Tähelepanekuid regionaal- või vähemuskeelte Euroopa hartast Tartu seminari puhul

Andres Heinapuu, Tartu ülikooli doktorant

Regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta leiab inglise keeles aadressilt http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Treaties/Html/148.htm ja eesti  keeles http://www.coe.int/t/dg4/education/minlang/textcharter/Charter/Charterexplet.pdf. Oktoobris arutab valdkonnaga seotud ekspertide ümarlaud regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta miinuseid ja plusse Eesti kontekstis. Hartateemalist „Keelekõrva” saadet, mis oli eetris 20. juunil, saab kuulata aadressil http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=32&kid=74. Mittetulundusühing Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit (ERVL) ehk Estonian Bureau of Lesser Used Languages (EstBLUL) kaitseb ja arendab Eesti põliseid regionaalja vähemuskeeli: vähemuskeeled on jidiš, mustlaskeel, rootsi keel, saksa keel, soome keel, tatari keel ja vene keel, regionaalkeeled setu keel ja võru keel. ERVLi liikmeteks on vastavate keelekogukondade  organisatsioonid kui juriidilised isikud. ERVL kuulub üle-euroopalisse organisatsiooni Euroopa Vähem Kasutatud Keelte Büroo (European Bureau for Lesser Used Languages – EBLUL). Vt http://www.estblul.ee        26. mail peeti Tartus regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta alane infoseminar. Seminari korraldasid koostöös Euroopa Nõukogu regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta sekretariaat, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit (ERVL) ning Haridus- ja Teadusministeerium. Seminaril osalesid ülalnimetatud sekretariaadi esindajad, ENi harta ekspertkomitee eksperdid, HTMi ning teiste Eesti riigiasutuste ametnikud, ERVLi esindajad ning Läti vastasutatud  analoogse liidu (LatBLUL) esindajad. Ettekannetega esinesid ENi eksperdid, Eesti poolt aga Jüri Valge HTMist, Peeter Tulviste riigikogust ja Kalle Eller ERVList.

Harta sekretariaadis oli nimelt kujunenud seisukoht, et Baltimaad on perspektiivsem regioon harta propagandaks kui näiteks Kreeka või Prantsusmaa. Seminarile oodati ka Läti riigiametnikke, kuid neil oli ilmselt majanduskriisiga seoses muid muresid, nii et Lätist  osales ainult LatBLULi delegatsioon. Seminaril leppisid HTMi keeleosakonna juhataja Jaak Viller ja Sonia Parayre Euroopa Nõukogu harta sekretariaadist kokku, et Eestis korraldatakse veel samateemaline jätkuseminar, kus arutatakse läbi kõik Hartaga ühinemise plussid ja miinused. Sellega seoses oleks hea anda ülevaade sellest, mida regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta endast kujutab ja kes sellega ühinenud on.     

Mis keeli harta kaitseb?

Harta kehtib elanikkonna enamuse kasutatava( te)st keel(t)est eristuvate keelte kohta isegi siis, kui nende kõnelejate arv on väike. Sisserännanute keeli seejuures ei peeta regionaal- või vähemuskeelteks. Harta kaitseb  ja edendab keeli, mida ähvardab paikades, kus neid traditsiooniliselt kasutatakse, kõrvaliseks jäämine või häving. Keele allakäiku on võimalik peatada ja isegi tagasi pöörata, nagu näitab näiteks kõmri keele kogemus Walesis. Harta on üks keerulisemaid ENi konventsioone: ühelt poolt on see väga konkreetne (just III osas) keelte kaitse meetmete suhtes, teiselt poolt on iga riigi enese otsustada, milliseid harta sätteid ta millise keele puhul rakendab. 

Nimelt võtab riik hartaga ühinedes enesele konkreetseid kohustusi, mitte ei tunnusta kellegi õigusi, mida ta võib ka muuta pärast harta ratifitseerimist.   

