiooni sõnavara afektikalduvuse  kohta koguda ja talletada paindlikult, nii et see rahuldaks nii inimeste kui masina huve, viimase kaudu teeniks see muidugi lõpuks ikka inimeste heaolu.       

Korraldate septembris keeleinstituudis rahvusvahelise seminari „Emotsioonid keeles ja keele ümber”. Kas loodate mõnelt uurimissuunalt või ettekandjalt oma töös tuge leida?

Üks asi on saada ise tuge ja inspiratsiooni, kuid vahest olulisemgi on seda pakkuda teistele. Meid on EKIs  kokku juba neli inimest, kelle uurimisteemad seostuvad otseselt emotsioonidega, lisaks veel paar doktoranti. Leian, et meie töid ja tulemusi tuleks rahvusvaheliselt tutvustada ja arutada, teadvustada, et siin on nagu väike keskus juba. Üllataval kombel ollakse huvitatud just välismaal: Saksamaal, Rootsis, Kreekas, Itaalias, Soomes. Meid on märgatud ja meie  vastu on usaldus tekkinud. Emotsioonide ja keele vastasmõju teema peaks peale keeleteadlaste aga korda minema laiemaltki. Me kõik tunneme ja väljendame aeg-ajalt emotsioone, me kõik kõneleme ja mõistame mingit keelt, vahel koguni mitut. Nende mõlema loomuliku ja sügavalt inimliku väljendusviisiga mõjutame me ka teisi inimesi ning kujundame sotsiaalseid  suhteid, sealhulgas poliitikas. Ootame seminarile nii keeleteadlasi kui psühholooge, miks mitte aga ka kultuuri-uurijaid või poliitika- ja meediateadlasi, ühesõnaga – laiemat huviliste ringi, neid, kes tunnevad, et nendegi töödes ja uurimustes on või võiks tulevikus olla kokkupuutepunkte keele ja emotsioonide (või laiemalt keele afektiivsuse) teemadega. 

Küsinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht