Toimetaja toimetajaks

Peeter Olesk

9. septembril saab 80aastaseks humanitaar Heldur Niit. Kõige kauem, aastatel 1972–2007,  on ta töötanud ajakirja Keel ja Kirjandus osakonnatoimetajana, ühendades oma isikus nii erisugused valdkonnad nagu kirjandusteadus ja kirjanduslugu, folkloristika ning ajalugu. Viimane oli selle kuukirja veergudel aastakümneid õieti kontrabant, kuid ajaloolastel siis oma perioodikat polnud. Hariduse poolest folklorist, toimetas Heldur Niit nagu entsüklopedist, keda ta leivateenistuse mõttes ENE esimest trükki tehes oligi olnud. Isegi väga hea autor vajab toimetajat, kuid see toimetaja peab olema siis ka väga tark. Toimetamata teksti tunneb ära kolmest puudusest. Esimene on ilmsete vigade silmatorkavus, teine trükitehnilise lahenduse saamatus ja kolmas teksti keeleline lohisemine. Esimene ning kolmas sõltuvad eeskätt toimetaja enda jonnakusest, teist määrab ta üksi väga vähe (või õigemini – küllalt harva).

Ajakirja osakonnatoimetaja mõõdupuid on rohkem, sest ta ei tööta ainult tekstidega, vaid veel rohkem portfelliga. See portfell peab saama küllalt ruttu tühjaks, kuid väga kiiresti jälle täis ja mitte igasugust. Pole mingi avastus, et toda portfelli võivad täita üksnes autorid. Nendega on ohtlik semutseda ja õieti piisabki südamlikust kollegiaalsusest. Kui see toimib, võib sündida ilusaid asju. Niisugune on näiteks kahe eakaaslase, PhD Ülo Tedre ja Heldur Niidu duos valminud pikk ja hoolikas rida arvustusi meie folklooriväljaannetele. Võrreldes teiste erialadega on eesti folkloristika retsenseeritud läbi ilmselt kõige järjekindlamalt. Ülo Tedre on teinud seda autorina, Heldur Niit toimetajana.

Hea toimetaja tunnusteks on seega (1) artiklite hea keel, (2) faktide usaldatavus, (3) teksti sisu adekvaatsuse kooskõla selleks eraldatud tähemärkide arvuga, (4) väljaande autoriteet ja (5) ladus koostöö võimalike autoritega. Eksida võib kõikjal, oluline on, kus peetakse ja kes peab vea kinni.

Kõigest üks näide väljastpoolt Heldur Niidu tööpõldu. 15. juunil 1845. aastal küsis Kreutzwald Faehlmannilt, kas ta peaks „kalendrilisa jaoks midagi valmis sepitsema ja m i d a  n im e l t?”. Faehlmann vastas 21. juunil: „Mis Sa ise heaks arvad ja mis Sul parajasti juhtub olema”. 10. augustiks polnud Kreutzwald saatnud veel midagi, sest Faehlmann palus: ”Aga nüüd, vana vend, muretse üks mõnus kalendrijutt!”. Kreutzwald saatis oma kaastöö ära 13. augustil, lisades juba ette: ”Nõnda olen siis minagi kalendrilisa jaoks siia juurdelisatud asjakese kokku sortsinud, mille nägu ja tegu paraku küll autori väsinud unerammetute silmade templimärki kannab”. Kommentaar (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866. Tallinn 1976, lk 119) esimesele kirjale täpsustab, et Kreutzwaldi saadetiseks oli „Europa madest ning rikidest”. Ei olnud, sest see oli juba aasta varem ilmunud. Kreutzwald saatis ära ”Vene-riigist”. Eksitus on saanud alguse juba aastal 1936, mil Mart Lepik (1900–1971), loomuldasa pedant, neid kirju publitseerides korraks vääratas.

Usun küll, et Heldur Niit on olnud väga paljudel juhtudel vea kinnipidaja ja mitte vähem ka selle ennetaja. Lõppude lõpuks – ega toimetaja ole nagu hai, kes jahib vigu. Tema asi on hoolitseda selle eest, et ilusad oleksid nii tekst kui ka väljaanne kui tervik.

Minusugustel on vedanud. Heldur Niit, keda ma pärast ta pärgamist Wiedemanni preemiaga aastal 2006 kutsungi koduselt Wiedemanniks, on toimetanud siinkirjutaja tekste 35 aastat, aga mitte kunagi nagu võõrast. Välja arvatud tema süntaktilised iseärasused, võid sa olla kindel, et lohakused on kõrvaldatud.

Kas see tähendab, et asjatundlik toimetaja on ennekõike hoolas luuamees? Ei. Hea toimetaja on nagu vedurijuht ning vagunisaatja ühes isikus. Naerab, kuid ka muretseb. Ei keera kraavi, ent veab kohale tühjavõitu vagunidki.

Palju tänu niisuguse ametiustavuse eest!

 Tähtveres 31. augustil 2008. aastal