Harta II osa: üldised printsiibid 

Harta I osas määratletakse hartas kasutatud mõisted ja kohustused ning piiritletakse harta tegevusväli. II osa puudutab kõiki regionaalvõi vähemuskeeli (edaspidi RMK), mida liikmesriigis traditsiooniliselt kõneldakse. Siin loetletakse küllaltki üldisi põhimõtteid. Riigid tunnustavad regionaal- või vähemuskeeli kultuuririkkuse väljendusena ja kohustuvad tegutsema nende keelte edendamisel ning austama RMK geograafilist leviala (praktiline  väljund – lubadus mitte muuta administratiivjaotust nii, et see võiks RMKdele negatiivselt mõjuda). Lubatakse julgustada ka RMKde kasutamist avalikus elus. Harta nõuab, et liikmesriigid pakuksid kõigi oma RMKde õppimiseks ja õpetamiseks sobivaid vorme ja vahendeid. See tähendab, et keeli võidakse õpetada olenevalt olukorrast või vajadusest kas pühapäevakoolides või kuni ülikooli tasemeni välja. Peab edendama vastastikust arusaamist  vastava maa kõiki keeli rääkivate inimrühmade vahel. Harta nõuab ka, et liikmesriigid ergutaksid RMK massimeediat. Kui RMKde kõnelejatel on mingi sugulasriik, kus räägitakse sama keelt kas vähemus- või enamuskeelena, peab edendama suhtlemist üle riigipiiride (nt meedia kättesaadavus, kultuurikontaktid, koostöö keele õppekavade koostamisel). Iga riik loetleb II osa puhul keeled, mis kuuluvad üldise kaitse alla. 

Harta III osa: konkreetsed kohustused

Harta III osa sisaldab 68 artiklit kokku 98 tegevussuunaga, mis toetavad selles osas toodud tingimuste alusel kaitstavaid keeli. Iga keele  kohta tuleb rakendada vähemalt 35 sorti tegevust vähemalt kuuel avaliku elu alal (need on hartaga ühinenud riigi valida). Siin võtab riik endale konkreetsed kohustused konkreetsete keelte suhtes konkreetsel territooriumil. Hariduse alal on näiteks valida, kas RMKde kõnelejate koolides käib õppetöö täielikult emakeeles või vähemalt õpetatakse emakeelt ühe õppeainena kõigil haridustasanditel lasteaiast ülikoolini või osal neist tasanditest. 

Seejuures võib haridussätteid rakendada ka tingimusel, et laste vanemad seda soovivad ja kui soovijate arvu loetakse piisavaks. Liikmesriik on kohustatud sellist haridust pakkuma ja kindlustama õpetajate väljaõppe. Ülejäänud hõlmatud elualad on: kohtuvõimud, haldusvõimud ja avalikud teenused, meedia, kultuurialane tegevus, majandus- ja ühiskondlik elu ja piiriülene suhtlemine. Saksamaa näiteks on võtnud erinevaid kohustusi oma  RMKde suhtes (taani keel Schleswig-Holsteinis, ülemsorbi Saksimaal, alamsorbi Brandenburgis, põhjafriisi Schleswig-Holsteinis, saterfriisi Alam-Saksimaal), kuid erinevad ka alamsaksa keele suhtes võetud kohustused eri liidumaadel.     

Kes on hartaga ühinenud,  kes ei?

Huvitav on ka, missuguses seltskonnas on Eesti, kes ei ole hartale alla kirjutanud ega seda ratifitseerinud. Kohe 1992. aastal, mil harta avati allakirjutamiseks, ühines sellega kümme Euroopa Nõukogu riiki: Holland ja Norra (ratifitseerisid 1993, kuid jõustus alles 1998), Soome (ratifitseeritud 1994, jõustunud 1998), Ungari (ratifitseeritud 1995, jõustunud 1998), Liechtenstein  (ratifitseeritud 1997 – deklaratsiooniga, et neil ei ole regionaal- ega vähemuskeeli, jõustunud 1998), Saksamaa (ratifitseeritud 1994, jõustunud 1999), Hispaania ja Taani (ratifitseeritud 2000, jõustunud 2001), Austria (ratifitseeritud ja jõustunud 2001), Küpros (ratifitseeritud ja jõustunud 2002).

Ajavahemik allakirjutamise ja jõustumise vahel on väldanud kuuest kümne aastani. Seoses hartaga tuleb riikidel ka küllalt detailselt muuta oma seadusi ning asjakorraldusi  ning selleks kulub aega. Nii võib arvata, et harta rakendamine on üpris keerukas protsess. Siiani ei ole hartale alla kirjutanud Albaania, Andorra, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Iirimaa, Kreeka, Läti, Leedu, Monaco, Portugal, San Marino ja Türgi. Neist Portugal ja San Marino on sisuliselt ükskeelsed riigid. Kreeka ja Türgi on siiani tuntud vähemuskeeli diskrimineerivate maadena. Iirimaa ei taha oma vähem  kasutatud iiri riigikeelt vähemuskeeleks tunnistada, kuigi iga päev kõneleb seda 3% Iirimaa elanikkonnast. Seejuures on iiri keele kasutamine riiklikult väga tugevasti toetatud. Seltskond on üpris kirju ja, nagu näha, on mitmeid motiive, miks hartaga pole ühinetud. Seltskonnas, kes on hartale küll alla kirjutanud, kuid pole seda ratifitseerinud, on Makedoonia (1996) Island ja Prantsusmaa (1999), Itaalia (2000), Aserbaidžaan ja Venemaa  (2001), Malta ja Moldova (2002), Bosnia (2005). Ei Prantsusmaal ega Venemaal pole praegu küll mingit kavatsust hartat ratifitseerida. Parasjagu on Euroopa Nõukogu Moskva esindusel käimas aktiivne kampaania harta populariseerimiseks Venemaal. Selleks kasutatakse Euroopa Liidu eelarvest tulnud nii-öelda „soomeugrilaste raha” (osa sellestsamast 2,5 miljonist eurost, mille Euroopa Parlamendi liikmed olla kirjutanud ELi eelarvesse Venemaa soomeugrilaste toetuseks). Seejuures on mitmed Venemaa poolametlikud organisatsioonid (Ühiskondlik Koda – Obštšestvennaja Palata näiteks) asunud seletama, et harta Venemaa tingimustes ei sobi, sest Venemaal on liiga palju vähemuskeeli. Itaalia liigub ratifitseerimise suunas, muude kohta puudub minul teave.       

Kas harta kaitseb keeli ka tegelikult?

Viimasel ajal näib, et mõne riigi hartaga ühinemine ei pruugi sugugi olla garantiiks seal kõneldavatele vähemuskeeltele. Viimane näide on Slovakkia. Uus keeleseadus keelab seal ungari keele kasutamise mõnedes sfäärides ning sellest on sündinud äge rahvusvaheline konflikt Slovakkia ja Ungari vahel. Ometi on Slovakkia ühinenud hartaga ning kohustunud kaitsma ka ungari keelt. Teine uus näide on Ukraina, kus on ohus ungarikeelne ülikooliharidus. Ka Ukraina on ühinenud hartaga. Veel huvitavam lugu on russiini keelega, mida kõneldakse põhiliselt Ukraina Taga-Karpaatias ja Slovakkias. Ukraina ei tunnusta russiini keelt omaette keelena ning seetõttu ei ole tal  vastavalt hartale mingit kohustust seda keelt edendada ja kaitsta. Küll aga on kohustunud russiini keelt kaitsma hartaga ühinenud Slovakkia ning ka Horvaatia, Serbia, Rumeenia ja Ungari, kusjuures viimases neljas riigis elab russiine tunduvalt vähem kui Ukrainas.